LÄÄNEKAARE POSTIPOISS

Transcription

1 LÄÄNEKAARE POSTIPOISS Nr. 236 kevad 2014

2 VANCOUVERI EESTI SELTSI JUHATUS 2014.a. VES Executive Board Esimees/President Olev Rumm Marie Kaul-Rahiman Abiesimees/ VP Thomas Pajur. Mae-Helena Mägila Laekur/Treasurer Kalev Naano-Vesik Aarne Tork Sekretär/secretary Brigid Zurock Küllike Kõvamees Abilaekur/Asst.Treas. Michelle Kangro Michael Toompuu Isaac Zurock Arvo Marits Anton Suurkask Revisjonikomisjon/audit committee: Enno Paat Teas Tanner Mike Muld 6 V.E.S-i LIIKMEMAKSUD/ Membership dues Family /Perekond $ Single / Üksik $ Pensioner/Pensionär $ Vancouveri Eesti Seltsi liikmemakse võib saata posti teel, kirjutades tšeki: Vancouver Estonian Society nimele ja saata aadressil: 6520 Oak Street, Vancouver, B.C., V6P 3Z2. Liikmemakse saab ka tasuda iga juhatuse liikmele kelle nimed ja telefoninumbrid on lisatud ülal ning Seltsi raamatukogus pühapäeviti ja pensionäride koosolekute ajal. Postipoiss jagatakse Seltsi liikmetele Meie Kodus ja käsiposti abil. Kui soovite posti teel saada, palun lisada $5.00 aastas posti kulude katteks. LÄÄNEKAARE POSTIPOISS Nr (236) a. Trükiarv 150 VÄLJAANDJA Publisher TOIMETAJA Editor KAAS Cover Vancouveri Eesti Selts 6520 Oak Street, Vancouver, B.C., Canada V6P 3Z2 Vello Püss Marine Drive Surrey, B.C., Canada V4A 1G1 tel faks vellop@uniserve.com Sinimägede mälestusmärk Memorial at Sinimäed - Blue Hills MEIE KODU TELEFON Eesti Vabariigi aukonsul Harry Jaako * Läänekaare Postipoisi väljaandmist toetab Eesti Sihtkapital Kanadas * Läänekaare Postipoiss palub saata kaastööd igal alal kas toimetaja või seltsi aadressile. Kõik kaastööd on teretulnud aga toimetaja juhib tähelepanu, et ruumi puuduse või muu põhjuse pärast tuleb vahelt kirjatöid kärpida, ja et iga artikkel peab olema varustatud saatja nimega. Anonüümseid artikleid Postipoiss ei avalda! Läänekaare Postipoisis avaldatud artiklid ei tarvitse kajastada toimetaja ega Vancouveri Eesti Seltsi vaateid. Läänekaare Postipoiss is published by the Vancouver Estonian Society for distribution to its membership. Articles that may be of interest to Estonians in British Columbia may be submitted to either of the above addresses or by . Please note that the editor reserves the right to accept, edit or reject any written works. Published articles do not necessarily reflect the views of the editor or the executive board of the VES. Anonymous submissions will not be considered. Printed in Canada

3 3 Vabariigi President Eesti Vabariigi 96. aastapäeval 24. veebruaril 2014 Armas Eesti rahvas, siin saalis ja oma kodudes, Eestis ja üle maailma. Me oleme vabad, ja sellega harjunud. Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses muutub vabadus igavaks, kui mitte rahulolematust tekitavaks. Ometi näitavad viimased kümme päeva meie kunagiste saatusekaaslaste seas Kiievis, kui eksitav ja uinutav see endastmõistetavus võib olla. Ukrainlased on meile oluliselt lähemal ajas, ruumis, saatuses kui me sageli oleme valmis tunnistama. Mõelgem siis täna, oma iseseisvuse sünnipäeval, ka nendele, kes iseseisvuse ja vabaduse nimel surevad, ja hinnakem kainelt meie enda endastmõistetavat rahulolematust. Astudes sellesse ametisse julgustasin tollal veel kodanikuühiskonna nime all tuntud vabakonda võtma suuremat rolli meie elu küsimustes. Iseseisvuse taastamise päeval kuus ja pool aastat tagasi palusin inimesi mitte oma liistude juurde jääda, vaid osaleda aktiivselt poliitilises debatis. Sestap, kui loen ühel nädalal juba kahte mitme allkirjaga üleskutset poliitilisele reformile, ja kui meil avaldatakse meelt leppe vastu, mis allkirjastati esmakordselt pea 10 aastat tagasi, võin rahul olla, et kodanike aktiivsus meie elu küsimuste arutelus on nende aastatega märgatavalt kasvanud. Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla, et selles protsessis osaleda. Juba Aristotelese päevil sai meie kultuuriruumis selgeks, et inimene on poliitiline loom. Eestis on vaba meedia, on kirju ja manifeste, on valitsus ja parlament ja opositsioon. Kõikjal käib oluliste probleemide üle pidev debatt, mis ei ole ka kodanike seas kuidagi sumbunud. Mõni võib ise osalemata küll arvata, et Jääkeldris alustet arutelu oli mõne nukumeistri poolt orkestreerit, aga ka rahvakogu debati tulemused on saanud seadusteks. Praegu käib juba teist aastat valimiste pikamaajooks. Meie igapäevane diskussioon keskendub aina lähenevatele valimistele, olgu aasta 2013, 14, 15, 16 või 17. Alles aastal 2018 ei pääse me kordagi valimiskasti või e-valimiste ekraani juurde aastal pääseme aga koguni kaks korda. Eesti poliitika sõrmed on pidevalt valijaskonna pulsil. See endastmõistetav rahulolematus, alaline arutelu ning igaaastased valimised annavad põhjust ütelda, et Eesti demokraatia ei ole ohus; meil ei ole vaja sümboolseltki oma suid kinni kleepida. Hoidkem selliseid relvi selleks ajaks, kui neid tõsiselt vaja peaks minema. Ka teistele me ümber on oluline, et sõnavabaduse ja demokraatia mõisted ei muutu peenrahaks. Hinnates Eesti diskussiooni ja otsustamisvõimalusi kõrgelt, osutan teisele, vähem märgatud probleemile: süvenev suutmatus viia ellu suuri reforme. Suuremaid, võimulolijailt rohkem julgust nõudvaid ümberkorraldusi lükatakse pidevalt edasi, sest alati on kohe-kohe tulekul uued valimised ja valijate valmidust muutuseks kiputakse alahindama. Valitsused võivad vahetuda, ja vahetuvadki. Keegi saab raha juurde ja üks mure on jälle mõneks ajaks murtud. See on igapäevane poliitika. Need on iga-aastaste valimiste teemad. Aga meie suur mure kas me suudame kesta ja millistena? ei muutu ühe ega teise valitsuse tuleku või minekuga. See on meie enda teha, ja mitte järgmiste valimiste eel, vaid iga päev. Mitu, mitu aastat. Täna keskendun hoopis meie rahvuslikule taristule ja tarkvarale. Mitte Tallinna-Tartu neljarealisele maanteele ega e-riigile, vaid sellele, mida meil tuleb pikaajaliselt üles ehitada. Et me oleksime piisavalt tugevad, vastupidavad ja sitked, et seista vastu juba nüüd etteaimatavaile väljakutsetele ja ohtudele nii inimeste, ühiskonna kui ka riigina. Et me oleksime mitte ainult vabad, vaid ka kestlikud. Kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julgeolek. Kõik ülejäänu majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur sõltub neist alustaladest. Me oleme muretsenud oma väikese ja

4 4 kahaneva rahvaarvu pärast oma rahvusliku eneseteadlikkuse tekkimisest saadik. Meid painab ikka: Kas saame nii väiksena hakkama? Ado Grenzstein arvas, et mitte, ja läks ära. Jakob Hurt, et saame aga eeldusel, et oleme ise targad. Rahva vaimline suurus pole tänapäeval enam pelk kultuuriküsimus. Euroopa tervikuna seisab vananeva, kahaneva elanikkonna probleemi ees. Meie tunnetame seda paremini kui meist suuremad, kes on probleemi alles hiljaaegu tuvastanud. Mida siis teha? Ka siis, kui Eestis sünniks palju rohkem lapsi mida ei juhtu, poleks selle mõju kuni 2040ndate alguseni väga tunda. Vahepeal väheneb oluliselt nende inimeste hulk, kelle töö ja maksud aitavad ülal pidada aina kasvavat gruppi kaasmaalasi, kes enam ei tööta. Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised, nagu nende õed ülejäänud Euroopas, lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi Kinder, Küche, Kirche mudeli juurde. Vaadakem numbreid: aasta rahvaloenduse järgi on 15,4% meie rahvast alla viieteistkümne aastane. See üsnagi tavaline näitaja pole eriline Eesti hälve. Saksamaa, Venemaa, Jaapan ja Hiina on meiega samal pulgal. Kuidas siis toime tulla? Vastus on kibe: peame peremudelite, ühiskonna ja maailma muutumisele julgelt otsa vaatama. Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem. Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi? Kui meil on tulevikus piisavalt tervist, siis ehk soovimegi kauem ühiskondlikult tegusad olla. Aga selleks tuleb aegsasti valmistuda. See on valik, mis seisab kogu Euroopa ees, selle eest pole kuhugi põgeneda. Mõned on valinud ühe lahenduse tööjõu sissetoomise. See aga, nagu me näeme, toob mõne aja pärast vastureaktsioonina kaasa populismi laine, ja mitmeid muidki kõrvalnähtusi. Rootsi, seistes samade küsimuste ees, on tõstnud pensioniiga ning vähendanud poole võrra tulumaksu neil, kes pärast 67ndat eluaastat tööle jäävad. See on kogenud, pika aja jooksul oskusi omandanud inimestele stiimuliks edasi töötada. Me esimene ühiskondliku taristu võtmeküsimus on meie enda tervis. Kui kaua me elame, veelgi enam, kui kaua me elame tervena, kui kaua me töötame muutuvais tingimusis. Ehk: Eesti peab muutuma tervemaks. Alustame Eesti rahva oodatava elueaga. Tõsi, see on iseseisvuse taastamise järel tunduvalt tõusnud, kuid jääb ikka tublisti alla näitajaist, mida me paremal järjel naabrite juures näeme. Meie oodatav eluiga on 76 aastat. See on parem kui teistel ekskommunistlikel riikidel, ent viis aastat madalam kui neis riikides, kellega me end ise võrdleme. Meil kisub keskmist vanust alla just meeste oodatav eluiga, 71 aastat. See jääb oma 7 kuni 10 aastat maha Soomest ja Rootsist. Kuid suurimast madalseisust on Eesti meeste eluiga kahekümne aastaga oma kümme aastat tõusnud. See annab lootust. Paranemine pole aga tulnud sellest, mida me tavaliselt nimetame tervishoiuks. See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi. Tervise hoidmine sõltub suures osas meist endist. Ravi maksab kinni haigekassa. Ärgem ajagem neid asju segamini. Et mõista vastutuse jaotust, tuleb meil loobuda sõna tervishoid orwelllikust kasutamisest ja pöörata tähelepanu omaenda valikute ja riskikäitumise tagajärgedele. Läinud aastal põhjustasid 10 protsenti Eesti surmadest alkoholi tekitatud haigused. Selle hulka pole arvestatud masendavaid õnnetusi, milles samuti liiga paljud kaotasid alkoholi tõttu oma elu või tervise. Need kõik on välditavad surmad, mil pole mingit pistmist tervishoiuga. See on tõsine inimkaotus. Kordan, see on iga kümnes surm! Hoida tervist tähendab terveid eluviise, liikumist ja tervislikku toitumist. Tervise hoidmisest on aga raske rääkida, kui Eesti on alkoholi tarbimises inimese kohta Euroopas esikohal. Me ei saa viidata õigustavalt rahvuslikele traditsioonidele ega pimedatele öödele, kui aastas juuakse Eestis inimese kohta palju rohkem alkoholi kui Rootsis, Norras ja Islandil. Selle muutmine on meie enda teha, ja siin on oma vastutus on ka erasektoril. Kas on vaja müüa noortele kõrge suhkrusisaldusega alkohoolseid karastusjooke, mida mõned nimetavad alkohooliku stardipaketiks, sest noortes on alkoholisõltuvus palju kergem tekkima? Või kas luuakse küüniliselt tulevast turgu? Kas pole me kultuuriruum läbi imbunud alkoholi tarvitamist ülistavast reklaamist? Loomulikult vastutab me tervise hoidmise eest ka riik, kes korjab selleks maksuraha. Minu küsimus on: kas neid makse kasutatakse otstarbekalt? Kas poleks parem suunata rohkem sellest rahast haiguste ennetusele ja terviserikete varajasele avastamisele? Nii kahaneks ehk vajadus keskenduda ülikallist ravi vajavaile haigustele, millest paljud olnuksid välditavad? Me peame olema nõudlikud oma e- tervise programmide suhtes. Need on OECD ja teiste poolt õigustatult hinnatud parimaks süsteemiks Euroopas, aga meid see ei rahulda. Nagu äsjane Riigikontrolli uuring näitas, töötaks meie haigeravi

5 süsteem tunduvalt tõhusamalt, kui täies mahus rakenduksid digiregister, digilugu ja digipilt. Selge on aga, et kui me ise ei hakka enese ja lähedaste eest rohkem hoolt kandma, kui me ise ei hakka andma oma lastele toitumise ja eluviiside kohta paremat eeskuju, kui me ise ei võta vastu kergelt kättesaadavat terviseteavet, ei saa me ka loota, et jõuame Põhjala tasemeni. Need muutused ei ole kerged. Aga nad on võimalikud. Ligi kakskümmend aastat tagasi jõudsin järeldusele, et üks Eesti võtmeküsimus ja võimalus on olla teistest ees hariduse, elu ja teenuste arvutiseerimisel. Tänu meie andekatele inimestele olemegi seda suutnud. Need saavutused, kuhu teised pole sageli veel jõudnudki, on aga kergesti nopitud viljad. Oleme lihtsalt ära teinud asju, mida ka teistel on võimalik kiiresti ära teha. E-valimised, digiretsept ja digiallkiri on mõne aasta pärast või varemgi kõikjal Euroopas olemas. See on olnud ühe põlvkonna kestnud Eesti eduloo osa. Ent me seisame uue ajastu äärel, kus informatsioonitehnoloogia maailm hakkab veelgi enam seniseid elusid ja elukäike mõjutama. Viiskümmend aastat tagasi esitas arvutiteadlane Gordon Moore tõdemuse, mida tuntakse Moore'i seaduse nime all ja mis tänini kehtib: arvutiprotsessori võimsus kahekordistub iga pooleteise aastaga. 