TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduskond Politoloogia osakond. Bakalaureusetöö. Taavo Lumiste. Režiimi siirded: Valgevene ja Ukraina

Transcription

1 TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduskond Politoloogia osakond Bakalaureusetöö Taavo Lumiste Režiimi siirded: Valgevene ja Ukraina Juhendaja: M.A Evald Mikkel Tartu 2007

2 Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud... /töö autori allkiri/ 2

3 3

4 SISUKORD 1. Sissejuhatus 6 2. Teooria Teoreetilise taustsüsteemi üldkirjeldus Režiimisiirete uurimise koolkonnad, ehk lained Michael McFauli siirde neljanda laine mudel Siirde mõiste Siirde kolm etappi Avanemine Siirdeperiood Konsolideeritud demokratiseerumine Empiirika, selle analüüs ning järeldused Empiiriline üldtaust ja analüütiliste näidete valiku selgitus Empiiriliste kriteeriumite valik Valgevene Avanemine ja sõltumatud muutujad Siire ja vahemuutujad Kinnistumine ja sõltuvad muutujad Ukraina Avanemine ja sõltumatud muutujad Siire ja vahemuutujad Kinnistumine ja sõltuvad muutujad Eesti Avanemine ja sõltumatud muutujad Siire ja vahemuutujad Kinnistumine ja sõltuvad muutujad Kokkuvõttev analüüs 47 4

5 5. Kokkuvõte Kasutatud kirjandus Lisad Summary 61 5

6 1. SISSEJUHATUS 19. augustil 1991 on midagi toimumas. Midagi suurt ja murrangulist, sest pealinna, Moskva, tänavatel on tankid, kõlavad automaadivalangud ning plahvatused. Kolm päeva hiljem on kõik läbi - rahu tänavatel on taastunud. Ent väline olukorra stabiliseerumine peidab endas midagi, mida keegi ei oodanud. Nimelt on möödunud päevade tulemusena lõplikult langenud Nõukogude kommunistlik režiim. Kui üks režiim kaob, ei saa tekkida vaakumit tühja koha täidab uus. Seda transformatsiooniprotsessi nimetatakse režiimi siirdeks. Režiimisiirde analüüsis on võimalik välja tuua neli koolkonda, ehk lainet, mis uurivad post-kommunistlikku režiimisiiret. Neist esimesed kolm keskenduvad demokraatlikule siirdele. Ent Nõukogude Liidu lagunemise järgses siirdeanalüüsis põrkuti ootamatule raskusele: kõik siirded ei toimugi demokraatia suunas. Kui seda püüti analüüsida mudelite ja kriteeriumitega, mis kehtisid esimese kolme siirdelaine puhul, siis avastati, et nende mudelitega ei ole võimalik uut tüüpi kahesuunalise võimalikkusega siiret seletada. Tuli luua uus, neljanda laine mudel, mida on põhjalikult analüüsinud Michael McFaul. Ta lahutab siirdeperioodi algosadeks, ja teeb niisamuti neid perioodilõike kirjeldavate muutujate aeg-ridadega. Selguvad siirdeprotsessi etappe kirjeldavad sõltumatud, vahe- ja sõltuvad muutujad. Nende määratlemine ja siirdele mõjuavaldamise osatähtsuse hinnangu andmine annab võimaluse siiret analüüsida. Siirdeanalüüsi tulemused peaksid näitama, milline on mingi tegur mõju konkreetses siirdepunktis. Kui me seda teame, siis on võimalik valida igale siirdele sobiv tee õnnestumisse. Eelkirjeldatud konstruktsiooni teoreetiline taust leiab kirjeldust töö kolmandas peatükis. Teooria ei ole midagi ilma praktikata, mistõttu tuleb leida mingi test-kaasus, mille peal seda mudelit katsetada. Kesk- ja Ida-Euroopa on andnud ideaalse poliitgeograafilise regiooni, kus post-kommunistlikku siiret analüüsida. Valin režiimisiirete neljanda laine uurimiseks kaks kunagisest Nõukogude Liidust tekkinud riiki: Valgevene ja Ukraina. Need kaks, pärit 6

7 sarnasest taustsüsteemist, ent olles jõudnud väga erinevatesse, ning väga erineva siirdepotentsiaaliga seisunditesse on ideaalsed esitlemaks kahesuunalise režiimisiirde võimalikkuses. Nende baasil soovin saada kinnitust oma teesile, et režiimi tekkevõimalus ning läbiviimine on algsesse taustsüsteemi ja siirdeprotsessi sisse kodeeritud. Oluline on siinkohal algse ja siirdesisese sümbioos. Soovin Valgevene ja Ukraina baasil näidata, et ühiskonna valmisolek režiimisiirdeks tuleneb rahvuse enesemobilisatsiooni võimest ning uusustele vastuvõtlikkuse astmest. Eri rahvastel on see periooditi erinev, mistõttu soovin näidata, et konkreetsete kriteeriumite ergutamisega õigel hetkel on võimalik režiimisiirde kujunemist suunata. Samuti tulevad eri rahvuste puhul esile erinevad võtmefaktorid, mis ühel juhul võib olla siiret toetav, ent teisel korral hoopis pärssiva loomuga. Sellised teadmised annaks meile võimaluse luua edaspidi suunatud siirde mudel, kus jääks võimalikult vähe ruumi kõrvalekalletele ja spontaansusele, mis reeglina siiret kui kaootilist ühiskondlikku protsessi iseloomustavad. Tunnistan, et sotsiaalteadusele sageli omane häda, subjektiivsus, kimbutab ka mind. On ju analüüsiks vajalike hinnangute andmine autorist lähtuv ja seega subjektiivne. Eesmärgiga seda puudust kompenseerida, kasutan lisaks veel kolmandat, niiöelda kontrollriiki - Eestit. Oluline põhjendus selleks on asjaolu, et Eesti siirdekaasus erineb oma kulult ja tulemuselt Valgevene ja Ukraina omast. Neutraalse erinevuse kaudu annab see mulle matemaatilise kontrolltehte võimaluse, ülekantud mõttes. Vastavat empiirilist kirjeldust ja analüüsi sisaldab käesoleva töö neljas peatükk. Nendele kahele põhjalikult eelkirjeldatud peatükile eelnevad ja järgnevad bakalaureusetööle omased kohustuslikud käesolev sissejuhatus ning viienda peatükina kokkuvõte. Lisaks loomulikult vormistuslikud peatükid nagu sisukord ja inglisekeelne kokkuvõte. Lisaks kasutatud kirjandusele on töö lõpust leitavad ka paar ülevaatlikku tabelit, millest ammutatav andmestik, usun, toetab lugeja arusaama analüüsi all olevas teemas. 7

