Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra tervikanalüüs

Transcription

1 LISA 3 Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra tervikanalüüs Sisukord 1. Regionaalse arengu suundumused Eestis Riigi sisesed regionaalsed erinevused on märkimisväärselt suured Rahvastik ja aktiivsem majandustegevus koondub jätkuvalt linnapiirkondadesse Muude tööjõuareaalide ressursse ja arenguvõimalusi kasutatakse ebapiisavalt Keskustest kaugemale jäävad ääremaad vajavad kohandumist uute oludega Kokkuvõte: Peamised arenguvajadused piirkonniti Hinnang regionaalpoliitika senisele elluviimisele Muude valdkonnapoliitikate roll regionaalpoliitika eesmärkide elluviimisel Tänased väljakutsed kohalikus ja regionaalses arendustegevuses Väliskeskkonna trendide mõju Eesti regionaalsele arengule Rahvastiku ja majandustegevuse koondumist suurematesse linnapiirkondadesse toetavad trendid Mõjud muude tööjõuareaalide arengule ja terviklikkusele väljapool Tallinna ja Tartut Mõjud ääremaa piirkondade arengu väljakutsetele Muud piirkondlikud mõjutused Riigi regionaalpoliitika kujundamise konteksti mõjutavad suundumused... 41

2 LISA 3 1. Regionaalse arengu suundumused Eestis 1.1 Riigi sisesed regionaalsed erinevused on märkimisväärselt suured 1. Tänased Eesti sisesed regionaalsed arenguerinevused on ülejäänud Euroopa ning muude arenenud majandusega riikide võrdluses 1 kokkuvõttes endiselt suured. Nende erinevuste taustal on ka kohalike omavalitsuste investeerimissuutlikkus olnud Eestis võrreldes teiste arenenud riikidega tagasihoidlik. Eesti investeeringute tsentraliseeritusele on osutanud ka Euroopa Komisjon EL ühtekuuluvuspoliitika 5. aruandes ning OECD oma regionaalseid erinevusi võrdlevas analüüsis 2. Sellest tulenevalt ei suuda kohalikud omavalitsused ise regionaalseid erinevusi kuigivõrd vähendada ning vajalik on jätkuvalt sellesuunalise riigipoliitika tugevdamine 3. Joonis 1. SKT regionaalsed erinevused EL ja OECD liikmesriikides (Gini indeksina). Allikas: Eurostat; OECD 1 Regions at a Glance 2011, OECD 2011; The Objectives of Economic and Social Cohesion in the Economic Polices of Member States, EPRC Fifth Report on Economic, Social and Territorial Cohesion, EU 2010; OECD Regional Outlook, OECD Riigisisese regionaalse arengu tasakaalustamise vajadust on rõhutanud muuhulgas ka Eesti säästva arengu riiklik strateegia Säästev Eesti 21, Eesti regionaalarengu strateegia , Eesti julgeolekupoliitika strateegia ja värskeim Eesti inimvara arengu aruanne.

3 1.2 Rahvastik ja aktiivsem majandustegevus koondub jätkuvalt linnapiirkondadesse 2. Siseränne on muutunud olulisimaks regioonide sotsiaal-majandusliku arenguolukorra erinevusi põhjustavaks rahvastikuprotsessiks Eestis. Loomulik iive ja rahvastiku vananemise mõjutab kogu riiki ühtlasemalt ja omab tervikuna pigem siserände regionaalset mõju tasakaalustavat rolli. Võrreldes siserännet üldise rahvaarvu muutustega (joon 2a, 2b) ilmneb üsna selge piirkondlik kattuvus, siserände erinevuste osas on kontrastid lihtsalt mõnevõrra suuremad. Kuigi Eesti on valdavalt hõreda asustusega piirkond ja linnastumise tase on siin ülejäänud Euroopast selgelt madalam, 4 iseloomustab ka Eesti siserännet sarnaselt muule Euroopale rahvastiku küllalt aktiivne koondumine suurematesse linnapiirkondadesse. Elanikkond rändab muudest piirkondadest peamiselt Tallinna, Tartu ja Pärnu linnapiirkonda (joon. 2a), kus on parimad töö- ja eneseteostusvõimalused. Nii on näiteks rahvastikuregistri andmeil perioodil Harju maakonna rahvastik koos Tallinnaga kasvanud ligemale 8% võrra, keskeltläbi u. 0,5% võrra aastas (joon. 3). Maakondade lõikes on enam-vähem stabiilsena püsinud rahvastiku osatähtsus veel vaid Tartumaal. Vähesel määral võidab tänastest siserände suundumustest ka üksikute väiksemate maakonnakeskuste lähitagamaa rahvastik (eelkõige Kuressaare, Haapsalu, Ida-Virumaa ja Võru linnapiirkondades). 4 Fifth Report on Economic, Social and Territorial Cohesion, EU

4 Joonis 2.a. Siserände saldo määr kohalikes omavalitsustes Joonis 2.b Rahvaarvu muutus Allikas: statistikaamet, rahva- ja eluruumide loendus Tulenevalt kiirest linnastumisprotsessist, on suuremate linnade (eelkõige Tallinna ja Tartu) lähiümbruses kujunenud vanusegruppide disproportsioonid, kus nooremaealiste täiskasvanute ja laste vanusgrupid on muu Eesiga võrreldes üleesindatud. Sellest nooremad vanusegrupid moodustavad oluliselt väiksemaarvulise vanusegrupi, kuid nooremaealiste täiskasvanute sündivad lapsed moodustavad taas mahuka vanusegrupi. See viib kõikumiseni avalike teenuste nõudluses lasteaiakohtade, koolikohtade arv, 4

5 mis eeldab avaliku sektori poolt nende teenuste mahu mõistlikku kalibreerimist ja perspektiivitunnet. 4. Rahvastiku koondumine suurematesse linnapiirkondadesse ei ole seejuures ilmnenud niivõrd tuumlinna enda rahvastiku suurenemises, vaid rahvaarvu kasv on toimunud keskuste lähitagamaal. Eesti suuremate linnapiirkondade kasvumudelile on omane hajus (valglinnastumine), mitte niivõrd kompaktne ega polütsentriline kasv. Selline hajus kasv on olnud intensiivsem kui enamikus arenenud riikides. Selged erinevused ilmnevad rahvastiku koondumisprotsessides ka majandustsüklite lõikes majandusbuumi ajal aastatel toimus kiirem rahvastiku koondumine Tallinna ja Tartu linna lähitagamaale ning pärast seda saabunud majanduskriisi ajal lähitagamaa rahvastiku kasv pidurdus koondudes taas rohkem tuumlinna. Üheks põhjuseks võib siin olla ehitusbuumi ja sellele järgnenud kinnisvarahindade languse valglinnastumist soodustanud mõju. 5. Sellise siserände suundumuse taustal muutub ülejäänud piirkondade arenguperspektiiv võrreldes suuremate linnapiirkondadega ebasoodsamaks. Muudes maakondades, kus puuduvad suuremad linnad, jätkab rahvastiku osatähtsus langustrendi (vt. ka liikuvat trendi Seejuures tervelt 10 maakonnas on aastatel kahanemine olnud suurem kui 6% (joon. 4.). Rahvastik on siserände arvelt kahanemas enamikes keskustes ja nende kaugemal tagamaal. Kõige kiiremini on rahvaarv kahanenud maakondade äärealadel ning maakondadest Järva-, Viljandi- ja Jõgevamaal 5. Veelgi suurem kahanemine on nende piirkondade puhul toimunud viimase rahvaloenduse põhjal (joon 4.b), perioodil , kus alaline rahvastik on kahanenud enim Hiiumaal (18,8% võrra), kuid siin tuleb arvestada ka pikema ajaperioodiga rahvaloenduste vahel. Suurema väljarändega piirkondade arengupotentsiaali nõrgendab veelgi asjaolu, et selgelt aktiivseimaks siserändajate rühmaks on just noorem elanikkond. Joon. 4b) Rahvaarvu suhteline muutus rahva- ja eluruumide loenduse põhjal 5 aastatel oli seal 100 elaniku kohta ligikaudu 4 väljarännanut rohkem kui sisserännanuid. 5

6 10,0 Rahvaarvu muutus (%) 5,0 0,0-5,0-10,0 Harjumaa Tartumaa TALLINN TARTU Raplamaa Pärnumaa Saaremaa Lääne-Virumaa NARVA Läänemaa Valgamaa Põlvamaa Võrumaa Ida-Virumaa Järvamaa Viljandimaa Jõgevamaa Hiiumaa -15,0-20,0 Allikas: Statistikaamet 6. Välisränne on mõjutanud regioonide inimkapitali arengupotentsiaali erinevusi siserändest selgelt vähem. Statistikaameti andmetele tuginedes on registreeritud välisränne mõjutanud 95% omavalitsuste rahvaarvu vähem kui 3% ulatuses. 7. Ka elanike ülalpeetavate määra 6 osas on demograafiline perspektiiv täna regiooniti küllalt erinev. Soodsaimas olukorras on piirkondliku vanusstruktuuri koostiselt Harjumaa ja Hiiumaa, kus iga 100 tööealise kohta elab umbes 45 mittetööealist, samal ajal kui Valgamaal koguni 56 (joon. 5). Üheks kõrgema ülalpeetavate määraga piirkonnaks on Kagu-Eesti ja Jõgevamaa. Järgnevalt jooniselt nähtub, et võrreldes viimaste aastate muutuseid on selles osas siiski märgata ka regionaalset ühtlustumist - kogu Eesti võrdluses on rahvastiku vanuskoostise muutuste osas mõnevõrra paremas olukorras olnud Kagu- ning ka Lääne-Eesti (vt. ka liikuvat trendi Rahvastiku vanusstruktuuris torkavad eriti ilmekalt silma piirkondlikud erinevused vanemaealiste osatähtsuses, viidates kiiremale vananemisele väljapool suuremate linnapiirkondadega maakondi a rahvaloenduse andmetel on 65 aastaste ja vanemate osatähtsus kogurahvastikust Harjumaal 15,6% ja Tartumaal 16,0%, kõigis ülejäänud maakondades aga juba vahemikus 18-22%. 6 mittetööealiste (0-14-aastased ja üle 65-aastased) elanike arv 100 tööealise (15-64-aastased) elaniku kohta. 6