50 aastaga ongi arvuti võimsus kahekordistunud 33 korda. Meenutagem siinkohal legendi, mida iga malesõber teab: male leiutaja küsis tasuks mängu leiutamise eest igale järgnevale malelaua ruudule eelmisega võrreldes kahekordset riisiterade hulka. Alguses oli see tasu maksvale keisrile kerge: 1, 2, 4, 8, 16. Ent 32. ruuduni jõudes läks asi raskeks ja lõpuks muutus vajaliku riisi hulk juba täiesti mõõtmatuks. Tähendab, see muutus, mis seisab ees järgmise pooleteise aasta jooksul, on kaks korda suurem, kui viimase pooleteise aasta jooksul toimunu. Arvutivõimsuse kahekordistamine 40 aastat tagasi tõi meile lihtsa kalkulaatori. Seitsme-kaheksa aasta eest nutifoni. Läinud aastal juba autojuhita autod. Muutus, mida tehnoloogia Moore'i seadust järgides kaasa toob, viib riigid ja rahvad varsti olukorda, kus maailm jaguneb kahte leeri: ühel pool inimesed ja ühiskonnad, kes suudavad tempot pidada, ja teisal need, kes jäävad maha. Siin ühiskonnad ja riigid, kes tulevad toime muudatustega, mille käigus suur osa praeguseid töökohti kaob või tundmatuseni muutub, ja seal need, kes sellega toime ei tule. Nagu kunagi kadus vajadus voorimeeste ja hiljaaegu masinakirjutajate järele, nii on väga palju meie praegusi elukutseid tulevikus hoopis teistsugused või võtavad masinad need tööd sootuks üle. See pole ulme. See on me ülehomne reaalsus, oht ja ühtlasi võimalus. Me näeme juba praegu, kuidas kaua teistest ees olnud riigid ja ühiskonnad jäävad aina rohkem maha, ja teised, varem viletsaks ja mahajäänuks peetud riigid, sealhulgas ka Eesti, kerkivad esile. Kümne aasta eest olid nutifonid ja tahvelarvutid mõne targa innovaatori unelm, täna on need vallutanud kogu maailma. Sama protsess, arvutiseeritud arstiabist hooldekodudeni, tehaste robotitest arvutiseeritud puidutööstuse ja põllumajanduseni, on selgelt nähtav tulevik ja osalt juba olevik. Veel ei ohusta juhita autod autojuhtide töökohti. Aga mis toimub kümne aasta pärast? Töökohad hakkavad jagunema kahte lehte. Alles jäävad suuresti need, enamasti madalapalgalised tööd, mida tarkmasin veel teha ei saa. Just madalapalgalised. Teisalt jäävad, või hoopis tekivad, kõrgelt tasustatavad töökohad, mida täidavad haritud, loovad ja oskustega töötajad, ilma kelleta tarkmasin kunagi hakkama ei saa. Siin on pikaajaline väljakutse meie riigile, haridussüsteemile ja lapsevan e. Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast juriidilist või meditsiiniharidust. Mida enam inimesi maailmas toetub aina võimsamale infotehnoloogiale, seda enam peame ise sellega kohanema. Tulevikus pole enam lihtsalt juriste, arste, turvatöötajaid, geneetikuid; isegi mitte rahvaluule kogujaid ja paljusid oskustöölisi. Kõigi nende erialade esindajad on ühtlasi ka infotehnoloogia spetsialistid. Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus. Valmisolekust uusi oskusi õppida, neid oskusi omavahel ühendada ja vajadusel juurde või ümber õppida saab edu võti. See kehtib nii meie lastele, kui ka neile, kes on juba mõnda aega tööturul olnud. Käimas on suur ajalooline muutus nii meil kui kogu maailmas, mille kokkuvõte võiks olla:"mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi." See ongi tänase Eesti mure. Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii. 5

6 6 See eeldab ka, et me lapsevanematena adume vajadust õpetada lastele varakult arvutiteadusi. See on meie enda huvides. Kui vaatame PISA testi tulemusi, siis on Eesti seis ikka päris hea. Kuid kuhu me stardipositsioonist edasi läheme? Siin muutub õpetajate roll senisest veelgi tähtsamaks. Tasu ja tunnustus peab innustama andekaid noori sellesse rolli pürgima. Me peame mõistma, et õpetajate madalatel palkadel ja haridusreformile vastusõdimisel on tagajärjed. Et õpetaja kohti on raske täita. Ka kõrgharidus muutub. Meil õpetatakse informatsioonitehnoloogiat, nagu poleks see juba praegu kõige muuga läbi põimunud ehkki sellealane kirjaoskus on peagi võrreldav lugemisoskusega. Sellest