8 2. TEOORIA 2.1. Teoreetilise taustsüsteemi üldkirjeldus. Režiimi siirded on mitmekülgselt ja multidistsiplinaarselt analüüsitud teema. Valdkonna historitsistlikus käsitluses on jäädud konkreetsete ajaloosündmuste ja nende analüüsi juurde. Kontekstiliselt keskendutakse selles võimusiirdele kui paleepöördele. Režiimi siirde kaasaegne tähendus ehk siis ühiskondlike protsesside analüüs, nende kujunemine, areng ja prognoositavus on jäänud seevastu poliitikateadlaste pärusmaaks. Režiimisiirde analüüsis jõuti tänapäevase lähenemise juurde vara-uusaegsete kodanlike ja tööstusrevolutsioonide uurimise läbi. Näidetena võib siia läbimurretloovatena tuua Suure Prantsuse revolutsiooni käsitlused või Inglise tööstusrevolutsiooni, mille analüüsis tulid esile nii majanduslikud, poliitilised kui sotsiaalsed aspektid läbi siirde erinevate etappide. Enam ei olnud võtmeküsimuseks õukonnasuhted vaid ühiskonnas toimuv. Mainitud majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise valdkonnajaotusega käsitlust on oma analüüsides kasutanud paljud, kui mitte enamus, siiret uurivatest autoritest, nt Dauderstädt, Gerrits, Markus 1, Simon 2, Laver 3, McFaul 4 ja Stoner-Weiss 5 ning teised. Teise olulise aspektina on siirdeprotsess reeglina jagatud veelkord kolmeks - ajalises lõikes. Neid etappe: avanemist, siiret ning kinnistumist (konsolideerumist) kirjeldan eraldi hiljem. Eesmärgiga siiret kuidagi mõõta, panen selle lihtsustatud demokraatia vs. diktaatorlus skaalateljele, kus esimest kirjeldavad turumajandus, avatud ühiskond, meediavabadus, 1 Dauderstädt, Michael, André Gerrits, György G.Markus. Troubled transition. Social democracy in East Central Europe. Friedrich Ebert Stiftung, Wiardi Beckman Stichting, Alfred Mozer Stichting. Bonn, Amsterdam Simon, Gerhard (Hg.) Die neue Ukraine. Gesellschaft Wirtschaft Politik ( ). Böhlau Verlag. Köln, Weimar, Wien Laver, John. The Eastern and Central European States Hodder & Stoughton McFaul, Michael. The Fourth Wave of Democracy and Dictatorship. Noncooperative Transitions in the Postcommunist World. World Politics nr 54 (Jaanuar 2002), lk McFaul, Michael, Stoner-Weiss, Kathryn (Eds.). After the Collapse of Communism. Comparative Lessons of Transition. Cambridge University Press

9 parteiline paljusus, inimõigused jmt; ning teist riigi kontroll majanduse üle, üheparteiline süsteem, tsentraalne kontroll indiviidi üle jmt. Omades mingit algpunkti sellel teljel, saab eelmainitud kolme valdkonda protsessisiseste faktoritega rikastades vaadelda ning määratleda, millises suunas siire toimub; samuti identifitseerida, mis on ühe- või teisesuunalise liikumise põhjusteks Režiimisiirete uurimise koolkonnad, ehk lained 6. Lisaks valdkonna- ja ajalisele jaotusele on režiimisiirde analüüsis võimalik välja tuua neli kesksemat lainet. 20. sajandi režiimisiirdeid on analüüsitud Ladina- ja Lõuna-Ameerika, Euroopas aga Hispaania ja Kreeka näidetel. Need moodustavad kaks esimest lainet, kus rõhuasetus autokraatlikult või sõjaväeliselt riigikorralt peakorda eranditult suurema demokraatia suunas liikumisel. Seda on väga põhjalikult uurinud näiteks Linz ja Stepan 7. Esimese kahe laine analüüsile on iseloomulik, et oluliseks peetakse eelkõige siirde eelset olukorda kirjeldavaid sõltumatuid muutujaid, mis peaksid automaatselt kirjeldama ka selle, kuhu suunas siire toimuma hakkab. Sellelt analüütikabaasilt asuti analüüsima ka Kesk- ja Ida-Euroopa 1970-ndate ja 1980-ndate siirdeid. Suurema, ning kaasaegse, populaarsuse saavutaski režiimisiirdeanalüüs Kesk-ja Ida- Euroopa sotsialistlike-kommunistlike režiimide langemise järel, mida nimetatakse ka siirdeanalüüsi kolmandaks laineks. Sedagi iseloomustas eelmainitud demokraatiadiktaatorlus teljel suundumine demokraatia suurenemise poole. Seega esimese kolme laine käsitluses analüüsitud siirded toimusid ühes ja selges suunas, mis lihtsustas analüüsi tervikuna oluliselt. Teise järjepideva aspektina kanti kolmanda laine metodoloogiasse varasemast üle sõltumatute muutujate siiretmäärav roll. 6 Kasutan siin edaspidi sama terminit, mida McFaul, kelle inglisekeelne termin on wave. 7 Linz, Juan J. ja Stepan, Alfred. Problems of democratic transition and consolidation: Southern Europe, South America, and Post-Communist Europe. The Johns Hopkins University Press. Baltimore and London

10 Gazdag osundab, et kaasaegsed ajaloolased ei saa tajuda teatud protsesse, kuna nad on ise selles osalised 8 - seda põhjusel, et siire ei ole miski, mis täna algab ja homme lõpeb, vaid on aastaid, kui mitte aastakümneid kestev protsess. Gazdagi arvates keskendutakse seetõttu valdavalt sellele, mis on näha koheselt: protsessi kiirus ja vägivalla puudumine 9. Ka see sobitus metodoloogiliselt esimese kolme laine uurimisse. Seega võib väita, et kolmanda laine analüüs keskendus aspektidele, nagu etniline, territoriaalne või religioosne ühtsus. Need mõõdetavad sõltumatud muutujad pidid andma vastuse ehk sõltuva muutuja, kuhu siire suundub. Ent siin tuleb välja, et tegemist on teatava tautoloogiaga - tegelikult on ju sõltuv muutuja meile teada, sest suundumine toimus (alati) demokraatlikuma suunas. Nõukogude Liidu ja endise Jugoslaavia lagunemise järel tekkinud siirdeid liigitatakse juba neljandasse lainesse, kus erinevalt varasemast kolmest ei ole esile toodav selge siire ühes või teises suunas 10. Võib öelda, et see ongi suurim ja kaalukaim erinevus võrreldes varasemate siiretega kurss suurema demokraatia poole ei ole sugugi ette determineeritud. See sunnib meid aga keskenduma lisaks veel mingitele muudele kriteeriumitele, kui nendele, mida kasutati kuni kolmanda laine analüüsis. Selgub, et sõltumatuid muutujaid mõjutavad veel mingid vahemuutujad, mis determineerivad siirde suunda, kiirust, ja sügavust ehk kinnistumise (konsolideerumise) astet. Eeltoodud Gazdagi tõdemuse kaudu aga veendume selles, et režiimi siirde analüüsis ongi vaja keskenduda pikaajalisele protsessile. Eelnevas režiimisiirete analüüsi teoreetilises ülevaates käisin läbi siirdeanalüüsi ajaloo ning vaatlesin aspekte, mis ühel või teisel ajajärgul selles suunda näitasid. Lõpuks aga oleme jõudnud kohani, kus seistes Gazdagi soovituse kohaselt väljaspool ajalugu, saame näha protsesse pikemas perspektiivis ning keskendume oma analüüsis juba varem mainitud autori McFauli siirde neljanda laine mudelile. 8 Gazdag, Ferenc. Nationalism, regionalism, and integration in Central and Eastern Europe. Occasional Papers. Nr 2. Lk 1. 9 Ibid. 10 McFaul, 2002, lk