7 Joonis 5. Maakondlikud erinevused ülalpeetavate määra osas Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel 8. Seniste tendentside alusel on põhjust eeldada, et Eestis jätkub ka järgnevatel aastatel rahvastiku koondumine ennekõike suurematesse linnadesse ja nende lähivaldadesse ning asustussüsteemi siseste proportsioonide muutumine väiksemate keskuste ja ääremaa kahjuks. Sarnaselt Lääne-Euroopaga tähendab linnastumine ka Eestis edaspidi suuremate linnade omavalitsuste piiridest välja ulatuva tööjõuareaali arenemist. Rahvastikuprognoosi kohaselt kasvab aastaks 2030 vaid Harjumaa (ligi 10%) ja mõnevõrra ka Tartumaa rahvastik (1%) ning väheneb kõikjal mujal, seejuures enim Jõgeva ja Ida-Virumaal (ligemale 25 % võrra) Rahvastiku (eriti noorte ja kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialistide) ränne suurematesse linnapiirkondadesse, kus on olemas eeldused paremateks eneseteostus- ja edasiõppimisvõimalusteks, on suures osas vältimatu. Linnastumine on loomulik globaalne arenguprotsess, mida ei ole suutnud efektiivselt pidurdada ükski arenenud riik. Teisalt on ränne linnapiirkondadesse soodne eeldus selleks, et suuremad linnad saaksid paremini realiseerida oma arengu- ja rahvusvahelise konkurentsivõime potentsiaali. Ühiskonna peamine vaimne areng, uuenduslikkus ja innovatsioonid on alati olnud seotud linnadega ja linnastunud elustiiliga 8. Suuremad linnapiirkonnad saavad olla peamisteks riigi ja muude regioonide majanduse rahvusvaheliseks väravaks ning teadmiste keskusteks, majanduskasvu ja uuendustegevuse allikateks. Seepärast on linnapiirkonnad võtmetähtsusega ka EL konkurentsivõime strateegia 2020 eesmärkide 7 Geomedia, 2012 Rahvastiku võimalikud arengutrendid Jauhiainen, 2012 Eksperthinnang kehtiva Eesti regionaalarengu strateegia asjakohasusele ja soovitused regionaalarengu strateegia koostamiseks aastani

8 saavutamisel 9. Eesti riigi tervikliku arengu seisukohast on suuremate linnade konkurentsivõime väga oluline. 10. Linnastumist on vaja kasutada ära ühtviisi nii riigi tervikliku majanduskasvu kui laiema piirkondliku arengu heaks. Linnastumine ja selle regionaalset arengut toetav mõju ei seisne selles, et kõik inimesed kolivad linna, vaid selles, et inimesed ja majandustegevus väljapool linnu on tihedamalt seotud linnas toimuvaga. Seega on suuremate linnapiirkondade arendamisel oluline, et ka muud lähikaudsed piirkonnad saaksid nende dünaamilisest arengust kasu. Selleks on üheltpoolt vajalik linna- ja maapiirkondade vahelise koostoime tugevdamine. Tähtis on seejuures hoiduda suuremate linnade liigsest domineerimisest riiklikul tasandil Rahvastiku koondumisega kasvab suuremate linnapiirkondade kogunõudlus avalike teenuste järgi, mistõttu tuleb sellega arvestada edasisel infrastruktuuride ja teenuste sisulisel arendamisel. Oluline on silmas pidada, et rahvastiku koondumisega kaasnev surve on eriti Tallinna ja Tartu puhul toonud kaasa rea eriti teravaid arenguväljakutseid linnalähistele maapiirkodadele. Need väljakutsed on enamasti seotud valglinnastumisest põhjustatud soovimatute keskkonnamõjude, ebaratsionaalse maakasutuse, tehniliste ja teenuste infrastruktuuri puudulikkuse, igapäevasest pendelrände kasvust suureneva liikluskoormuse ja muu taolisega. Suuremates linnastutes (eriti Tallinn) eksisteerivad või hakkavad tekkima uued probleemid, mis on tavalised paljudes Lääne-Euroopa suurlinnades, nagu getostumine, uimastite kuritarvitus ja paneelmajade piirkondade strukturaalne lagunemine, tarastatud piirkondade tekkimine linnastu äärde, puumajade piirkondade uuendamine, poodide kadumine linnaosadest äärelinnade suurte ostukeskuste tõttu jt 11. Suurematele linnade või nende osadele iseloomulikeks arenguprobleemideks on sageli ka sotsiaalne ebavõrdsus, sobivate eluasemete puudus, aktiivsest kasutusest väljalangenud ja tervikliku linnaruumi arengut takistavate alade olemasolu, kohati halb avaliku linnaruumi kvaliteet ja keskkonnaprobleemid. Kuna suuremad linnad on peamisteks energiaressursside kasutajateks, lähtub nendest ka suurim potentsiaal üldise energiasäästu saavutamiseks läbi säästva ja energiatõhusa linnaplaneerimise ja arendustegevuse ning rohelise majanduskasvu edendamise. 12. Sarnaselt rahvastikule on ka aktiivsem ja tootlikum majandustegevus koondunud suuremate linnapiirkondadesse, kus on ettevõtluse arenguks suurem inimeste ja kompetentside kriitiline mass ja institutsionaalne tihedus. Muude arenenud riikide võrdluses on Eesti sisesed regionaalsed erinevused olnud suured nii sisemajanduse kogutoodangus, selle kasvu kiiruses kui ka kogutoodangus töötaja kohta 12. Regionaalse sisemajanduse kogutoodangu (SKP) geograafiline jaotus näitab, et aastal 2010 ulatus SKT elaniku kohta üle riigi keskmise vaid Harjumaal (151%) ja Tartu 9 Linnapoliitikate eest vastutavate EL ministrite 2010.a Toledos heaks kiidetud säästva linnarengu deklaratsioon. 10 Ibid; Territorial Agenda of the EU 2020: Towards an Inclusive, Smart and Sustainable Europe of Diverse Regions. Tegevuskava on 2011.a heaks kiitnud ka Eesti Vabariigi Valitsus. 10 Ibid. 11 Jauhiainen, 2012 Eksperthinnang kehtiva Eesti regionaalarengu strateegia asjakohasusele ja soovitused regionaalarengu strateegia koostamiseks aastani Regions at a Glance 2011, OECD

9 linnas (102%). Ka Tartu maakonnas tervikuna ulatus SKT elaniku kohta üle 90% ning mujal on näitaja jäänud juba selgelt riigi keskmisest madalamaks (joon. 6). Seega on varasemalt suuremate linnapiirkondade majandus kasvanud muudest piirkondadest jõudsamalt nii kiirema kvantitatiivse (rohkem toodangut) kui kvalitatiivse (suurem tootlikkus) kasvu arvelt. Siiski on viimastel aastatel ( ) mitmetes maakondades sisemajanandus ja tootlikkus kasvanud võrreldes Harju- ja Tartumaaga kiiremini. Näiteks Saare- ja Ida-Virumaa SKP elaniku kohta on samal perioodil kasvanud võrreldes Eesti keskmisega 5-6% võrra ning positiivseid trende on märgata ka Kagu-Eesti puhul, samal ajal kui Tallinna ja Tartu osakaal on hoopiski vähenenud 4-6% võrra. See näitab küll majanduskasvu ja tootlikkuse regionaalsete erinevuste vähenemist suuremate linnapiirkondade ja muu Eesti vahel, kuid samas on oluline, et see protsess oleks jälgitav ka edaspidi pikema perioodi jooksul (arvestades, et veel aasta varem olid trendid vastupidised). Paraku on Pärnu-, Hiiu- ja Valgamaa majanduse kogutoodang ja tootlikkus siiski ka 2010.a võrdluses endiselt küllalt oluliselt muu Eestiga võrreldes kahanenud (4-9% võrra). Joonis 6. SKT elaniku kohta ja muutus aastatel Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmete põhjal 13. Viimastel aastatel on väga selgelt suurenenud piirkondlikud ka erinevused ettevõtlusaktiivsuses (joon. 7.). Ettevõtete juurdekasvu tempo on olnud viimastel aastatel selgelt kiireim Tallinnas ja Harjumaal ning muudes maakondades, kus ettevõtlusaktiivsus on olnud niigi kõrgem ka varem. Seejuures on peaaegu pooled kogu Eesti majanduslikult aktiivsetest ettevõtjatest on koondunud Tallinna. Seda ilmestab ka asjaolu, et 2011.a rahvaloenduse põhjal töötab kõigi Harjumaa naabermaakondade elanikest täna juba 12-33% Tallinnas ja Harjumaal. Kõige aeglasemini on suurenenud ettevõtlusaktiivusus Ida-Virumaal, mis on olnud pikka aega tagasihoidlikuma 9