sõltub ka edasiminek teistes valdkondades. Nutifonide meeletu edu näitab, mida silmas pean. Kuni mobiiltelefone loodi puhtalt tehnoloogiast lähtuvalt, seestpoolt välja, oli nende areng ühesuunaline. Neist said lihtsalt paremad telefonid. Kui aga Steve Jobs pööras selle protsessi pahupidi ja hakkas ehitama toodet väljastpoolt sisse, kasutaja soove ja vajadusi arvestades, siis toimus täielik revolutsioon. Nutifon pole ammu enam lihtsalt telefon. Tark inimene, pere, ühiskond ja riik mõtlevad ette ja hakkavad vastavalt tegutsema enne, kui etteaimatavad muutused juba kohal on. Seni pole me arengust maha jäänud, veel mõnda aega püüame tempos püsida. Aga oluline on ette jõuda. Olla ees. Jäädagi ette. Jätkan julgeolekuga. Maailmas käib alati võimuvõitlus. Võitlus väärtuste ning samuti inimõiguste ja demokraatia määratluse pärast. Nagu viimaste nädalate verised sündmused Ukrainas kinnitavad, käib see võitlus ka Euroopa sees. Eestile annab see selge sõnumi: meie huvides on praegusest paremini toimiv Euroopa Liit, tugevam NATO. Eesti koht peab püsima kummagi alliansi otsustajate lauas. Seepärast tahaksin, et aastal 2018, Eesti 100ndal sünnipäeval ja Euroopa Liidu eesistumise aastal oleks nii meil kui teistel Euroopa Liidu liikmesriikidel selgemad ühised sihid ja rohkem kindlustunnet homse ees. Meie tundlikkus oma keele, kultuuri ja rahvuse säilitamise küsimusis on ilmselt suurim Euroopas. Mul on hea meel, et ärksad ettevõtjad, õigusteadlased, vabakond ja ametnikud on selle arutelu juba algatanud. Arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest narmendunud klišeedest ja eelarvamustest. Peame koguma ideid, kuidas ühtaegu muuta Euroopa Liitu tugevamaks ja ühtsemaks ning samal ajal kaitsta keeli, rahvusi, õigusi ja vabadusi. Ka riigikaitse vallas tuleb teha jätkuvalt tööd. Paralleelselt tendentsiga, kus enamik Euroopa riike panustavad ühisesse julgeolekusse leigelt, süveneb oht, et NATO viies, ühiskaitse artikkel muutub sisutühjaks sätteks, mis garanteerib liitlaste sõjalise turvalisuse vaid paberil. Seetõttu hämmastab mind ka mõne meie oma poliitiku aeg-ajalt esitatud argument: "Ah, ei juhtu ju midagi hullu, kui poole vähem kaitsesse investeerime. Kui mõned teised ei panusta, siis miks peaksime meie?" See kõlab nagu lapsik väide "aga teised teevad ka", õigustamaks omaenda halba käitumist. Selline mõtteviis on lühinägelik ja ohtlik. NATO tõsiseltvõetavus kestab seni, kuni on liitlasi, kes on tõsiseltvõetavad ja vastutustundlikud. Seni, kuni jätkub riike, kes suudavad anda oma panuse ka siis, kui nende enda elulised huvid hetkel kaalul ei ole. Lõpetuseks. Ma keskendusin täna pikaajalistele küsimustele tervis, haridus, julgeolek vaid ühel põhjusel: katkematu valimiskampaania käigus on kergem keskenduda lühiajalistele otsustele. Ent küsimused, mis pärinevad agraarajastust või laenatud rahaga loodud illusoorsest heaolust, ei või pärssida meie mõtlemist tulevikuprobleemide üle. Millele keskenduda, millesse investeerida, millesse mitte? Küsimus, milline probleem on väike, milline suur, saab selgemaks, kui mõtleme sellele, mis seisab meil paratamatult ees. See ei tähenda teps mitte, et ma näen tulevikku mustades värvides. Vastupidi. Tehnoloogia küsimustes on Eesti ja eesti ühiskond teistest tublisti ees. Nii hoida. Ja teha veelgi rohkem. Kui me suudame ajakohastada oma ühiskondlikke arusaamu tööst ning vastutusest omaenda tervise eest, ei näe ma põhjust, miks tulevik ei oleks meie paindliku, haritud, targa, tööka, terve ja kaitstud rahva päralt. Kui mujal on oht, et ei suudeta muutustega kaasa minna või ollakse kinni aegunud lahendustes, siis Eestis on meil võimalusi enam kui kunagi varem. Eesti pole lihtsalt maja. Ta on meie kodu, mida me alles ehitame ja mida me jääme ehitama. Kodu, millest võib lahkuda kasvõi selleks, et hankida veel uusi teadmisi, et seda paremini üles ehitada. Aga ta jääb, erinevalt mistahes majast, kohaks, kuhu me saame alati tagasi tulla ja kus me ikka tahame olla. Elagu meie Eesti kodu! Elagu Eesti! Toomas Hendrik Ilves