11 2.3. Michael McFauli siirde neljanda laine mudel. Mainisin, et siire demokraatia suunas ei ole alati reegel. McFaul esitab selle väite põhjenduseks lihtsad arvud. Pärast Berliini müüri langemist aastal ja Nõukogude Liidu lagunemist aastal lahkus 28 riiki kommunismist. Neist vaid kaheksa 11 on saavutanud liberaalse demokraatia staatuse. Ülejäänute seisundit sobivad kirjeldama terminid diktaatorlus või kinnistumata siirdega riigid 12. Vastava liigituse ülevaate annavad juuresoleva tabeli 13 nr 1 püsttulbad. McFaul küsib, miks lahkudes kommunismist demokraatia suunas on teostunud selline erinevus? Väites, et kõik uurimisalused riigid lahkusid enam-vähem samast stardikohast; lisades, et järgnevate aastate kestel liikusid nad väga erinevaid trajektoore mööda 14, tunnistab McFaul siiski võimalikku teoreetilist ummikseisu, avaldades kahtlust, et kolmanda ja neljanda laine analüütilises kombinatoorikas ei ole alati võimalik põhjendada, miks siire toimub ühes või teises suunas 15. Põhjenduseks toob ta riigid, mis alustasid sarnastest oludest (Venemaa, Valgevene, Rumeenia ja Moldova) aga on jõudnud erinevatesse siirdepunktidesse; samas riigid nagu Valgevene ja Usbekistan, mis jagamata sarnast kultuuritausta, on jõudnud välja sarnastesse punktidesse 16. Üldjoontes tuleb aga siiski mainida, et režiimisiire kommunismist kahes vastandsuunas oli uurimata, kuna seda lihtsalt polnud senini toimunud. Puudusid teooriad ja mudelid, kuidas seda hinnata ja kaaluda. Sotsialistlike režiimide ootamatu kokkuvarisemine polnud isegi ekspertide poolt etteaimatud. 17 Tulenevalt puudus ka mudel selle analüüsiks. 11 Tšehhi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Sloveenia, Horvaatia. Et hinnangud on subjektiivsed, siis ma ise lisaksin siia ka Slovakkia, Rumeenia ning Bulgaaria, mis, erinevalt Horvaatiast, on tänaseks Euroopa Liidu liikmed staatuses, mis peaks vastama teatud kvaliteedimärgile antud aspektis. Kinnistumata siirdega riigid on selgelt aga näiteks Tadžikistan, Usbekistan jt Kesk-Aasias, ent ka Serbia ja Albaania Balkanil, ja teised. 12 McFaul, lk Ibid, lk Ibid. 15 Ibid, lk Ibid, lk Ludmila Dziewiecka-Bokun. Towards democracy: welfare state versus welfare society. Occasional Papers nr 2. Lk 15. Lauristin, Marju ja Vihalemm, Peeter Postkommunistlik siirdeaeg Eestis: tõlgendusvõimalusi. Akadeemia, nr 5. 11

12 Võimutasakaal väljakutsujate kasuks Võimutasakaal või ülekaal selgusetu Võimutasakaal vana režiimi kasuks Diktaatorlus Osaline demokraatia Armeenia Bosnia ja Hertsegoviina Georgia Tadžikistan Moldova Venemaa Ukraina Albaania Aserbaidžaan Makedoonia Valgevene Jugoslaavia / Serbia Kasahstan Kõrgõstan Turkmenistan Usbekistan Demokraatia Horvaatia Tšehhi Eesti Ungari Läti Leedu Poola Slovakkia Sloveenia Bulgaaria Mongoolia Rumeenia Tabel 1. Postkommunistlike režiimide liigitus. Arvan, et seetõttu me ei saa täielikult kõrvale jätta varemmainitud sõltumatuid muutujaid ja keskenduda mcfaulilikult ainult vahemuutujatele, sest sõltumatud muutujad mängivad siirde suunda kujundavas muutujatekombinatoorikas olulist rolli. Nõustun aga täielikult McFauli teise seisukohaga, et siirdeprotsessi trajektoorid määravad suures osas, kuhu välja jõutakse. Kuivõrd protsessi trajektoor on mõjutatud siirdeprotsessi kestel tehtavate ja 12

13 elluviidavate poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete otsuste poolt, siis nendega on võimalik ühelt poolt nii kompenseerida algseisundi puudujääke, aga samavõrd ka vähendada olemasolevaid positiivseid aspekte. See annab meile omakorda tagasisidet hüpoteesi juurde, et siiret on võimalik rajada kontrollitavatele protsessidele ja teadmistele, ehk mainitud sõltuvate ja vahemuutujatega kombineerimisele. See ongi käesoleva töö võimalik praktilise kasutuse kontseptsioon. Sellel alusel läbi võrdleva analüüsi saame vaadelda valikute ratsionaalsust siirdeprotsessis ning kas ja kuidas seeläbi on jõutud seatud eesmärkideni. Poliitteoorias annab meile sobilike analüüsivahendite osas vihje biheivioristlik lähenemine, mille üks tõdesid on, et tulevikunägemus (ehk meie jaoks sõltuv muutuja siirde suund ja lõpp-punkt), on saavutatav läbi poliitika rajamise keskendudes kontrollitavatele teadmistele. Seega kontrollides vahemuutujaid, saame määrata siirde suuna. Teisisõnu saame kaotada juhuslikkuse demokraatia-diktatuur teljel siirete neljandas laines. Olles selles alapeatükis vaadelnud režiimisiirde neljanda laine eripärasid ja kombinatoorikat, mille abil seda analüüsida, siirdun ma järgnevas paaris alapeatükis detailsemalt meid huvitavate definitsioonide juurde ning vaatan põhjalikumalt, kuidas näeb välja varasemalt esile tõstetud siirdeprotsess. McFauli juurde pöördun tagasi hiljem, kui analüüsin töös toodud siirdenäiteid Siirde mõiste End ette valmistades Ukraina ja Valgevene postkommunistlikest režiimisiiretest rääkimiseks kirjeldan allolevas põgusalt analüüsiobjekti, ehk siiret. Siire, eriti kui tegemist on kompleksse valdkonnaga, nagu sotsiaalteadused, ei ole lihtne punktist A punkti B, ehk fikseeritud algpunktist konkreetsesse lõpp-punkti minek. Mõttelisi punkte A ja B kirjeldavad vastavalt sõltumatud ja sõltuvad muutujad. Siirdeprotsessis on aga lisaks mitmeid vahemuutujaid, mis tulemust pidevalt üksteise erinevates kombinatsioonides ja mõjutustes kujundavad. 13

14 On ilmne, et kausaalsele režiimisiirde momendile eelneb alati lühem või pikem algperiood, mille kestel eksisteeriv režiim küpseb muutumisvalmiks. See tähendab, et olemasolev režiim on kas: a) täitnud endale võetud eesmärgid ja leida tuleb uus tee parimaks arenguks; või b) režiim ei suuda endale võetud sihte saavutada ning tekkinud rahulolematuse tõttu on ta sunnitud algatama muudatusi, mis viivad siirdeni; või c) režiim ei suuda endale võetud sihte saavutada ning tekkinud rahulolematuse tõttu režiimivälisel initsiatiivil toimub režiimi muutus. Iga nendest kolmest näitest kinnitab aga üldistavat järeldust, et siiretele on tavapäraseks vana eitamine 18. F.Gazdag kirjeldab, et Kesk- ja Ida-Euroopa siirdeid iseloomustavaks hüüdlauseks on Tagasi Euroopasse. See ei kätke endas geograafiat, mis võiks meid viia tautoloogiasse, vaid püüdlust rohkem meeldiva sotsiaalse süsteemi poole 19. See tähendab liikumist liberalismi, turumajanduse, inimõiguste kinnistamise, vähemuste õiguste tagamise, parlamentaarsete mitmeparteiliste ja vabade valimistega poliitiliste süsteemide poole. 20 Antud töös kasutatavas teoreetilises mudelis tähendab see aga siirdeprotsessi ning vahemuutujaid kriteeriume, mis mõjutavad juba siirde tekkefaasis olemasolevaid sõltumatuid muutujaid, samas aga olles ka ise nende poolt mõjutatud. Nagu näha, koorub ka siit välja sõltumatute ning vahemuutujate kombinatoorika, mis kujundab lõpliku siirdetulemi. Kuidas see täpselt vaatlusaluste riikide puhul välja nägi, seda vaatlen empiirilises analüüsis. 18 Gazdag, Ferenc. Nationalism, regionalism, and integration in Central and Eastern Europe. Occasional Papers Nr 2. Lk Samas jätab Gazdag siin eristamata riigid, millel võib varasemast olla konkreetne kogemus oma meeldivast Euroopast, ning riigid, mis kogevad omariiklust alles esmakordselt. 20 Ibid, lk 2. 14