10 ettevõtteid 1000 el kohta 2010 ettevõtlusaktiivsusega maakonnaks. Üheks põhjuseks on siin kindlasti ka piirkonna varasem suurtööstuslik pärand. Samas on Eestis vaatamata suhteliselt suurematele regionaalsetele arenguerinevustele olnud ettevõtlust ja töökohtade loomist turgutava regionaalabi maht seni EL-s üks madalamaid 13. Joonis 7. Ettevõtlusaktiivsus maakondades aastatel Ida-Viru Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel. Tallinn Harju 1.3 Muude toimepiirkondade 14 ressursse ja arenguvõimalusi kasutatakse ebapiisavalt 14. Suuremate linnapiirkondade kiirema arengu taustal oleneb regionaalse arengu tasakaalustatus suuresti sellest, mil määral suudavad muud piirkonnad panustada riigi terviklikku majanduskasvu ja osutada vastupanuvõimet Tallinna ja Tartu tõmbejõule. Paraku viitavad peamised sotsiaal-majanduslikud arengunäitajad paljuski sellele, et kõiki piirkonnaspetsiifilisi arengueelduseid ja ressursse ei ole nende piirkondade arengus suudetud seni piisavalt ära kasutada. Lisaks tuleb nende näitajate puhul võtta arvesse seda, et muude toimepiirkondade ettevõtlus ei ole saanud tugineda samaväärsetele elanike kriitilise massi, institutsionaalse tiheduse ega dünaamilise tööturu eelistele võrreldes Harjumaa ja Tartu linnapiirkonnaga. 15. Kogumahu poolest ulatub Harjumaal toodetava SKP osatähtsus aastal aastaks 60%-ni kogu riigi SKP-st. Kuigi vastav osatähtsus on võrreldes varasema aastaga 1,4% võrra vähenenud, on pikemaajalisem trend viimase kümnekonna aasta jooksul olnud pigem Tallinna ja Harjumaa kasuks ning muude piirkondade kahjuks. Hiiu Saare Pärnu Lääne Rapla Tartu L-Viru Viljandi Põlva Võru Jõgeva Valga Järva R² = 0, ettevõtetteid 1000 el kohta, muutus The Objectives of Economic and Social Cohesion in the Economic Policies of Member States ; Euroopa Poliitikauuringute Keskus, (EPRC) Territooriumid (funktsionaalsed regioonid), mille siseselt toimub aktiivne igapäevane liikumine kodu, töö- ja teenuste tarbimise koha vahel ning on määratletud keskuse ja tagamaa vahelise tööalase pendelrände intensiivsuse kaudu. Sarnases tähenduses on kasutatud ka mõistet tööjõuareaal. 10

11 Osatähtsus, % Muude maakondade puhul on SKP osatähtsus püsinud viie viimase aasta andmete põhjal ( ) võrdlemisi stabiilsena, teatavaks erandiks võib pidada vaid Pärnu- (vähenenud 0,6%) ja Ida-Virumaad (kasvanud 0,5%). Joonis 8. Harjumaa osatähtsus riigi SKP-s Harjumaa SKP osatähtsus 64,0 62,0 60,0 58,0 56,0 54,0 52,0 50,0 61,1 59,3 59,8 60,5 59,7 59,6 59,7 58,5 57,8 56,7 57, Allikas: Statistikaamet 16. Ka käimasolevad majanduse struktuurimuutused esitavad eri piirkondade arengule uusi ja erinevaid väljakutseid. Eesti regioonide majanduses on toimumas teine suurem struktuurimuutus pärast 1990-te üleminekuperioodi. Tootlikkuse kasv põllumajanduses on koos majandusliku survega viinud primaarsektori tööhõive märgatava vähenemiseni kahel viimasel kümnendil 15. Kui veel mõned aastad tagasi iseloomustas Eesti regioonide majandust väljapool Tallinna ja Tartut eeskätt industrialiseerumine 16, siis tänaseks on saanud enamasti iseloomulikuks juba hoogsam liikumine teenindusmajanduse suunas. Kuigi struktuurimuutused on üleüldised, on kaasnenud muutuste ulatus olnud piirkonniti erinev aastal varieerus hõivatus teenindussektoris maakonniti 48% (Viljandimaa) ja enam kui 70% (Harju- ja Tartumaa) vahel. Hõive sekundaarsektoris (töötlev tööstus) on suurim Ida-Virumaal (ligikaudu 50%) ning primaarsektoris Jõgeva-, Järva- ja Hiiumaal (üle 10%). Ulatuslik tööjõu vabanemine põllumajanduses on suhteliselt enam mõjutanud traditsioonilisi põllumajandusliku suurtootmise piirkondi (nt Kesk-Eesti). Paraku on suur osa primaarsektori töökohti tänaseks asendunud industriaalsektori töökohtadega erinevates allhanketootmisega tegelevates ettevõtetes, mille perspektiiv ei ole siinse tööjõu kallinedes kestev. Kahaneva konkurentsivõimega ettevõtlusharudes 17 on hõive piirkonniti üsna erinev, hõive kahanevates sektorites on olnud kõrgeim tööjõuareaalides 15 Aruanne Investeerides Euroopa tulevikku Euroopa Komisjoni, Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos, Tartu Ülikool Siin harud, mille tööjõukulude kasv on ületanud selgelt tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvu (näiteks õmblus- ja tekstiilitööstus, plastitööstus, naha- ja jalatsitööstus, tööjõumahukas puidu- ja mööblitööstus). 11

12 Lääne-Viru, Hiiu ja Pärnu maakonna ning samuti Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis, kuhu tööjõumahukas tööstus aastate algupoolel enam ümber paigutus 18. Joonis 9. Maakondlikud erinevused hõivestruktuuris majanduse põhisektorite lõikes, Tallinn Tartu maakond Kogu Eesti Valga maakond Hiiu maakond Pärnu maakond Võru maakond Järva maakond Viljandi maakond 0% 10% 20% 30% 40% 50% 60% 70% 80% 90% 100% Primaarsektor Sekundaarsektor Tertsiaarsektor Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel 17. Piirkondlikud erinevused tööhõive osas on jätkuvalt suured, kuigi hiljutise majandussurutise tingimustes need vahepeal isegi vähenesid. Parimad piirkondliku tööturu üldnäitajad on kokkuvõttes pealinnaregioonis, kus tööga hõivatute osatähtsus tööealises elanikkonnas on kõrgeim ja pikaajaliste töötute suhtarv madalaim (joon. 10.). Muudes tööjõuareaalides on tööturult ajutiselt või pikemaajaliselt kõrvalejäänute osatähtsus selgelt suurem, mis nõrgestab üheaegselt nende piirkondade ettevõtluse arengut ja ka sotsiaalset heaolu. Võrreldes ülejäänud Eestiga jääb piirkondliku tööturu panus majanduskasvu eriti tagasihoidlikuks Kagu-Eestis ja ka Ida-Virumaal, kus aastal oli tööga hõivatud vaid ligikaudu 50% ja tööturul mitteaktiivsete osatähtsus tööealisest elanikkonnast enamasti üle 40%. See viitab sealsele struktuurse tööpuuduse probleemile ja suurele heitunute arvule. 18 Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos, Tartu Ülikool 2009; Eesti inimvara raport

13 Joonis 10. Tööturul osalemine 2011 aastal vanusgrupis eluaastat Harjumaa Viljandimaa Raplamaa Läänemaa Kogu Eesti Tartumaa Hiiumaa Järvamaa Saaremaa Pärnumaa Lääne-Virumaa Võrumaa Ida-Virumaa Põlvamaa Valgamaa Jõgevamaa 0% 20% 40% 60% 80% 100% hõivatud (%) töötud (%) mitteaktiivsed (%) Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel. 18. Vahepealne majanduslangus kasvatas tööpuudust kõikides tööjõuareaalides (joon. 11.) Maakonniti suurenes töötus enim Rapla- ja Läänemaal. Kõrgeim töötuse määr on jätkuvalt Kagu-Eestis ja eriti Ida-Viru maakonnas 19, kus tööhõive probleemid on kogu taasiseseisvuse aja olnud teravamad kui mujal. Vahepealne majanduslangus on seal veelgi suurendanud ka niigi kõrget pikaajaliste töötute ja heitunute hulka, kelle võimekus naasta tööturule on piiratum a ulatus I-Virumaa töötuse määr Statistikaameti andmetel 20,3%-ni, olles 7,3% võrra kõrgem kui suuruselt teise töötuse määraga maakonnas. 13

14 Töötuse määr (%) 2011 Joonis 11. Töötuse määr maakondades Ida-Viru Lääne- Rapla- Järva- Valga- Tartu- Võru- Harju- Tallinn Saare- L-Viru- Pärnu- Viljandi- Hiiu- R² = 0,4326 Jõgeva- Põlva Töötuse määr (%) 2004 Allikas: Siseministeerium Töötukassa andmetel. 19. Tööpuuduse probleemid Ida-Virumaal erinevad mõnevõrra Eesti muude piirkondade probleemidest. Sealne suur mitte-eestlaste osatähtsus ja keelebarjäär kitsendavad mõnevõrra töösaamise võimalusi. Kõrget töötust on põhjustanud ka struktuursed raskused uuenenud majandussituatsiooniga kohandumisel, mida võimendab piirkonna suurtööstuslik pärand. Ehkki pikaajaline tööstustraditsioon soosib sinna piirkonda suurte tööstusinvesteeringute tegemist, on ettevõtluse areng Ida-Virumaal eeldustele alla jäänud ja tööpuudus suur. Samuti on suures osas endiselt kasutamata piirkonna arvestatav turismi- ja puhkemajanduse potentsiaal. Arvestades tänast sotsiaal-majanduslikku arenguseisundit, piirkonna asustusstruktuuri ning loodusja kultuuripärandi ja tööstuse alase kompetentsi taustal võib Ida-Virumaad pidada sisemist arengupotentsiaali seni kõige vähem ärakasutanud regiooniks Eestis. 20. Ebasoodsate demograafiliste protsesside tagajärjel on uut tööjõudu sisenemas tööturule kõigis tööjõuareaalides selgelt vähem kui veel mõned aastad tagasi. Piirkondlikud tööturud on kahanemas üsna erineva kiirusega ja tööealiste osatähtsuse piirkondlikud erinevused on kasvamas 20 (joon. 12.; vt ka trendi muutumist graafiliselt aastal oli soodsaim tööturu potentsiaal Tartumaal, kus peaks eelseisval kümnendil sisenema tööturule enam-vähem sama palju inimesi kui sealt vanaduse tõttu lahkub. Kõigis ülejäänud maakondades on tööjõuturg järgneva 10 aasta jooksul juba selgelt kahanev, seejuures kiireim kahanemine ootab ees Lääne-Eestit ja Ida-Virumaad (tööturult lahkujaid 30-40% võrra enam kui sisenejaid). 20 Kui aastatel oli erinevus madalaima ja kõrgeima maakondliku tööturusurve indeksi vahel 1,3 korda, siis 2011 aastaks oli erinevus kasvanud 1,7 kordseks. 14