7 7 Mälestades Artur Proosi Kui ma 2009.a. veebruarikuu esimesel pühapäeval esimest korda Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse jumalateenistusele läksin ja seal teise pinki istusin, olin ma seal esialgu mõnda aega omapead. Seda hetkeni, kui keegi korraga mu kõrvale istus ja ütles: Ma vaatasin, et sa oled siin nii üksi. Tulija oli Artur Proos, või dr.proos, nagu teda kutsuti. Ja ometi- ehkki et siin ilmas on mitmesuguseid tiitleid, jääb vahel neist rohkem meid kõnetama üks väike tegu... Kui Artur Proosi külastasin, ütles ta tihti: Minust ei ole enam midagi kasu. Ja mina ütlesin talle ikka järgmist: Nii kaua kui sa oled suuteline palvetama, oled sa väga vajalik! Ja seda Artur Proos suutis ning ikka tegi. Vahel, kui mälu alt vedas, ütles ta mulle mu külastuse jooksul paar-kolm korda: Vend, palvetame nüüd ka! Ikka palvetas ta sealse koguduse kõrval ka Eestimaa ja siinse vendluse eest. Vancouveri kogudus - see ei läinud tal ei hingest ega meelest. Siin on olnud meil ilusad päevad, kuulsin ma teda palju kordi ütlevat... Veel mullu 31.märtsil tegi Artur meile kõigile rõõmsa üllatuse, ilmudes Ületõusmispühade jumalateenistusele. Oma videotervituses kodukoguduse 60-ks aastapäevaks väljendas pastor viimasena oma palvesõnades igatsust, öeldes: Ja võta mind oma juurde ka siis... See palve on nüüdseks täitunud. Mis sellest, et 100-ndast sünnipäevast vaid 9 kuud ja 25 päeva puudu jäi... Artur Proos teadis, et eel on ootamas midagi kaugelt paremat kui ükskõik milline juubelisünnipäev. Tema koju jõudes võis vahel juba eemalt kuulda, kuidas ta toakeses kõlas eestikeelne laul Kuninglik saal. Seda ta ikka kuulas ja sinna ta igatses. Kui kuninglik see saal aga õieti on, seda oskaks Artur meile kõigile nüüd juba hoopis paremini kirjeldada.. Minu teekond venna koju viis mind ikka läbi hoolitsetud ja kauni Ocean View surnuaia. Nüüdsest viib siin maisuses tee Artur Proosi juurde üksnes Forest Lawn i surnuaiale. Ometi me teame, et tema ise on aga kaugemal - mitte üksi kaugemas, vaid palju pühamas, paremas ja säravamas paigas kui Vancouver või ükski teine koht siin maa peal eales olla võiks. Jah - vana ja auväärse pastori elupäike loojus, kuid ainult meie mõttes. Tegelikult lõi ta sealpool vaid kirkamalt särama. Just seepärast on hea meelde tuletada Laulja sõnu: Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti! (Ps.73:26) Olgu Jumal tänatud Artur Proosi ja tema panuse eest nii Jumala riiki kui paljude kaunitesse mälestustesse! Heldur Kajaste

8 8 Eesti Kultuuriühing Kanadas Society for the Advancement of Estonian Studies in Canada EKÜK peakoosolek toimus 19. jaanuaril Kokkuvõtte 2013 aasta tegevusest: 2013 liikmete arv oli 51. * Koosolekud: 13.jaan. peakoosolek, 17. märts ja 13. sept. juhatuse koosolekud *Loengud: 13. jaan: õp. Mihkel Kukk, EESTI USUMAASTIK NING KIRIKU JA RIIGI SUHTED AJALOOS JA TÄNAPÄEVAL, Esimene osa 17. märts : õp. Mihkel Kukk, EESTI USUMAASTIK NING KIRIKU JA RIIGI SUHTED AJALOOS JA TÄNAPÄEVAL, Teine osa 7. aprill: DVD - KIRIKU JA MEIE KODU EHITAMINE juuni: Küüditatute Mälestamine, Heldur Kajaste, Mälestuse kõne; Tarmo Viitre, Helle Sepp, Erli Lepik. 22. september: Kodust lahkumine: Villi Vink, PÕGENEMISE LUGU. Hans Tõkke DVD, ISLAND MEMORIES. Õp. Rebane, Erli Lepik, Helle Sepp. * Stipendiaate olid 6: Ellen ja Eduard Kurvitsa Fondi stipendiumi said 5 Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini tudengi ja seega sai fond lõpule viidud Merilin Paart on EKÜK stipendiaat aastal 2013; ta õpib UBC s Film Production erialal. Rahaliselt toetas EKÜK Kiriku ehitamise filmi DVD peale panemist, Meie Kodu heli+video süsteemi sisseseadmist ja külalislektoreid honorari maksmisega. Vancouveri Eesti Arhiivi tegevus oli vaikne. Ootame uut verd ja uut jõudu! EKÜK juhatusse valiti Juta Kitching, Edda Davis, Erli Lepik, Irene Olljum, Merilin Paart, Viktor Remmelg, Teas Tanner, Anne Tork ja Tarmo Viitre. Eesti Arhiivi komiteesse Edda Davis, Viktor Remmelg, Teas Tanner ja Tarmo Viitre. Revisjonikomisjoni Vello Püss ja Alar Suurkask. Tegevuskava 2014: Küüditatute mälestamise aktus 15. juunil Kodust lahkumise aktus 14. septembril Teisi loengukuupäevi teatakse hiljem.