15 2.5. Siirde kolm etappi Eelnevast on tõenäoliselt juba silma jäänud viited siirdeprotsessi etapilisusele. Seda tõestab suurepäraselt ka mainitud muutujate kolmikjaotus, kus iga muutuja (sõltumatu, vahe- ja sõltuv muutuja) on seotud talle omase siirde etapiga. Seega võime pöördvõrdeliselt jagada siirde kolmeks etapiks: avanemine, siirdeperiood ning siirde kinnistumine ehk konsolideerumine. Ei ole ühest tõde, kas avanemine, siire ja kinnistumine on lühi- või pikaajalised protsessid. Siiski võib aimata, et ühiskonna avanemine on pikemaajalise arengu tulemus, sest saavutada tuleb varem mainitud rahulolematuse vajadus, mis käivitaks siirde järgmise etapi. Siirdemoment ise võib olla põhimõtteliselt ka suhteliselt lühike, äkk-revolutsioonilist ehk niiöelda paleepöördelist laadi. Ajaloost saame välja tuua, et nt aasta Prantsuse Juulirevolutsiooni sündmused arenesid päevadega, samas kui režiimi kui terviku arengu seisukohalt palju kaalukama protsessi tööstusliku pöörde toimumine kestis aastaid 21. Sama paralleel on nähtav näiteks aastal Venemaal toimunud Oktoobrirevolutsiooni juures. Ka Nõukogude Liidu lagunemine oli päevade küsimus. Seevastu aasta murranguliste päevade eelne protsess sai alguse juba 1980-ndate alguperioodil Kesk- ja Ida-Euroopa raudse eesriide taguste režiimide õgvendumisest; ning nagu juba leheküljel 11 viidatud: uute režiimide kinnistumine kestab enamuses (taas-)iseseisvunud riikides tänaseni. Olles veendunud siirde etapilisuses, vaatame neid etappe lähemalt Avanemine Režiimisiirdele eelneb mingi algsituatsioon, mis postkommunistlikku režiimisiiret vaadeldes on kommunism 22. Kommunistlik süsteem on iseenesest valdavalt kirjeldatud kui 21 Piirimäe, Helmut, Tamul, Villu jt. Maailma ajalugu osa Tallinn: Valgus lk Mõningate Kesk-Euroopa riikide nimedes esines ka sõna sotsialism, ent riigikorralduses see siiski olulist sisulist vahet ei peegeldanud. 15

16 suletud süsteem, kus riigihaldust, majandust ja muud kontrollis partei 23. Et suletud süsteemist saaks areneda siire, peab toimuma teatav avanemine 24. Heaks avanemise näiteks on siinkohal aastal Poolas asutatud Solidaarsuse liikumine. Tegemist oli sotsialistliku bloki jaoks ennekuulmatu kodanikualgatuse institutsionaliseerumisega. Sellele järgnes Berliini müüri langemine aastal. Nõukogude Liidus samal perioodil väljendus režiimi avanemine niinimetatud Gorbatšovi sula kujul aastal Sellele oli tolleks hetkeks eelnenud veel omakorda teatav lõdvenemine. Juba aastaks oli NSV Liit jõudnud sügavasse majanduslikku ning sise- ja välispoliitilisse kriisi ning teatud muutuste vajalikkust hakkas mõistma isegi tagurlik parteiladvik 25. Siiski ei lasku ma siinkohal avanemise sisusse, vaid piirdun nentimisega, et vaadeldes seda perioodi hakkame aimu saama reformimise tahte intensiivsuse olulisusest. Ei olnud ju veel 1980-ndate lõpul Gorbatšovi eesmärgiks mitte režiimi muutus - siire uude vaid ainult kiirendada Nõukogude Liidu toppama jäänud majanduslikku arengut läbi perestroika 26. Tuleb silmas pidada, et kõik uuendused pidid toimuma olemasoleva riigikorra raames. Ühel hetkel sündmused aga lihtsalt väljusid kontrolli alt ja läksid lumepallina oma loogilist rada. Kogu protsessi tõukavaks jõuks aga olid küpsenud olemasolevaga rahulolematuse-eeldused. Eelpool toodud näidet vaadates peame nentima, et piir, kus muutub režiim, ning kus muutuvad (soovitakse muuta) vaid režiimi osised, nt majanduslik orientatsioon, teatud sotsiaalpoliitilised kriteeriumid või muu taoline, on ähmane. 23 McFaul ja Stoner-Weiss, lk 9, ning Macridis, Roy C., Burg, Steven L., lk See võis olla näiteks intelligentsi soov avatumaks infoühiskonnaks. Macridis, Roy C., Burg, Steven L lk Internetis: Ajalugu12bk1kl_NSV_Liidu_ja_Idabloki_lagunemine mai Samuti Jaanson, Kaido, Üldajalugu Õpik XII klassile. Koolibri, Tallinn lk Aprillis 1985 peeti NLKP KK järjekordne pleenum, seal rõhutas Gorbatšov NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamise vajalikkust. Kiirendamise abinõuks pidi olema perestroika see on sotsialistliku ühiskonna ümberkorraldamine. Eesti keelde tuli see terminina uutmine. Esialgu käis jutt vaid majanduslikest ümberkorraldustest. Ibid. 16

17 Selle tulemusena hakkas ka poliitiline elu liberaliseeruma suurenes sõnavabadus, tihenesid kontaktid välismaaga, välisraadiojaamade segamine lõpetati jne ning avanemine muutus juba pöördumatuks demokratiseerumiseks, ehk režiimi siirdeprotsessiks 27. Käesolevas käsitluses annab avanemise perioodi ja sellele eelneva perioodi kirjeldus meile sõltumatud muutujad. Selle tõdemusega lõpetan avanemisfaasi kirjelduse ja siirdun siirdeprotsessi juurde, kus vaatan ka valikut vahemuutujaid Siirdeperiood. Kui mainida aastat 1991, ehk Nõukogude Liidu lagunemist, siis see on juba režiimi siirde kulu tagasipööratamatuse punkt. Vana süsteem kukkus lõplikult kokku ja kujunema hakkas uus. Konkreetse momentumi selleks andis (läbikukkunud) augustiputš 19. augustil Varasemas mainisin, et post-kommunistlikku siirde algseis on oma olemuselt kinnine, autoritaarne süsteem. Režiimi siirde neljanda laine teooria kohaselt on sellest võimalik liikuda kahes suunas läbi süsteemiõgvenduse avatuma ja demokraatlikuma režiimi poole või veelgi suletuma, diktaatorliku riigikorra poole. Mis on faktorid, ehk vahemuutujad, mis mõjutavad siirdeperioodi suunda? Need on ühiskonnas toimuvat kirjeldavad elemendid, millede tulemusena võime hiljem väita: mida enam mingit muutujat, seda enam determineeritud tulemit. Need on poliitilised otsused, ühiskonna mobiliseerituse tase, kindlus ja selgus eesmärkides, kuhu riigina välja jõuda tahetakse. Näitena võib siia tuua väliseeskuju. Varasemast mainisin, et kolmanda laine post-kommunistlike siirete moto oli Tagasi Euroopasse. Neljanda laine siirete moto see alati nii ei olnud. Pigem tuleks öelda, et vähesed riigid defineerisid oma välispoliitilised eesmärgid selge euro-atlandi integratsioonina (ehk siis seadsid eesmärgiks liitumise Euroopa Liidu ja NATO-ga). Veelgi vähematel õnnestus see kiiresti ellu viia, sest nagu analüüsis hiljem välja tuleb - sageli langes selge demokraatliku siirde idee liigse 27 Perestroikas võib eristada 2 etappi: 1) liberaliseerumine, majanduslike reformide periood ; 2) demokratiseerumine, poliitiliste reformide periood Pöördepunktiks oli 1988 juunis toimunud NLKP XIX konverents, kuhu delegaadid valiti üsna demokraatlikult. Ibid. 17