15 Joonis 12. Tööturusurve indeksi muutused maakondades Allikas: Siseministeerium Töötukassa andmetel. 21. Samuti on tööjõu haridustaseme erinevused 21 viimastel aastatel kasvanud Tallinna ja Tartu tööjõureaalide kasuks ning ülejäänud piirkondade kahjuks. Vähemalt kõrgharidusega töötajate osakaal ulatus suuremate linnaliste keskustega Harju- ja Tartumaal vastavalt 43 ja 39%-ni, ulatudes samal ajal vaid %-ni Võru-, Põlva- ja Saaremaal (joon 13.). Seega pärsib kõrgema hariduse ja oskuste tasemega tööjõu äravool struktuurse tööpuuduse kõrval eeldusi suuremat lisandväärtust loova ettevõtluse arenguks ning kõrgemaks hõiveks muudes tööjõureaalides, kus eeldused selleks on niigi paratamatult nõrgemad. Paraku on ka osalemine täiend- ja ümberõppes olnud viimastel aastatel passiivsem just suurema töötuse tasemega maakondades (joon. 13). Selline trend ei ole toetanud majanduskasvu ja tööturu arengut (ühtlustades piirkondliku tööturu nõudlust ja pakkumist) väljapool suuremaid linnapiirkondi paiknevates tööjõuareaalides. 21 Võrrelduna III taseme haridusega töötajate osakaaluna tööealiste elanike (15-74) hulgas 15

16 Joonis 13. Tööjõu haridustaseme maakondlikud erinevused ja osalemine täiendkoolituses. Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel. 22. Väga oluliseks piirkondlikke arengutingimusi mõjutavaks teguriks on tänapäeval muutused rahvastiku igapäevases ruumilises käitumises ja mobiilsuse suurenemises. Eesti inimeste igapäevane töö ja vaba-ajaga seotud mobiilsus on muutunud üha intensiivsemaks ja vahemaad pikemaks 22 ning linnad ja maapiirkonnad on inimeste igapäevaelu tegevusruumides üha tihedamini seotud. Mobiilsuse kasv, head igapäevased liikumisvõimalused ning muu koostöö keskuste ja tagamaa vahel on kokkuvõttes vajalik eeldus selleks, et saaksid kujuneda ühtsed piirkondlikud tööjõuareaalid, mis suudaksid toimida omaette arengupiirkondadena vastukaaluks Tallinna ja Tartu tõmbejõule. 23. Kuigi Eesti tööjõuareaalide üldine struktuur on viimaste aastakümnete vältel suuresti säilinud (tööjõuareaalid järgivad suures osas maakondlikku struktuuri), on enamike maakonnakeskuste toime oma tagamaa arengu vedajana väljapool Harjuja Tartumaad ajapikku nõrgenenud. Mitme väiksema tööjõuareaali puhul on toimunud isegi selge taandareng (joon. 14.). Põhjusteks on siin enamasti nõrgad keskuse ja tagamaa vahelised seosed 23, atraktiivsete töökohtade nappus ja vaba aja veetmise võimaluste piiratus väiksemates keskustes 24. Kui enamikes arenenud riikides on linnastumisportsesside tagajärjel erineva suurusklassi linnapiirkonnad kasvamas üsna ühtlaselt 25, siis Eestis on kasv koondunud selgelt paari suuremasse linnapiirkonda ning muude tööjõuareaalide keskuste ja lähitagamaa rahvastik hoopiski kahaneb. 22 Regionaalse pendelrände uuring, Tartu Ülikool Näiteks transpordi- ja liikuvuskorralduse; eri hüvede tarbimise; turusuhete, tarneahelate; teenuste osutamise, arengu planeerimise alase koostöö jms seosed. 24 Ibid. 25 Compact City Polices: A Comparative Assessment, OECD

17 Joonis 14. Pendelränne ja tööjõuareaalid 26 Eestis Allikas: Regionaalne pendelrändeuuring, Tartu Ülikool Seniste arengute kontekstis on tasakaalustatud regionaalse arengu huvides äärmiselt vajalik ka muude toimepiirkondade/tööjõuareaalde keskuste (eeskätt praeguste maakonnakeskuste) ja nende tagamaa sidustatud arengu tugevnemine väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi. Ka riigi tervikliku majanduse mahu säilitamiseks vähemalt tänasel tasemel on tööturu kahanemise tingimustes selge vajadus suurema hõivatuse ja kõrgema lisandväärtusega ettevõtluse järele just tööjõuareaalides väljapool Tallinna ja Tartut, kus hõive ja majandustegevuse lisandväärtus on olnud tagasihoidlikum. Nooremaealiste ränne ning avaliku ja erasektori atraktiivsete töökohtade senine koondumine eeskätt Tallinnasse ja Tartusse on loonud selle eesmärgi saavutamiseks väljaspool suuremaid tõmbekeskuseid paraku keeruka olukorra. 25. Muude toimepiirkondade konkurentsivõime tugevdamine väljapool Tallinna ja Tartut sõltub suuresti iga piirkonna asendist, looduslikest ja kultuurilistest eripäradest kasutamisest piirkonnaspetsiifiliste eeldustena piirkondliku arendustegevuse selgemaks spetsialiseerumiseks ning piirkonnale sobivamate tulevikumajanduste eelisarendamiseks. Piirkondade konkurentsieelistele tugineva majandusliku spetsialiseerumise soodustamine on regionaalse arengu tasakaalustamiseks hädavajalik 27. Seni ei ole keskvalitsuse tasandil üheselt määratletud, millises ulatuses ja 26 Siin on aluseks KOV üksustest moodustuvad territooriumid, kust käib tööjõuareaali keskusesse igapäevaselt tööl või teenuseid tarbimas märkimisväärne osa - vähemalt 15% elanikkonnast (kollasega) ja vähemalt 30% (oranžiga). Jooned väljendavad iga omavalitsuse jaoks peamist pendelrände sihtkohta. Samu liikumisi ja territooriumid on võetud aluseks toimepiirkondade määratlemisel ka üleriigilises planeeringus Eesti Sama põhimõtteid toetab ka Euroopa Territoriaalne Agenda 2020, mille on heaks kiitnud ka Eesti Vabariigi Valitsus., 17

18 kuidas soodustada edaspidi Eesti piirkondades spetsialiseerumist. Arvestades Eesti loodus- ja kultuuripärandit on suhteliselt soodsamate arenguväljavaadetega ja kasvava nõudlusega sektoriteks väljapool suuremaid keskuseid näiteks turismi- ja puhkemajandus, energiaressursside tootmine, (öko)ehitus ning tervishoiu- ja isikuteenindus, kohaliku toorme väärindamisega seotud majandustegevused jms 28. Teades, et mitmed perspektiivsed ettevõtlusharud saavad kasvada ennekõike seal, kuhu on koondunud vajalik kompetents ja institutsioonid, tuleb siin kindlasti arvestada ka linnade, kus asuvad ülikoolide regionaalsed kolledžid, potentsiaaliga. 26. Väga oluline eri piirkondade ühtlasemaks arenguks toimepiirkondade siseste liikumisvõimaluste paranemine. Mõistlikus ulatuses pendelrände hõlbustamine loob uusi eeldusi piirkondlikuks arenguks, võimaldades saada lihtsamini osa erinevates kohtades pakutavatest võimalustest vajaduseta sealt mujale kolida. Näiteks kogedes ühelt poolt maalise keskkonna väärtuseid elukohana ja vaba-aja tegevusteks ning teiselt poolt saada osa linnaliste piirkondade töökohtade, teenuste ja meelelahutuslike võimaluste mitmekesisusest. Pendelrändel on samuti võime tasakaalustada kohalikke tööturge, kuna tööjõu mobiilsuse jaotusefekt aitab täita võimalikke tööturu nõudluse puudujääke tööjõu pakkumisega teistest lähikaudsetest piirkondadest. Toimepiirkonna siseste liikumisvõimaluste edendamine on vajalik ka toimepiirkondade laienemiseks 29, aitamaks saada kaugematel ääremaa piirkondadel paremini osa lähima tõmbekeskuste pakutavatest (arengu)võimalustest. 1.4 Keskustest kaugemale jäävad hõreasustusega maapiirkonnad vajavad kohandumist uute oludega 27. Paratamatult peab senisest enam arvestama suuremate linnapiirkondade rahvastiku kasvu taustal perifeersemate maapiirkondade rahvastiku hõrenemisega. Eestis on täna kokku 48 maavalda umbes elanikuga, mille rahvastik on kahanenud viimase 50 aasta jooksul vähemalt poole võrra või vähemalt 1% aastas viimase kümnendi jooksul. Eesti Inimvara raporti 30 põhjal on sellised vallad arvatud ääremaastumise tunnustega piirkondadeks. Tulenevalt demograafilistest trendidest on prognoositud, et aastaks 2018 väheneb aastaste noorte arv üleriigiliselt ligi 40% ning reas ääremaalises valdades ja asulates väheneb aga noorte arv koguni alla poole praegusest 31. Rahvaarvu kahanemine nõrgestab paljuski ääremaaliste omavalitsuste ettevõtluseeldusi ning suurendab tööpuuduse ja heitumuse riske. Suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate maapiirkondade sotsiaalsed indikaatorid on näidanud aastatel elukvaliteedi ja heaolu suhtelist langust Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos, Tartu Ülikool Täna on võrdlemisi suured Eesti sisesed aeg-ruumilised vahemaad selles osas üsna selgeks takistuseks - OECD riikidest on lähimast linnalisest keskusest rohkem kui 1,5 tunni kaugusel elava elanikkonna osatähtsus suurem vaid Kreekas ja Rootsis Eesti inimvara raport (IVAR): võtmeprobleemid ja lahendused Eesti Koostöö Kogu. 31 Uuringu Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos lõpparuanne, Siseministeerium, lk Eesti inimvara raport