9 North Grandview Highway, Vancouver, B.C. Canada V5N 1N3 Telefon: Jumalateenistused V.E.Ü.Baptisti kirikus, 1645 N.Grandview Hwy., toimuvad igal pühapäeval k.11 hommikul, jutlustab pastor Viljar Liht. 13. aprillil, kell 11 Palmipuudepüha jumalateenistus 18. aprillil, kell 11 Suur Reede jumalateenistus 20. aprillil, kell 11 Ülestõusmispühade jumalateenistus On see Sinu valgus, mis mu hinge sees annab töödeks julgust eluvõitluses? On see Sinu käsi, mis kannab teel, kui ma ära väsin, kui on kurb mu meel? On see Sinu hõlmad, mis mind varjavad, kui on tuuled külmad et ma sooja saan? Jah, Su käed, Su hõlmad minu päralt need. Jälgivad Su silmad minu eluteed. Johanna Grauverk, 1966

10 10 Vancouveri Peetri Koguduse TEATED õp.ants Leedjärv 6520 Oak Street Milvi Puusepp,esinaine Vancouver BC V6P 3Z cell tel Tel Paastu-ja ülestõsusmisajal Pühapäeval 09. märtsil kell armulauaga Pühapäeval 16. märtsil kell armulauaga Pühapäeval 23. märtsil kell armulauaga Pühapäeval 30 märtsil kell armulauaga Pühapäeval 06 aprillil kell Teenib Pastor Andres Rebane Pühapäeval 13. aprillil kell palmipuudepüha armulauaga jumalateenistus Suurel Neljapäeval 17. aprillil kell 7.00 õhtul armulauaga jumalateenistus Suurel Reedel 18. aprillil kell liturgiline jumalateenistus I Ülestõusmispühal 20. aprillil kell ülestõusmispüha jumalateenistus Ülestõusmisajal Jumalateenistused igal pühapäeval kell Armulauaga jumalateenistused: 04. mail; 11. mail; 18 mail; 25.mail Õpetaja Ants Leedjärve kõnetunnid toimuvad kokkuleppel õpetajaga. Haigete külastamine vastavalt lähedaste soovil. Aja kokku leppimiseks palun helistada.

11 11 KODUKIRIKU TEATED 2396 West 8th Avenue Vancouver, B.C. V6K 2A9 Kuulake vaimulikke emakeelseid raadiosaateid igal pühapäeval kell 3:30-4:00 p.l. KARI raadiojaamast 550 AM skaalal. Vancouveri Eesti Apostliku Õigeusu Kogudus EESTI KIRIK 6520 Oak Street, Vancouver, B.C. Koguduse esimees : Enno Paat Vaimulik: ülempreester Stefan Pettai Vaiksel Laupäeval, 19.aprillil, kell Ülestõusmise Püha. Öine jumalateenistus. Teenib Isa Stefan. Laulab segakoor. Klaveril saadab Tarmo Viitre. Kohvilaud. Pühapäeval, 22.juunil, kell ühine Kalmistupüha jumalateenistus. Forest Lawn kalmistul, eestlaste mälestusmärgi juures. Teenivad Eesti koguduste vaimulikud.. * Kõik teretulnud *

12 12 Metsavahid Metsavahid Eestis pandi ametisse mõisaaegadel. Praeguse Alam-Pedja loodekaitseala maadel oli kõige tuntaim metsavahikoht Alametsa kus praegu paikneb Kirna matkaraja vaatlustorn. Möödunud sajandi alguses sai siin lahedasti ära elada metsavaht Juhan Kukk oma abikaasa, tütre ja kahe pojaga. Viimase sõja järgsel okupatsiooniajal viidi metsavaht, nagu suurem osa tema eestiaegseid ametivendi, Siberisse. Tema perest pole enam midagi teada Altmetsa talu südameks oli ilus kuusepalkidest ja sindlikatusega rehielamu. Pere eluruumide kõrval paiknesid samas hoones veel rehealune ja laut. Rehetoas oli hiiglasuur reheahi, lae all partel kuivas suve lõpul vili. Põhihoone kõrval seisis veel üks laut ning paremat kätt haavapalkidest ait. Talul oli ka korralik suitsusaun ja maakividest kelder. Jooivett saadi pika kooguga kaevast. Viljakad luhaalad andsid igal aastal head saaki. Mitme talu peale oli ostetud rehepeksumasin selline väike, hobuste järel veetav. Hobuseid oli kaks ja lüpsilehmi ka paar. Lambaid ei