18 demokraatia, mida õigesti kasutada ei osatud, lõksu. Tulemuseks oli sihitu eesmärkides pendeldav poliitika. Mainisin eelnevalt siirdeprotsessi trajektoori mõjutamist otsuste poolt. Ent otsused on tehtud omakorda kellegi poolt. See keegi defineerub reeglina läbi valimiste kes on võimul ja kuidas ta suhestub siirdeprotsessi ehk teisisõnu: millised on tema majanduslikud, poliitilised ja muud sotsiaalsed eelistused meie jaoks vahemuutujad - riiki läbi siirdeprotsessi juhtides. Eelistused omakorda sõltuvad tagasiulatuvalt sõltumatutest muutujatest, mille kandja eelmainitud võimu teostav keegi on. Seegi suhe on iseloomulik just neljanda laine režiimisiirete analüüsile: ideed, normid, uskumused meie jaoks sõltumatud muutujad - mis kujundavad siiret 28. Taaskordselt on see kinnituseks sõltumatute ja vahemuutujate vahelisele suhestatusele. See asjaolu aga tõestab siirdeperioodil langetatud otsuste kaalukust ja määravust sellesse, kas ja millisesse uude olukorda riik kinnistub Konsolideeritud demokratiseerumine. Alljärgnevalt vaatame põhjalikumalt, millistele tingimustele peaks vastama siirdeprotsessi lõpetanud režiimid. Põhjalikult defineerivad (demokraatliku) siirdeprotsessi viimase osa kinnistumise - Linz ja Stepan 29. Nad alustavad protsessikirjeldust selle lõpust, defineerides lõppenud (demokraatliku) siirde: Siire demokraatiasse on lõplik, kui on saavutatud piisavalt [laiapinnaline] kokkulepe poliitilistes protseduurides, kuidas toota valitud [ehk siis uus] valitsus [vabade ja üldiste valimiste tulemusena], kui see valitsus de facto omab õigust genereerida uusi poliitikaid, ning kui täidesaatev, õigusandlik ja juriidiline võim, mis on toodetud [selle sama] uue [demokraatia] poolt, ei pea jagama võimu teiste organitega de jure. 28 Seda tunnistab ka McFaul (2002), lk Linz ja Stepan Nurksulud autori poolt lisatud. 18

19 Konsolideeritud demokraatiat eristab tavalisest demokraatiast asjaolu, et uus režiim omab selgelt defineeritud riigistruktuuri (unitaarsus vs föderalism), valimiskorda (erinevad hääletusmudelid), valitsemissüsteemi (parlamentaarne vs presidentaalne, või nende modifikatsioonid), võimude lahusust, sõna-, ja teovabadust, avatud turumajandust. Euroopa, aga ka laiemas kontekstis, on kohased aastal vastu võetud nn Kopenhaageni kriteeriumid, mis muuhulgas mainivad riiklike institutsioonide stabiilsust, õigusriigi toimimist ja vähemuste õiguste austamist, samuti ka toimiva rahandussüsteemi ja turumajanduse olemasolu, koos võimega kohaneda turumajanduse konkurentsivõimega 30. Tuleb tunnistada, et nimekiri vajalikest minimaalsetest saavutustest on väga pikk ja mitmekülgne. Seda pluralismi unustades on sageli peetud näiteks demokraatlike valimiste läbiviimist, mis on tegelikult üheks demokraatia eelduseks, juba kinnituseks demokraatia saabumisele 31. Siin mainitud konsolideeritud režiimi kirjeldavad omadused moodustavad meie jaoks sõltuvad muutujad, mis asuvad metodoloogia võimalikustamiseks demokraatia-diktatuur teljel. Lihtsustatud moel võime seega kokku panna matemaatilise valemi a+b=c, kus a on sõltumatu muutuja, b on vahemuutuja ja c on sõltuv muutuja. Reaalsuses on a ja b vaheline interaktsioon loomulikult oluliselt keerulisem, kui lihtne liitmistehe. Kuidas see täpsemalt välja näeb, selle kirjeldamiseks pöördun tagasi McFauli juurde ning vaatan tema siirdeteooria erinevaid mudeleid. Teen seda aga juba empiirilise analüüsi juures. Võtan lühidalt kokku senise teoreetilise tausta. Läbi kolme režiimisiirde ajalise etapi olen püüdnud selles peatükis kirjeldada siirdeanalüüsi metodoloogias vajalikke kriteeriume. Leidsime, et siirde avanemisperioodi kirjeldamine annab meile sõltumatud muutujad. Siirdemomenti ja selles valitsevaid suundumusi kirjeldades saame determineerivad vahemuutujad. Nende kombinatsioonid kujundavad siirde kolmanda perioodi, mida 30 Palk, Paavo Euroopa ühendamise lugu. Tallinn. Argo. Lk Inglisekeelses kirjanduses võib kohata selle kohta terminit electoral democracy. Sageli kantakse selle elluviimisele liiga suurt kaalu, võrreldes teiste sektorite (õiguskord, inimõigused vm) arenguga. 19

20 kirjeldades tuleb kasutada lihtsat valemit: sõltumatu muutuja + vahemuutuja = sõltuv muutuja, ehk siis siirde tulem ja selle konsolideerumisvõime ning aste. Nende järelduste baasil siirdun enda valitud näidisriikide juurde. Püüan leida vastused oma teesidele, et suunatud siire on võimalik, kuivõrd on võimalik siirdes osalejana koostada sõltumatute ja vahemuutujate kombinatsioone. Jääb veel üle küsimus, et kuidas mingeid ühiskondlikke protsesse mõõta. Vastan siin, et see saab olla vaatlejahinnanguline, ehk siis subjektiivne. Vältimaks mingeid palli-skaalasid püüan jääda olemas, puudub ning osaline kolmese hinnangujaotuse juurde. 20