19 28. Toetudes globaalsetele kogemustele vastulinnastumise osas, mis hoogustub pärast kiire linnastumise staadiumit, võib oodata, et tulevikus kompenseerivad nooremaealiste väljarännet kaugemale jäävatest maapiirkondadest üha enam vanemaealised põlvkonnad, kes rändavad noortest sagedamini keskuslinnadest välja. Arvestades rahvastiku jätkuvat vananemist ning vanemaealiste põlvkondade osatähtsuse kasvu kogurahvastikus, võib sellisel rändesuunal olla tulevikus üha suurem mõju Eesti piirkondlikule arengule. Rahvastiku vananemine võib piirkondadele tähendada ka uusi arengueelduseid - näiteks sotsiaalse ettevõtluse arenguks maapiirkondades, milles demograafilisi trende arvestades nähakse täna üht perspektiivset tulevikusektorit kogu vananevas Euroopas. 29. Igapäevase mobiilsuse kasvu taustal on oluliselt suurenenud rahvastiku ruumilise paiknemise sesoonne ebaühtlus. Sesoonse rände põhjustavad suuremas osas linnaliste omavalitsuste inimesed, kes lähevad suveperioodiks linnast ära maapiirkondadesse 33. Inimeste juuli elukoha ankurpunktide 1 hulk on maavaldades keskmiselt ligikaudu 30% võrra suurem kui veebruaris. Kõige suuremad sesoonsed kontrastid rahvastiku ruumilises paiknemises esinevad linnade kõrval piirkonniti Lääne- Eesti saartel, rannikualadel ja Kagu-Eesti maavaldades (joon. 15.). Rahvastiku ruumiline paiknemine varieerub selgelt ka nädala siseses tsüklis. Suuremad erinevused ilmnevad seejuures tööpäevade ja nädalavahetuse lõikes - mitmete omavalitsuste puhul varieerub rahvastik 30-50% ulatuses 34. Seega varieerub nõudlus geograafiliselt eri teenuste järgi ajas märkimisväärselt ning eriti peavad sellega arvestama just mitmed ääremaa omavalitsused avalike teenuste korraldamisel ning erinevate piirkondlike arendustegevuste kavandamisel. 33 Tartu Ülikool, Regionaalne pendelrände uuring. 34 ibid 19

20 Joonis 15. Muutused rahvastiku sesoonses paiknemises (juuli võrdluses veebruariga 2008) Allikas: Siseministeerium Regionaalse pendelrände uuringu (Ahas jt. 2010) andmete põhjal 30. Siserände suundumuste taustal, väheneva ja vananeva rahvastiku tingimustes, on töökohtade tagamine ning teenuste osutamine endise kättesaadavusega ja kvaliteediga muutunud perifeersemates maapiirkondades keerukamaks ja kulukamaks. Pakutavate teenuste hulka äärealadel on vähendanud nii riigi- ja omavalitsussektori otsused (riigiasutuste ärakolimine, koolide sulgemine jms) kui ka ettevõtjate ärilised kaalutlused loobuda ebapiisava kasutajaskonna tõttu teenuste pakkumisest väiksemates asulates (nt. pangad, postkontorid, kauplused). Ka riigiteenuste osa piirkondades on sarnastel kaalutlustel vähendatud. Kuigi riigiteenuseid ei vaja inimesed igapäevaselt selgub Riigikontrolli 2010.a aruande 35 põhjal, et isegi teenused, mida osutatakse kõigis maakonnakeskustes, on halvasti kättesaadavad ligikaudu inimesele kogu Eestis. Üheks probleemiks on riigiteenuste regionaalsete esinduste koondamisega muutunud ka erinevate riigiteenuste teeninduspiirkondade ebaühtlane geograafiline kaetus. 31. Seega on ääremaa oluline sõlmprobleem inimestele töökohtade ja kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse kindlustamine. Kuna maapiirkondade elanike igapäevaelu, eriti töö ja õppimine, on järjest rohkem seotud linnadega, siis on inimeste maale jäämise/tulemise eeltingimuseks head võimalused elanike liikumiseks keskuste ja kaugemate maapiirkondade vahel. Mobiilsuse suurenemine ja liikumisvõimaluste parandamine pakub ka ääremaalisematele piirkondadele uuenenud arenguvõimalusi, võimaldades saada lihtsamini osa erinevates kohtades pakutavatest töökohtadest või teenustest vajaduseta mujale elama kolida. Võrreldes TÜ 1981.a ja 2010.a läbiviidud 35 Riigikontrolli 6.mail 2010.a aruanne Riigi teenuste kättesaadavus maakondades 20

21 uuringute tulemusi on enam-vähem igapäevaselt töötamisega seotult üle omavalitsuse piiride liikuvate pendelrändajate hulk kasvanud u. 115 tuhandelt 380 tuhandeni 36. Sellele vaatamata on tänased ühendusvõimalused hõreasustuspiirkondades sageli puudulikud, mida peegeldavad ka suhteliselt suured aeg-ruumilised vahemaad lähimate keskustega 37. Maapiirkondade ühistranspordisüsteem ei arvesta täna sageli inimeste igapäevaseid liikumisvajadusi ega ole enamasti ka piisava katvusega, kuna liinivõrk on aastate jooksul hõrenenud 38. Paremate ühendusvõimaluste tagamise kõrval muutub hõreneva asustuse tingimustes väga oluliseks teenuste senisest säästlikum ja innovatiivsem korraldus ning kohaliku avalike teenuste infrastruktuuri säästlikum arendamine (sh polüfunktsionaalsete teeninduskeskuste näol). 32. Inimeste heaolu ja elukvaliteet maapiirkondades sõltub olulisel määral teenitavatest sissetulekutest. Kuigi keskmiste sissetulekute regionaalsed erinevused on viimastel aastatel proportsionaalselt vähenenud 39, on sissetulekute summaarsed erinevused endiselt suured (erinedes 2010.a maakonniti 229 euro ulatuses). Enim on palgatase pärast 2005 aastat kasvanud seni madalaimate sissetulekutega Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Sissetulekute regionaalse ühtlustumise taga tuleb osaliselt näha siiski tööalase pendelrände intensiivistumist suurematesse keskustesse. Ka rahvastiku üldised siserändesuunad on teenitavate sissetulekute piirkondlike erinevustega tugevasti seotud - elanike siserände saldo on aastatel olnud positiivsem maakondades, kus keskmine palgatase on olnud kõrgem ja vastupidi Üksikisiku tulumaksu laekumises kohalike omavalitsuse üksuste eelarvesse (joon 16.) on selgelt näha kõrgemate sissetulekute kontsentriline koondumine Põhja-Eestisse Tallinna ümbrusesse ning vähemal määral ka Lõuna-Eestis Tartu piirkonda. Tulumaksu laekumise alusel on sissetulekud perifeersemates maapiirkondades selgelt väiksemad kui linnapiirkondades 41. Kõrgema üksikisiku tulumaksu laekumisega piirkonna ulatumine ka Lääne-Eestisse, Rapla- ja Lääne-Virumaale peegeldab Tallinna linnapiirkonna ruumilise mõju ja tööjõuareaali ulatust. Seeläbi on ka kohaliku eelarve tulud, mida piirkonna arendamisse ja avalike teenuste osutamisse suunata, selgelt väiksemad ääremaalistes Lõuna- ja Kagu-Eesti ning idapiiri äärsetes piirkondades. Kompenseerimaks maapiirkondade sissetulekute taseme mahajäämust võrreldes linnaliste piirkondadega, muutub maapiirkondade eelistamisel elukohana määravaks elukeskkonna kvaliteet ning liikumisvõimalused keskustega. 36 Tartu Ülikool 2010, Regionaalne pendelrände uuring. 37 OECD riikidest on suuremast linnalisest keskusest rohkem kui 1,5 tunni kaugusel elava elanikkonna osatähtsus suurem vaid Kreekas ja Rootsis. 39 Statistikaameti andmetele on kõrgeima keskmise sissetulekutasemega maakonna (Harjumaa) palgatöötaja teenitud tulu on kahanenud aastatel %-lt riigi keskmise suhtes 112 %-ni. 40 korrelatsioonikordaja kahe näitaja vahel 0, Üksikisiku tulumaksu laekumise erinevused elaniku kohta ulatusid aastal 798 eurost Viimsi vallas 148 euroni Peipsiääre vallas (mis näitab küll erinevuste mõningast vähenemist paaril viimase aastal). 21

22 Joonis 16. Üksikisiku tulumaksu laekumine elaniku kohta KOV-des aastal Allikas: Siseministeerium Rahandusministeeriumi andmetel 34. Pärast primaarsektori hõive kokkutõmbumist 42 on perifeersete maapiirkondade areng sõltunud suurel määral uute töökohtade kättesaadavusest. Teatud ulatuses on maapiirkondade ettevõtlus küll juba mitmekesistunud, Statistikaameti andmetel on mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaal on kõikide maapiirkonna ettevõtete hulgas perioodil kasvanud 52%-lt 67%-ni. Lisaks tegeleb 13% põllumajanduslikest majapidamistest mittepõllumajanduslike tegevustega põhitegevuse kõrvalt. Maa-asulate sekundaar- ja tertsiaarsektorite ettevõtetes hõivatute osatähtsus on aastaks tõusnud kokku juba 88%. 35. Siiski pole paljude suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate maapiirkondade tööjõu, loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside kasutuselevõtt uue ettevõtluse edendamiseks olnud piisav 43 ja tööpuudus tervikuna on perifeersetes maapiirkondades seetõttu endiselt kõrge (joon. 17.). Perifeersete maapiirkondade ettevõtlust võib edaspidi soodustada ka EL ühtne põllumajanduspoliitika, rohelise majanduse kasv ning toiduainete hindade prognoositav tõus. See võib kindlustada küll mõnevõrra maaelu majanduslikku baasi, kuid ei loo suurenenud tootlikkuse tõttu oluliselt juurde uusi töökohti aasta seisuga on Statistikaameti andmetel maa-asulates põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse valdkonnas hõivatute osatähtsus kahanenud 12%-ni, samas 1990-ndate aastate alguses oli vastav osatähtsus 54%. 43 Eesti inimvara raport Maaelu arengu raport

23 Joonis 17. Registreeritud töötus kohalikes omavalitsustes aastal. Allikas: Siseministeerium Töötukassa ja Statistikaameti andmetel 36. Majanduse struktuursed muutused omavad tootmisstruktuuri ühekülgsuse tõttu reeglina suuremat mõju just maaliste piirkondade ettevõtlusele ja tööhõivele, eriti monofunktsionaalsete asulate puhul 45. Kohalike töökohtade osatähtsus sõltub suuresti asula territoriaalsest asendist tööjõuareaali keskuse suhtes, seejuures pakuvad maavaldade tööandjad oma valla elanikele üldjuhul alla poole vajalikest töökohtadest 46. Arvestades tänasest haldusjaotusest tuleneva omavalitsuste väiksusega on töökohad ja nende kättesaadavus ääremaal paljuski kohaliku koostöö küsimus, sõltudes sellest, kuidas suudetakse kohapeal leida mitme valla peale need tõmbealad (tööstusalad, turismiobjektid jms) kuhu ka ettevõtjad tuleksid. Samuti on ääremaa töövõimaluste avardamisel arenguruumi paremate tingimuste loomisel kaugtöö aktiivsemaks kasutamiseks. 37. Perifeersete maapiirkondade arengu tähtis eeldus on samuti tugev kohalik kogukond ja elanike sotsiaalne kaasatus (kohaliku kogukonnalagatuse, omakultuuri viljelemise, kogukonnateenuste osutamise jms kaudu). Piirkonna omakultuuri väärtustamine ja arendamine ning kohaliku omaalgatuse toetamine on aidanud ääremaalistes piirkondades alal hoida kohaliku arengu jaoks väärtuslikku inimressurssi, kasvatades teotahtelisi ja kogukondlikult aktiivseid inimesi. Hea näitena võib siin tuua ka Leader tegevusgruppide tegevust kohalikus arengus. See on aidanud säilitada ka väljarännanute sidet oma varasema kogukonna ja kodupaigaga ning vältida kohalikust 45 Ibid a paiknes 60% maa-asulates elavate töötajate töökoht linnades, samal ajal kui linnadest pärit töötajatel oli maa-asula tööandja poolt loodud töökoht vaid 12% juhtudel (Maaelu arengu raport, 2011). 23

24 elust võõrandumist. Muud vabatahtlikud kodanikualgatused on muutunud väga oluliseks toeks riigile ka julgeoleku ja päästevõimekuse tagamisel paljudes hõreasustusega maapiirkondades ja piiriäärsetel aladel. Omakultuurile tugineva kohaturunduse ja traditsiooniliste toodete valmistamine ja turustamine on aidanud muuhulgas elavdada kohalikku majandustegevust. 38. Eesti regioonide ja piiriäärsete maapiirkondade areng oleneb paljuski ka sellest, kuidas suudetakse ühelt poolt piiride arengut takistavat mõju leevendada ning teisalt välisturu lähedust oma arengueeldusena ära kasutada. Siin on oluline roll piiriülese koostöö edendamisel väga erinevates arendusvaldkondades ning heade piiriüleste ühendusvõimaluste loomisel. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti piiriüleste ühendusteede tase olnud nõrk eelkõige hõredast asustusest ja potentsiaalsete kasutajate vähesusest tuleneva majandusliku mittetasuvuse tõttu 47. Sarnaste võimaluste või probleemidega piiriäärsete regioonide koostöö võimaldab edaspidi leida paremaid arengulahendusi ja luua üheskoos täiendavat arengupotentsiaali (s.h piirkonna ühiste ressursside parema kasutuselevõtu ning piiriülese tööturu arendamise abil) Kokkuvõte: Peamised arenguvajadused piirkonniti 39. Eespool kirjeldatud regionaalse arengu trendide taustal on eri tüüpi piirkondade peamistel arenguvajadustel küllalt erinev sisu ja orienteeritus. Nende spetsiifiliste piirkondlike arendussuundade kaudu suudavad eri tüüpi piirkonnad paremini ära kasutada oma eripärast arengupotentsiaali ja suurendada oma panust riigi majanduskasvu tervikuna. 40. Kokkuvõtlikult on eelkirjeldatud arengutrendide taustal Eesti suuremate linnapiirkondade arendamise edasised väljakutsed seotud eeskätt kompaktse linnaruumi arendamisega, linnasiseste mahajäänud alade taaskasutuselevõtuga, linnaruumi üldise elavdamisega, energiasäästu suurendamisega ning suuremat sünergiat loovate valdkondadeüleste arendustegevuste elluviimisega. Suuremate linnapiirkondade puhul peab olema eraldi prioriteediks nende rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamine, s.h kindla rahvusvahelise niši väljaarendamine, rahvusvaheline võrgustumine, teaduse- ja kompetentside arendamine, teadmusmahuka ja innovatsioonile orienteeritud majandustegevuse edendamine, soodsa investeerimiskliima kujundamine, elanikele, välismaisele oskustööjõule ja investoritele atraktiivse linnakeskkonna kujundamine jmt. Linnakeskkonna arengu väljakutsed on seotud paljuski avaliku linnaruumi arendamise, linnasiseste alakasutatud alade taaskasutuselevõtu ja säästliku linnatranspordisüsteemi arendamisega. Oluline on, et tuumlinna ja tema tagamaad arendataks sidustatult ühtse tervikuna, sh planeerimisel ja mobiilsussüsteemide arendamisel. Kindlasti tuleb suuremate linnapiirkondade arendamisel järgida põhimõtet, et ka muud piirkonnad saaksid nende dünaamilisest arengust osa. Vajalik on ka rakendada tegevusi valglinnastumise ja selle mõjude paremaks juhtimiseks (läbi liikuvusvajadustele vastavate ühendusvõimaluste tagamise, 47 Konkurentsivõime kava Eesti Territorial Agenda of the EU 2020: Towards an Inclusive, Smart and Sustainable Europe of Diverse Regions. Tegevuskava on 2011.a heaks kiitnud ka Eesti Vabariigi Valitsus. 24

25 arendustegevuses ja planeerimisel "kompaktse linnaarengu" põhimõttega arvestamise, mitmekeskuselise kasvumudelile kaasa aitamise linnapiirkonnas jms). 41. Muude linnade ning nende ümber paiknevate tööjõuareaalide/toimepiirkondade arengu väljakutsed on seotud eelkõige atraktiivsemate, suuremat lisandväärtust loovate ning muude piirkondlikku tööhõivet suurendavate töökohtade loomisega, seda toetava ettevõtluskeskkonna arendamisega ning avalike ja vaba-aja teenuste arendamise ja mitmekesisuse suurendamisega. Siin on suuresti määrav just tööjõuareaalide keskuste konkurentsivõime tugevdamine nii töökohtade kui ka neis pakutavate teenuste osas, et vähendada töökohtade ja elanike koondumist suurematesse keskustesse. Väga oluline on soodustada ka tööjõuareaalides väljapool suuremaid linnapiirkondi teatud majandustegevustes tugevamat spetsialiseerumist ja piirkonnale sobivamate perspektiivikate ettevõtlusharude eelisarendamist. Neid eeldusi tuleb rakendada ka teadus- arendustegevuses ja laiemates ettevõtlusalastes võrgustikes osalemisel. Eraldi prioriteediks on ka siingi tööjõuareaali keskuste ja tagamaa vahelise struktuurse ja funktsionaalse koostoime tugevdamine. Selleks on eeskätt vajalik tööjõuareaali sidustava transpordiinfrastruktuuri ning ühistranspordi arendamine, tööjõuareaali omavalitsuste koostöö teenuste osutamisel ja arendamisel ning piirkondliku arendustegevuse elluviimisel (sh ettevõtluse ja tööhõive edendamisel). 42. Linnapiirkondadest kaugemate maapiirkondade ja hõrealade eripärased arenguvajadused on seotud suuresti muutunud oludega (rahvastiku hõrenemine, üleilmastumise surve, linnade tähtsuse kasv maapiirkondade elanike igapäevaelus jmt) kohandumisega. See puudutab esmajoones uute töökohtade loomist ja väikeettevõtluse edendamist nii keskustes kui koha peal ning kaugtöö võimaluste edendamist. Kohapealsete ressursside oskuslikumaks kasutuselevõtuks piirkondlikus arengus on paratamatult vaja teha jõupingutusi ka traditsiooniliste tootmisharude lisandväärtuse kasvatamiseks. Ettevõtluskeskkonna ja töökohtade kõrval on väga oluline pöörata tähelepanu teenuste piisava kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisele ja paremale omavahelisele sidumisele hõreasustuse tingimustes, kasutades võimalusel uudseid ja ebatraditsioonilisi lahendusi. Lahendused seisnevad suuresti teenuste infrastruktuuri ning teenuste säästlikumas ja uuenduslikumas korralduses. Samuti on vajalik teenuste ja töökohtade kättesaadavuse tagamiseks vajalik kohaliku transpordi infrastruktuuri arendamine ning paremate liikumisvõimaluste tagamine kohalike ja maakonnakeskustega. Kaugemate maapiirkondade kohapealse elukvaliteedi säilitamiseks on vaja kindlasti toetada ka kohalikku omaalgatust, kogukonna kaasatust piirkondlikus arendustegevuses ning kogukonnateenuste osutamisel. 43. Ida-Virumaa joonistub oma arenguvajadustelt muude piirkondade taustal välja eeskätt seoses kõrge püsiva tööpuuduse ja madala ettevõtlusaktiivsusega ning regioonina, mis on suutnud seni oma arvestatavaid arengueeldusi ja piirkonnaspetsiifilisi ressursse suhteliselt tagasihoidlikult ära kasutada. Ida-Virumaal on vaja pöörata suuremat tähelepanu mitmetele muude piirkondadega võrreldes selgemini ilmnevatele arenguvajadustele - eriti ettevõtlikkuse, väikeettevõtluse ja ettevõtluse infrastruktuuri arendamisele (s.h turismi- ja puhkemajanduse valdkonnas), suurinvesteeringute ligimeelitamisele ja investorteenindusele, rahvusvaheliste kultuuri- ja ettevõtluskoostöö ning turunduse arendamisele ennekõike idasuunal, ettevõtluse arenguvajadustega 25