21 3. EMPIIRIKA, SELLE ANALÜÜS NING JÄRELDUSED 3.1. Empiiriline üldtaust ja analüütiliste näidete valiku selgitus. Eelnevalt olen vaadelnud režiimisiirde teoreetilist tausta ning jõudnud siirete neljanda laine, ehk kahesuunalise arengu võimaluseni. Teoreetilises taustas kirjeldasin siirdeprotsessi ajalisi perioode ning mainisin mõõdetavate kriteeriumite kolmest jaotust (poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed). Samuti esitasin seal juba põgusalt analüüsimetoodika, viidates sõltumatutele, vahe- ning sõltuvatele muutujatele. Läbi siirde kolme etapi ja vaatluse all oleva kolme valdkonna neid muutujaid interpreteerides saamegi analüüsida siirde toimumist. Teiseks oleme tõdenud, et Kesk- ja Ida-Euroopa on andnud meile suurepärase poliitgeograafilise regiooni, kus post-kommunistlikku siiret analüüsida. Ehkki regioon jagab ühist pärandit, on selles täheldatavad suured erinevused 32. Ka Rozbicki mainib oma artiklis 33, et me ei tohiks suhtuda Kesk- ja Ida-Euroopasse kui monoliitsesse organisse, mida oli Külma Sõja ajal mugav kasutada poliitilises ja diplomaatilises võrdluses. On selge, et iga riik selles regioonis kannab endas ainult talle iseloomulikku mustrit, mis koosneb identiteedist, ajaloolisest kogemusest, kultuurist, sotsiaalsest struktuurist, majanduslikest traditsioonidest ja sidemetest Läänega. Nimetatud mustri rahvuslikud eripärad aitavad mul välja joonistada kombinatoorseid seoseid, miks ja kuidas siire on kulgenud just sel moel, nagu see toimunud on. Vaadates üldiselt režiimisiirdeid ja demokratiseerimisprotsesse kirjeldavat uurimissõna, võime täheldada, et valdavalt on empiirilisteks näideteks toodud riigid, mis on juba eksisteerinud (iseseisvat omariiklust teostanud), ehk teisisõnu on tegemist riikidega, mille analüüs langeb siirdeteooria kolme esimesse lainesse. Need on näiteks riigid, mis mingite 32 Linz, Juan J. ja Stepan, Alfred Lk xvii. 33 Michal J. Rozbicki. Problems in understanding and interpreting Eastern Europe s transition from communism to democracy: an Eastern European s view from America. Occasional Papers nr 2. Center for NATO and European Community Studies. Kent State University, Ohio, USA lk

22 ajalooarengute tõttu on vahepeal lihtsalt mõnda teist riigikorda kui demokraatia evinud, või on nad olnud vägivaldselt sellele teele sunnitud, nagu Kesk- ja Ida-Euroopa endise Varssavi Pakti riigid, või on olnud okupeeritud, nagu Eesti, Läti ja Leedu. Siinkohal ongi sobiv selgitada oma empiirilise valiku põhjuseid. Miks režiimisiirete neljanda laine uurimiseks keskendun just kunagisest Nõukogude Liidust tekkinud riikidele ning võtan neid vaatluse alla kaks: Ukraina ja Valgevene? Ühest küljest on põhjus lihtne nad on kõige kujukamad näited kahesuunalise režiimisiirde võimalikkusest, ent teisalt peaksid nad samal ajal kandma endas suhteliselt samu Nõukogude Liidust kaasa pärandatud jooni: olema sarnased religioonilt, kultuuriliselt, ühiskondlikult mentaliteedilt. See võimaldab mul saada kinnitust oma teesile, et režiimi tekkevõimalus ning läbiviimine on algsesse taustsüsteemi ja siirdeprotsessi sisse kodeeritud. Valmidus režiimisiirdeks tuleneb rahvuse uusustele vastuvõtlikkuse astmest. Eri rahvustel on see erinevatel ajahetkedel erinevad. Samuti soovin näidata, et ergutades konkreetsel ajahetkel konkreetseid kriteeriume, on võimalik režiimisiirde kujunemist suunata. Nt kolme Balti riigi puhul sattusid korraga esile tõusma mitmed faktorid koos, mistõttu need omariikluse loomisel ja vanast süsteemist uude üleminekul ka nii edukad olid. Mainitud kriteeriumite seas aga peaksid olemas olema teatud kriitilised võtmefaktorid, millede kombinatsiooniga manipuleerides on võimalik saavutada kiirem ja püsivam lõpptulemus. Eri rahvuste puhul tulevad esile erinevad võtmefaktorid. Siinkohal võiks ühe olulisemana välja tuua näiteks ühiskonna mobiliseerumisvõimekust, aga ka üldist valmisolekut uueks. Ideaalis võiks olla koostatav nende tegurite ja siiret tema kolmes staadiumis võimaldavate kombinatsioonide hindamismudel, kus saaks välja tuua tõenäosuse, millise lõpptulemusega siire lõppeda võiks. See annaks meile võimaluse luua suunatud siirde mudel, kus jääks võimalikult vähe ruumi kõrvalekalletele ja spontaansusele, mis reeglina siiret kui kaootilist ühiskondlikku protsessi iseloomustavad. 22

23 Et hinnangute andmine mõõdetavatele kriteeriumitele on autorist lähtuv ja subjektiivne, on paratamatu. Et subjektiivsust vähendada, võtan lisaks kasutusele kolmanda, niiöelda kontrollriigi. Valin selleks Eesti. Üks põhjuseid on lihtne olles ise siinse transformatsiooni sees, on toimuvat lihtsam hinnata ja analüüsida. Teiseks, ja olulisemaks põhjuseks aga asjaolu, et Eesti siirdekaasus erineb Valgevene ja Ukraina omast, ning annab seetõttu mulle ülekantud mõttes matemaatilise kontrolltehte võimaluse. See peaks omakorda aga vähendama analüüsis kasutatavate hinnangute võimalikku subjektiivsust Empiiriliste kriteeriumite valik. Kriteeriumi all selles kontekstis mõtlen ma siiret kirjeldavaid ja hinnatavaid (mõõdetavaid) tegureid. Taas tuleb tõdeda, et see valik on küll veidi subjektiivne, ent siiski loogiline. Muutujad, mida vaatan, peavad omama võtmetähtsust siirdeprotsessi kujundamises selle etappides, ning see ongi valiku peamine alus. Põhirõhk käesolevas töös langeb kultuurilis-, majanduslik- ning poliitilis-rahvuslikele aspektidele siirdeprotsessis. Samas tuleb see panna ka riigikonteksti. Mainitud on, et iga riigi siirde muster on erinev. Arvatavalt on erinevad ka mõõtmist vajavad, just konkreetsele riigile iseäralikud kriteeriumid ehk muutujad. Metodoloogiliselt on siin võimalik läheneda kahel moel. Esiteks kas võtta uurimise alla kogu ühendosa, ehk siis liita uurimisobjektiks nii Ukraina kui Valgevene muutujad; või võtta uurimise alla ühisosa, ehk siis vaadelda ainult neid muutujaid, mis on olulised mõlema riigi seisukohast teemat käsitledes. Kasutan esimest võimalust ning lihtsalt tõden, et võib-olla mõne muutuja mainimine emma-kumma riigi näites ei oma analüüsi lõpptulemuse suhtes eriti relevantset tähendust, ent kuna eesmärgiks on saada laiem pilt, kaalub see loodetavalt võimaliku ebarelevantsuse üle. Vihjatud muutujaid ja nende olulisust ei hakka ma siinkohal pikalt lahti seletama seda teen ma juba vaatlusaluste riikide alajaotuses igaühe enda juures. Kordan vaid üle, et nimetatud muutujad peavad katma kolm siirdeetappi (avanemine, siire, kinnistumine) ning kolm ühiskonna valdkonda (sotsiaalne, majanduslik, poliitiline). 23

24 Edasi liigun ma juba ülaltoodud meetodil konkreetsete riikide siirete kirjeldamise juurde, ning alustan analüüsiobjektidest ning lõpetan kontrollriigi näitega. Lugeja ees vabandan ette mõningate võimalike korduste pärast siirde avanemisprotsessi sõltumatute muutujatega kirjeldades. Põhjuseks on režiimisiirde stardikohtade kohatine samasus, mis tingitud ühisest nõukogude päritolust Valgevene Allolevalt võtan vaatluse alla Valgevene post-kommunistliku režiimisiirde ning käsitlen seda aeg-etapilises perspektiivis siiret kujundavate muutujate kolmeses võtmes Avanemine ja sõltumatud muutujad. Varasem iseseisvuskogemus. Üldjoontes vastab tõele, et algfaas, kust Valgevene aastal omariiklust alustas, oli juba korduvalt mainitud 1980-ndate lõpul Nõukogude Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa satelliitide demokratiseerumisest alguse saanud protsessi tulemus. Samas pean siirdeprotsessi algusfaasis lisaks oluliseks veelgi varasemaid aspekte, nagu näiteks varasem iseseisvuskogemus. Omariiklust on ajaloos nautida saanud oluliselt vähem rahvaid, kui on neid, kellel see võimalus seni avanenud ei ole. Sellele asjaolule lisab kaalu ka väide, et post-kommunistlikke siirdeid kannustas Tagasi Euroopasse mõte. See viitab ajaloolisele taasvabanemistundele, positiivsele kogemusele ajaloolisest iseolemisest. Seda aspekti tuleb kaheldamatult rõhutada kui siirdeprotsessis avanemisele järgnevale siirdele endale kannustavat motivatsiooniallikat. Teiseks annab see nägemuse tulevikku kasvõi ajaloolises perspektiivis teadmise, milline võiks olla siirde lõpus kinnistunud uus režiim. Valgevene kohta tuleb mainida, et aasta eelne kaasaegne iseseisvuskogemus neil praktiliselt, ehkki mitte täielikult, puudub. 9. märtsil 1918 Kogu Valgevene Kongressi Nõukogu Täitevkomitee deklareeris Valgevene demokraatlikuks vabariigiks 34. Paraku 34 See sündmus leiab võimude poolt propaganda eesmärkidel ärakasutamist, püüdes ennast näidata valgevenemeelse rahvuslikkuse kandjana. Nt Lukašenko pöördumine rahvale aasta oktoobrirevolutsiooni aastapäeval: aasta revolutsioon andis valgevene rahvale võimaluse luua oma riik ja säilitada ja arendada oma kultuuri. 24

25 jätkus seda iseseisvust vaid napiks aastaks, sest aastal alanud Poola-Vene sõda jagas riigi taas kaheks. Ajaloo keerdkäikude tulemusena sai Valgevene riikliku tunnustuse osaliseks ka pärast Teist Maailmasõda. Nimelt tema panuse eest sõja võitu kutsuti Valgevene 25. aprillil 1945 San Francisco Konverentsile ning hiljem anti ÜRO liikme staatus 35. Ehkki iseseisvus oli olemas, ei vasta ajalooline mälupilt kuidagi tänase Valgevene geograafilisele ega etnilisele peegeldusele. Samuti võib pidada kaudset iseseisvuse teostamist läbi ÜRO liikmelisuse liba-iseseisvuseks, sest tegelikult oli Valgevene Nõukogude Liidu jaoks viimase poliitika teostusvahendiks. Ajaloolise iseolemise teadvustamise ohtlikkust mõistis ka võimuhoidev vanameelne seltskond, kui aasta referendumi raames küsiti, kas nõukogude-aegsed riigisümbolid peaksid asendama rahvusliku lipu ja vapi 36. Seega, hoolimata nendest kahest aspektist märgin ma analüüsiosas leitavasse võrdlustabelisse varasema iseseisvuskogemuse lahtrisse puudub. Siirdeprotsessis, juhul kui see kriteerium mingit rolli mängib, toetab see pigem vana režiimi edasikestmist. 25. augustil 1991 kuulutas Valgevene pärast läbikukkunud augustiputši välja iseseisvuse. Juba 8. detsembril, samal aastal sõlmis Valgevene koos Venemaa ja Ukrainaga Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) leppe. Näen siin kaudset põhjuslikku seost ajalooga nimelt iseolemise oskuse puudumine ning sellest tulenevalt soov ennast kellegi teisega samastada, ühendada. Samuti puudus kutse Tagasi Euroopasse, sest sinna, erinevalt Kesk- Euroopa sotsialistlikest riikidest ei olnud Valgevene kunagi kuulunud. Territoriaalne terviklikkus. Teise sõltumatu muutujana võtan arvesse territoriaalse terviklikkuse. Siin näeme, et Valgevene on enamasti olnud jagatud Leedu, Poola ja Tsaari- Venemaa vahel, oma tänased geograafilised piirid omandas alles Nõukogude Liidu mai ,1% toetas referendumil seda muutust. Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk 77. Sellele otsusele avaldas sügavat hukkamõistu Poolas elav valgevenelaste kogukond, sh Sokrat Janowicz, Valgevene kirjanik, Gazeta Wyborcza s, nentides, et /... see on Valgevene kultuuri ja keele surmaotsus.../. Kogutud: Schmidt, Josephine. Belarusian Russification Weakens Poland s White Eagle.Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk

26 koosseisus. Siiski oli see vaadeldava siirdeprotsessi toimumise ajaks sedavõrd tugevasti kinnistunud, et Valgevene riiklikus unitaarsuses ei peaks kahtlust tekkima. Samuti puuduvad Valgevenes eristaatuses olevad administratiivüksused ja territoriaalsed dispuudid 37. Tabelisse saab vasteks märkida olemas, kuid siirdeprotsessis jääb see tõenäoliselt toetama võimul olijaid. Religioosne ühtsus. Kolmandaks vaatan religiooni aspekti. Tabelis 2 toodud valdav religioon Valgevenes on õigeusk, selle kandjaid protsenti. Suurem osa ülejäänutest ennast usuga üldse ei seosta. Ehkki üldiselt saame järeldada, et Valgevenes on tegemist usulise ühtsusega, siis ei ole see selline, et suudaks ühiskonda olulisel määral vajalikul hetkel mobiliseerida. Tabelisse 3 märgin seetõttu osaline, sest teatud tingimustes võib see siiski osutuda rahvast liikumapanevaks jõuks. Rahvuslik ühtsus. Valgevene põhirahvuse, valgevenelaste osakaal on 78 protsenti. Ülejäänud rahvused asuvad hajutatult, mis loob üldiselt homogeense ühiskonna pildi. Tabelisse nr 2 märgin olemas. Siirde seisukohast ei ole näha, et siit pinnalt võiks tekkida siirdetõukejõud. Lingvistiline ühtsus. Lingvistiline ühtsus Valgevenes puudub. Juba ametlikke riigikeeli on seal kaks: valgevene ja vene keel. Välja saab siin tuua kaks aspekti. Ühest küljest on valgevene ja vene keel teineteisele väga sarnased. Teiseks läbis Valgevene Nõukogude Liidu koosseisus põhjaliku nõukogude integratsiooni, mis oluliselt vähendas valgevene lingvistilist identiteeti. Siirde kontekstis seetõttu keele roll on pigem tagasihoidev, vanale suunatud identiteedikandja, mitte siiret uude toetavas rollis. Valgevene keele rolli püüdis vähendada samuti võimulolev A.Lukašenka, kui aasta referendumil küsiti muuhulgas 37 Mõningase kõrvalekaldega, mida võib pidada pigem odava kuulsuse jahiks, kuuleb aeg-ajalt uudiseid nagu Valgevene Kletski rajoon tahab oma riiki. Eesti Päevaleht, Antud uudis kandis siiski ka ajaloolist alatooni, kui idee autorid mainisid, et /... uus riik oleks aastal loodud ning vaid 10 kuud eksisteerinud Valgevene rahvavabariigi õigusjärglane./ Võimude reaktsioon oli suhteliselt tõsine, arvatavalt just nimetatud poliitilise konteksti pärast. 38 Neid kes seda ametlikult enda usutunnistuseks mainivad. 26