26 sünkroniseeritud aktiivsete tööturumeetmetele, regiooni spetsiifilistele linnakeskkonna probleemidele, inimressursi arendamisele (eeskätt keeleõppe ja piirkonna ettevõtlusstruktuuriga seotud kutse- ja kõrghariduse edendamise näol) ning kohaliku kogukonna paremale sidustamisele kogu Eesti ühiskonnaeluga. 2. Hinnang regionaalpoliitika senisele elluviimisele 44. Eesti regionaalpoliitikat ja piirkondlikku arendustegevust tuleb jätkuvalt suunata olukorras, kus sisemaised regionaalsed arenguerinevused on tervikuna väikese riigi kohta üsna suured. Targa ja piisavate ressurssidega kaetud regionaalpoliitika abil on võimalik piirkondade vahelisi sotsiaal-majanduslike arenguerinevusi siiski suures osas ohjata ja vähendada. Võrreldes kõigi EL liikmesriikidega kuulub Eesti koos enamike uute idapoolsete liikmesriikidega kõige nõrgema siseriikliku regionaalpoliitika staatusega riikide kategooriasse, kus vaatamata suurtele sisemistele regionaalsetele arenguerinevustele on regionaalarengu prioriteetsus üldise majanduskasvu finantseerimise kõrval olnud nõrk 49. Sealhulgas on vaatamata suhteliselt suurematele regionaalsetele arenguerinevustele olnud ettevõtlust ja töökohtade loomist turgutava regionaalabi maht Eestis seni EL-s üks madalamaid Senikehtiva Eesti regionaalarengu strateegia järgselt on riigi regionaalpoliitika üldisteks eesmärkideks olnud: 1) inimeste põhivajaduste tagamine igas Eesti paigas; 2) kõigi piirkondade püsiva konkurentsivõime tagamine; 3) regioonide tugevam sidustatus ülepiiri regioonidega ja muu Euroopaga. 46. Regionaalse arengu protsessid on olnud üldiselt ootuspärased kui jälgida arengu ajalist dünaamikat regionaalarengu strateegia eesmärkide seireindikaatorite lõikes (tabel. 1.). Siiski peab arvestama, et nende seireindikaatorite seadmise lähtepositsiooniks ei olnud niivõrd regionaalsete arenguerinevuste ebarealistlik vähendamine kuivõrd nende ohjamine ja pidurdamine. 49 EPRC and Euroreg 2010, The Objectives of Economic and Social Cohesion in the Economic Policies of Member States ; Bachter John National Interpretations of Cohesion: Implication for Cohesion Policy, ettekanne konverentsil Cohesion Policy and Catching-up Regions, Lublin, Nov The Objectives of Economic and Social Cohesion in the Economic Policies of Member States ; Euroopa Poliitikauuringute Keskus (EPRC)

27 Tabel. 1. Regionaalarengu strateegia seireindikaatorite senine saavutatus. indikaator algtase (2004) vahetase sihttase (2015) Harju maakonnas elava rahvastiku osakaal püsib alla 38,5 41,7 (2012) < 41,0 41% Eesti kogu elanikkonnast 51 Harjumaa SKT osakaalu kasv on pidurdunud ja püsib alla 70% kogu Eesti SKT-st Ühegi maakonna aastakeskmine tööhõive määr ei ole madalam kui 45% 58,5 59,7 (2010) < 70,0 44,5 49,0 (2011) > 45,0 Ühegi maakonna keskmine elatustase (leibkonnaliikme keskmise sissetulekuna) ei ole madalam kui 61% kõrgeim maakondlik näitaja 59,8 58,3* 61,9* (2010) > 61,0 *ekvivalentnetosissetulek - leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Alates 2007.a enam ei avaldata leibkonnaliikme keskmist sissetulekut. 47. Riigi regionaalpoliitika üldiste eesmärkide saavutamiseks on kehtiva regionaalarengu strateegia perioodil jätkuvalt rakendatud erinevaid regionaalarengu programme ja muid keskseid regionaalpoliitilisi meetmeid (sh tasandusfond, piirkondliku arendustegevuse ja ettevõtluse tugistruktuuri toetamine jmt). Regionaalarengu toetusmeetmete kaudu on õnnestunud teatud ulatuses kompenseerida eri piirkondade sotsiaal-majanduslikku mahajäämust ja turgutada piirkondlikku arengut aastal avanenud EL struktuurfondid on vahepeal mitmekordselt suurendanud riigi regionaalarengu toetuste kogumahtu (perioodil aastakeskmiselt 940 mlj kr). Samuti suurenesid majanduskasvu riigituludest rahastatavate regionaalarengu programmide toetusmahud, mis on majanduskriisi järgselt taas tuntavalt (ligi poole võrra) kahanenud. Pärast aastat on regionaalarengu rahastamine ligikaudu 92% ulatuses toimunud Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. 51 Siin tuleb pidada silmas, et strateegiadokumendi koostamisel lähtuti rahvaloenduse andmetele tugineva rahvastikustatistika lineaarsest pikendusest. Vahetase on siin arvestatud aga Rahvastikuregistri andmete alusel. 27

28 Eurodes Joonis 18. Regionaalarengu programmidest rahastatud toetuste jaotus rahastusallikate lõikes, a Toetuste jaotus allikate lõikes a Allikas: Siseministeerium, EAS, SFOS siseriiklik välisabi 48. Kehtiva regionaalarengu strateegia esimese eesmärgi inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi paremaks tagamiseks kõikjal Eestis on viimastel aastatel rakendatud Euroopa Regionaalarengu Fondist kaasrahastatavaid regionaalse arengu meetmeid Kohalike avalike teenuste arendamine, Internetiühenduste kättesaadavuse parandamine uue põlvkonna elektroonilise side võrgu rajamisega piirkondades. Eesti suuremate linnapiirkondade elukeskkonna ja avalike teenuste edendamiseks on rakendatud Linnaliste piirkondade arendamise meedet. Lisaks on riigieelarvelistest vahenditest viidud ellu kohaliku omaalgatuse, regionaalsete investeeringutoetuste, väikesaarte arengu, hajaasustuse teeninduskeskuste, kergliiklusteede rajamise ning hajaasustuse elektri- ja veeprogrammi. 49. Eri piirkondade püsiva majandusliku konkurentsivõime tagamiseks on rakendatud Euroopa Regionaalarengu Fondist kaasrahastatud piirkondade konkurentsivõime tugevdamise, piirkondlike kompetentsikeskuste arendamise ja üleriigilise tähtsusega kultuuri ja turismiobjektide programmi. Riigieelarvest on rahastatud regionaalsete kolledžite kui piirkondlike kompetentsikeskuste arendamise, piirkondliku arengu kavandamise, piirkondliku konkurentsivõime tugevdamise väikeprojektide, maakondliku arendustegevuse ning konkreetsetele sihtpiirkondadele suunatud maakondliku arendustegevuse ning Setomaa, Kihnu ja Peipsiveere arengu programme. Piirkondliku konkurentsivõime tugevdamiseks viidi senise regionaalarengu strateegia kehtivusperioodil ellu ka Norra/EMP-i vahenditest kaasrahastatud regionaalarengu toetusskeemi (millest osaliselt toetati ka KOV avalike teenuste ja koostöö arendamist). 50. Toetamaks Eesti eri piirkondade arengut läbi parema sidumise ja koostöö ülepiiriregioonidega on perioodil EL ühtekuuluvuspoliitika raames viidud Eestis ellu 8 Euroopa territoriaalse koostöö programmi ning varasematel aastatel Interreg programme. Kohaliku omavalitsuse üksused, 28

29 mittetulundusühendused ning teised kohalikud ja piirkondlikud organisatsioonid osalevad aktiivselt arenguprojektide teostamisel piireületavas koostöös, kus peamisteks koostööpartneriteks on Soome, Rootsi, Läti ning Venemaa partnerid. Alates aastast on territoriaalse koostöö programmidest finantseeritud projektides osalenud kokku ligi 400 Eesti partnerit. Piirkondade vahelise parema sidustatuse ja koostöö eesmärgil on samuti toetatud maavalitsuste rahvusvaheliste organisatsioonide osalemiskulusid ning Venemaa viisalõivu kompenseerimise toetusskeemi Venemaal lähisugulasi omavatele isikutele. Joonis 19. Regionaalarengu programmidest eraldatud toetussummad Eesti regionaalarengu strateegia eesmärkide lõikes (aastatel ). Regionaalarengu rahastamine ERAS eesmärkide lõikes (eurodes) avalikud teenused ja inimeste põhivajadused piirkondade konkurentsivõime (s.h ettevõtlus, turism) regioonide piiriülene koostöö Allikas: Siseministeerium, EAS, SFOS 51. Seniste regionaalarengu toetusmeetmete rakendamise kogemustele tuginedes võib väita, et erinevate piirkondade kohaliku omavalitsuse üksuste ja mittetulundussektori aktiivsus ning arendusprojektide ettevalmistus- ja juhtimisoskus on nende kaasabil edenenud. Regionaalarengu toetusmeetmete viimaste aastate regionaalne jaotus on üldjoontes soodustanud regionaalset arengut tasakaalustavat mõju toetades kohaliku infrastruktuuri jm arendustegevusi eeskätt vähemarenenud piirkondades (joon. 20.). Tuleb arvestada, et suurema osa viimastel aastatel regionaalarengu meetmete kaasabil ellu viidud arendusprojektide mõju piirkondlikule arengule on alles avaldumas. 52. Mitmete kehtivale regionaalarengu strateegiale toetuvate regionaalarengu programmide rakendamisel on lähtutud erinevatest territoriaalse fokusseerituse põhimõtetest (nt eristades programmipiirkondadena suuremaid linnu/linnapiirkondi või kogu ülejäänud territooriumi; alla elanikuga asulaid; kultuurilis-ajaloolisi identiteedipiirkondi või konkreetseid pilootregioone ). Tervikuna on regionaalarengu programmide regionaliseeritus jäänud siiski pigem mõõdukaks ja territoriaalselt homogeensem võrreldes EL liitumise eelse perioodiga. 53. Vaadates kehtiva regionaalarengu strateegia perioodil regionaalarengu toetuste piirkondlikku jaotust meetmete rahastamisallikate lõikes võib teha üldistatud järelduse, et viimase 4 aasta jooksul on piirkonna elaniku arvu suhtes struktuurifondide regionaalarengu meetmete ja eriti selgelt siseriiklike programmide toetused läinud 29

30 rohkem väljapoole Tartu- ja Harjumaad ja eeskätt ääremaalisematesse maakondadesse (joon. 20.). Kui selgelt kõige vähem on kõigi regionaalarengu programmide toetusvahendeid elaniku kohta eraldatud Harjumaal (u. 160 eurot/el kohta), siis võrdlemisi vähe on seni toetusvahendeid läinud paraku ka Ida-Virumaa piirkondlike arendustegevuste toetamiseks (u. 295 eurot/el kohta). Ida-Virumaa regiooni eripärad eeldavad tõenäoliselt enam keskvalitsuse tasandilt initsieeritud arendustegevust võrreldes muude piirkondadega. Toetuste kogumahtu vaadates on suuremate linnaregioonidega maakonnad aastatel absorbeerinud regionaalarengu toetusvahendeid kõige suuremas ulatuses. Sellist järeldust ei saa üheselt teha siseriiklike toetuste puhul, kus ka toetuste kogumaht on jaotunud territoriaalselt ühtlasemalt. EL territoriaalse koostöö programmidest on mõistetavalt vähem kasu saanud just Kesk-Eesti maakonnad. Joonis 20. Regionaalarengu projektide rahastamine aastatel Pärast EL-ga liitumist on riigi regionaalarengu toetusmeetmed sisulise fokuseerituse osas keskendunud kõige enam külastuskeskkonna ja sotsiaalse infrastruktuuri investeerimisvajadustele eri piirkondades ehk esimene investeeringutoetuste laine on läinud suures osas regioonide arengu esmavajadustele. Viimastel aastate jooksul on regionaalarengu toetusmeetmeid fokuseeritud rohkem ka ettevõtluskeskkonna arendamisele ja uute töökohtade loomisele piirkondades, sh ettevõtete baasinfrastruktuuri ning ettevõtlust, haridus- ja teadustegevust ning avaliku sektori tegevusi ühendavate piirkondlike kompetentsikeskuste arendamisele. Vähem tähelepanu on eeskätt struktuurivahenditest kaasrahastatavate regionaalarengu meetmete puhul pööratud kohaliku institutsionaalse suutlikkuse (sh KOV-de, MTÜ-de arendustegevus ja võimekus) ja erinevatele pehmete arendustegevuste toetamisele. EL toetusvahendid on valdavalt suunatud mahukamate infrastruktuuri investeeringute toetamisele. 30

31 55. Edaspidi on suurem vajadus toetada regionaalarengu toetusmeetmetest enam suurema majandusliku mõjuga investeeringuid ning komplekssemaid ja valdkondade üleseid integreeritud arengustegevusi 52, mis tagaksid ühtlasi arendustegevuste suurema mõju ja sünergia piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Teatavaks puuduseks on olnud ka kohapealse initsiatiivi baasilt tekkinud arendusprojektide vähene strateegilisus, tegevuste ja nende mõju puudulik koordineeritus ning liigne tavapärasus ja lühiajalisus (sh võimekus luua uusi jätkuarendusi) Muude valdkonnapoliitikate roll regionaalpoliitika eesmärkide elluviimisel 56. Lisaks regionaalministri haldusala koordineeritavatele regionaalpoliitika meetmestikule on ka muude ministeeriumide korraldatavate meetmete (eeskätt põllumajanduse ja maaelu arengu, kalanduspiirkondade säästva arengu kuid ka ettevõtlus- ja tööturumeetmete ning kultuuriprogrammide) vahendusel suunatud investeeringuid eri piirkondadesse. Kui regionaalarengu meetmetest on toetatud kohaliku infrastruktuuri jm arendustegevusi rohkem vähemarenenud piirkondades, siis muude valdkondlike poliitikate (v.a põllumajandus-, maaeluarengu- ja kalanduspoliitika) toetusmeetmed on tervikuna suunatud siiski rohkem suuremate keskustega enamarenenud piirkondadesse, omamata seejuures regionaalarengut tasakaalustavat mõju (joon. 22). Üheks takistuseks siin on olnud liigne ülevalt-alla suunatud struktuurivahendite kasutamine ja planeerimine. Ühtlasema piirkondliku arengu huvides on ka teatud valdkondlike toetusmeetmete (nt. ettevõtlusmeetmed) rakendamisel ilmselt põhjust arvestada senisest enam nende piirkondlikku potentsiaali ja jälgida nende territoriaalset jaotust Ka muud valdkonnapoliitilised tegevused ja otsused pole sageli olnud piisavas kooskõlas riigi regionaalpoliitika üldiste eesmärkidega. Näiteks kohati liigne valdkonnakeskse lähenemise domineerimine regionaalsete vajaduste üle või suundumus avaliku võimu institutsionaalse ja fiskaalse tsentraliseerimise suunas ning üksmeele puudumine haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse osas, mis on takistanud kohaliku tasandi haldus- ja arendusvõimekuse tugevnemist. Siiski võib väita, et eri valdkonnapoliitikate raames võetud kohustusi senikehtinud regionaalarengu strateegia tegevuskava elluviimisel on tänaseks valdavalt täidetud nt. infrastruktuuri investeeringute kombineerimine erinevate pehmete arendustegevustega, sh teenuste ja inimkapitali arendamisega (nt. ettevõtete tugiteenused ja tööjõukoolitus). 53 Sarnane soovitus tuleneb ka perioodi struktuurifondide rakenduskavade vahehindamisest. 54 Täpsem ülevaade Regionaalarengu strateegia a. tegevuskava täitmise aruandes (Siseministeerium, 2008). 31

32 Joonis 22. Struktuuritoetuste maakondlik jaotus a inimressursi ja majanduskeskkonna arendamise rakenduskavadest Allikas: Siseministeerium struktuuritoetuste registri põhjal. 3. Tänased väljakutsed kohalikus ja regionaalses arendustegevuses 58. Pidades silmas senises regionaalarengu strateegias esile tõstetud riigi regionaalpoliitika suunamise üldiseid põhimõtteid 55, on kohaliku ja regionaalse tasandi arendustegevuse hetkeolukord kokkuvõttes mitmeski mõttes probleemne ega ole seni nimetatud põhimõtetele kuigi hästi vastanud. 59. Selgeks probleemiks, mis takistab arengu paremat regionaalset tasakaalustatust, on täna kohaliku omavalitsuse üksuste ebaühtlane arendusvõimekus ja madal investeerimissuutlikkus 56. See on osaliselt põhjustatud väiksemate omavalitsuste tagasihoidlikust tulubaasist (Eestis on kohalike omavalitsuste avalike investeeringute osatähtsus võrreldes kogu valitsussektoriga selgelt nii EL kui OECD liikmesriikide hulgas üks madalamaid 57 ). Eraldi kitsaskohaks on olnud kohaliku omavalitsuse üksuste arenguprioriteetide lühiajalisus ja liigne tavapärasus, mis on takistuseks piirkondade arengupotentsiaali maksimaalsel ärakasutamisel. Riigi regionaalpoliitika raames on vaja stimuleerida piirkondliku arengu uuenduslike ja mittestandardsete lahenduste kasutuselevõttu ning soodustada oskusteabe ja parimate praktikate laialdasemat levikut. 55 Eesti regionaalarengu strateegia , ptk Väiksemate KOV-de nõrgale haldus- ja arendusvõimekusele on osutanud ka KOV üksuste arenguvõimekuse indeksi analüüs, Geomedia EU 2010 Fifth Report on Economic, Social and Territorial Cohesion ); OECD (2011 Regions at a Glance