27 toetust vene keelele kui teisele ametlikule riigikeelele. 39 Tabelisse märgin ühtsuse puudumise. Antud juhul on aga ühtsuse puudumine võimalik konfliktiallikas, mis omakorda võib kütkestada masse režiimi väljakutsujate selja taha ühinema seega potentsiaalne siiret toetav näitaja Siire ja vahemuutujad. Nagu varasemast tuttav, vahemuutujad kirjeldavad meile siirde sisu: seda kuhu suunas siire liikuma hakkab. Valgevene puhul on minu valik vahemuutujaid järgmised. Ühiskondliku mobiliseerumise võime. Siirdeprotsess Valgevenes tekkis ülalt-alla suunaga, kus eliit domineeris rahva üle aasta valimistel sai Valgevene Kommunistlik Partei 86 protsenti häältest, opositsiooniline Valgevene Rahvarinne vaid 8 protsenti 40. Seega vanameelne ja jõuline režiim domineeris nõrga opositsiooni üle aasta mõningad streigid näitasid, et ühiskond on ennast siiski võimeline teataval määral mobiliseerima 41. Nende protsesside mõjul aga ei tõusnud uueks siiret suunavaks liidriks mitte inimene opositsioonist, vaid vana režiimi reformimeelne esindaja Aleksandr Lukašenka. Oleks tollel ajahetkel demokraatlik opositsioon saavutanud suurema võimuosa, oleks Valgevene arengud ehk teised olnud. Mobiliseerumisvõimest annab aimu ka nt asjaolu, et aasta mai kuu parlamendivalimistel ei suudetud valida piisavalt rahvaesindajaid isegi teises voorus, et moodustada uus parlament. Küll aga samadel valimistel valijaskond toetas tolleks hetkeks 39 83,3% toetas vene keelele riigikeele staatuse andmist. Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk McFaul (2002), lk 233. Markus toob välja arvu 10 protsenti: seda 360 parlamendikohast. Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk Seda on tõestanud ka hilisemad protestilained. Samas on need alati sumbunud just võimuülekaalu fakti võimul olev režiim teab endale toetuse määra, ning opositsioonil on sisuliselt võimatu sellele konfronteerudes vastu seista. 27

28 juba presidendi, Lukašenka, plaani suuremaks integreerumiseks Venemaaga 42. Üldjoontes saab märkida, et ühiskondlik mobiliseerimisvõime eksisteerib, ent see on nõrk 43. Eesmärkide suund. Varasemast on juba tuttav, et siiretele on tavapäraseks vana eitamine. Valgevene puhul oli tegemist millegi muuga. Kui endistele Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele oli ühine: ühiskonnaelu demokratiseerumine, kommunistliku režiimi lammutamine; üleminek kapitalistlikule turumajandusele; püüe ühineda Euroopa organisatsioonidega (Euroopa Liit, NATO), siis Valgevene oli erandiks, sest oma poliitilises retoorikas pigem väljendades soovi liikuda taas itta, tagasi vana nõukogude korra poole, või õigemini suisa keeldudes sealt lahkuma. Kui teised riigid võtsid intensiivselt vastu uut seadusandlust, siis veel aastal oli Valgevenes suures osas kehtivad nõukogude-aegsed seadused 44. Ittasuundumisest ja pürgimusest tagasi turvalisse minevikku annab aimu ka asjaolu, et vahetult peale iseseisvumist oldi juba nõus osa sellest loovutama. Detsembri algul 1991 pandi alus Sõltumatute Riikide Ühendusele (SRÜ), mis oli küll tunduvalt lõdvem ja vabam ühendus kui oli NSV Liit, ent siiski kandis endas endise Nõukogude Liidu hõngu. Seega ei tekkinud riiklikes eesmärkides kaheldamatut püüet uue, läänelikuma ning demokraatlikuma poole 45. Eesmärkide suund oli suunatud vanasse. Eesmärkide suunas liikumise järjekindlus. Mainitud eesmärkide tagasi minevikku suundumises on Valgevene olnud suhteliselt järjekindel. Siirde käigus omandas naaberriik Venemaa endise Nõukogude Liidu positiivse tegelaskujuga, kellega tasub ja on meeldiv 42 Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk Meeleavaldused, mille suuruseks 7000 inimest, on Valgevene kontekstis reeglina juba suured. Minskis protestis valimiste vastu 7000 inimest. Interfax-BNS Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk Vaata siin lisas olev tabel 3, kus kokkuvõetud Valgevene, Ukraina ja Eesti vastused OMRI Audience and Opinion Research Office i poolt korraldatud vastavast uuringust. 28

29 saatust jagada. Tunnistust sellest annavad siirdeaastate kestel Venemaa ja Valgevene vahel sõlmitud liidulepped 46. Integratsiooniküsimuses ei ole isegi ühendriigi teket välistatud, seda eriti just Valgevene retoorikas, kuivõrd naaber püüab ennast sellest siiski distantseerida jäädes lepingulisse raamistikku 47. Võib öelda, et nõukogude nostalgia on Valgevenes siirdeaastate kestel olnud juhtkonna poliitikas järjekindlalt prevaleerival kohal. Meedia- ja sõnavabadus. Panen meediavabaduse Valgevene puhul siirdeprotsessi siseseks kriteeriumiks, ehkki peaks see iseloomustama pigem siirde lõpp-punkti. Kuna me täna teame, et Valgevene on veel kaugel siirde demokraatlikust lõpust, siis on selle mainimine siinkohal oluline. Nimelt on meediavabadus üks võimalusi kaasa aidata siirdele: lasta inimestel oma arvamust avaldada, ühiskonda teatud ideede taha mobiliseerida. Valgevene meediavabadus on puudunud kohe omariikluse esimestest momentidest. See omakorda oli üks põhjuseid, miks Valgevene Rahvarindel õnnestus siirde alguperioodil enda taha nii väike toetajaskond koguda 48. Samuti oli see takistuseks hilisematele katsetele luua juba valitseva autokraatliku korra vastane liikumine. Nii keelustasid võimuringkonnad avalikud demonstratsioonid, mis oli Rahvarinde üks väheseid võimalusi üldse oma ideid tutvustada, pidevalt läbi aastate Koostöö endasarnastega siirdeprotsessis. Ka see kriteerium kuulub rubriiki, kellega ennast seostatakse. Eraldi toon selle välja põhjusel, et koostöö on sageli üksteist edule kannustava iseloomuga, süvendades ja lisades nii-öelda oleme õigel teel kinnistust ühiskonnas toimuvate protsesside suhtes. Antud juhul on see olemas: Valgevene mestib endasarnaste aasta jaanuaris-veebruaris sõlmitud tolliühenduse lepped ja leping lubamaks Valgevenesse Venemaa relvajõudude statsioneerimist. Venemaa-Valgevene sõprsuse ja koostööleping leidis samuti kiire ratifitseerimise Venemaa Riigiduuma poolt sama aasta mais. Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk Venemaa, valgevene sõlmivad valuutaliidu 14. novembril. Interfax-BNS Lepingu idee oli, et alates hakkaks Valgevenes kehtima Vene rubla ning et tuleks kasutusele ühisraha. 48 Markus, Ustina. Lukashenka s Victory. Transition. vol.1, nr Open Media Research Institute (OMRI). lk Ibid, lk