peetud. Loomapidamine andis nii Altmetsal kui ka teistes ümbruskonna taludes olulise sissetuleku. Piim veeti hobustega Puurmani meiereisse. Metsavahi peamine töö oli metsal silm peal hoida: et riigimets oleks ikka alles ja korras, et salakütid ja röövloomad metsaasukatele liiga ei teeks ja et laastavad metsatulekahjud juba eos lämmatatud saaks. Selleks veeti metsavahitallu Puurmanist ka telefoniliin. Metsavahi töö oli Eesti ajal hästi tasutud, palka saadi krooni. Ümberringi oligi enamasti riigimets, taludel oli metsa vähe ja sealt võeti eelkõige tarbepuid. Riigimetsas korraldati aga sügistel oksjoneid; lankide ülesostjad tulid Tartust. Siit hankis tooret koguni tolle aja üks kuulsamaid saetööstusi Univer. Kokkuostjad palkasid kohalike talvel metsa tegema, kevadel veeti puit laevadega välja. Lõigati nii küttepuid kui ka propse (propsid olid paberipuuks mõeldud kahe meetri pikkused kuuse- ja männipuud jämedusega cm.) Ühe tihumeetri väljaveo hind oli seitse krooni. Hobusekoormasse sai panna 1-1,5 tihumeetrit Päevas jõuti ära viia enamasti kolm koormat. Talumetsades oli peamiselt lehtpuu, seda müüdi vahel tikupakkudeks, mida osteti kokku Tabiveres (tollal Voldi). Metsavahid olid tihti ka kõvad jahimehed. Altmesalgi olid 16-se kaliibriga jahipüssid. Jahimees ei võtnud kunagi viimast ja loomigi elas metsades rohkem kui nüüd. Pedja ääres polnud mingi ime, kui kase otsas istus korraga 100 tetre puu oli lindudest must, ja kui õhku tõusid, siis käis üle kõva mürin. Luhas tuli igal sammul teder üles. Suures rabas oli aga neid tuhandeid. Põtru ja kitsesid oli metsas palju. Oma maa pealt võis igaüks ühe soku lasta. Rahvas meenutab ka ümbruskonna suurimat salakütti, talumees Kreisi, kes pidas koguni sajanda põdra pidu. Iga tapetud põdra hing oli tema püssikabas märgitud kuldse naelaga. Küll püüti teda taltsutada, aga riukamees kavaldas üle ka kinnivõtjad ja kohtukulli. Hundid tulid siia alles Eesti ajal. Mäletatakse juhtumit, kus hundid murdsid kaheteistharuliste sarvedega põdra. See oli muidugu liig-mis-liig, korraldati suur jaht. Esimesel päeval lasti maha kolm hunti, teisel veel üks ilmatu suur vanaloom. Karusid tollal ei olnud, küll aga jagus igale poole ilvesenuhtlust: need ei jätnud kunagi kasutamata juhust mõnd kitse murda. Altmetsal peeti sageli rebasejahti, sest rebane maksis kõva raha iga naha eest sai riigilt 80 krooni, mis oli tollal suur summa. Juhan Kukel oli piiramiseks koguni oma lipp, mida hoiti köögis lae all, et neil inimese hais juures püsiks. Lippudega piirati rebane sisse, poisid olid ajajateks, jooksurajal lasti loom maha. Kristel Ader

13 13 Väliseesti mälu ja kultuuripärandit koguvad projektid Stanfordis ja Tallinnas Teise maailmasõja ajal, eelkõige a septembris toimunud suure põgenemise käigus olid kümned tuhanded eestlased sunnitud jätma oma kodumaa, et pageda naasvate nõukogude vägede eest. Paljud neist elavad välismaal tänini, suurel osal on siin lapsed ja lapselapsed, kelle toel väliseesti kogukonda ja kultuuri elus hoitakse. Lisaks pingutustele tänase kultuuri ülevalhoidmiseks on oluline koguda ja talletada ka mineviku kultuuripärandit ja mälu, mis nii Teise maailmasõja kui järgnenud eksiiliperioodi kohta tulevastele põlvkondadele väärtuslikku infot pakub. Et märkida 70 aasta möödumist suurest põgenemisest, alustasid Stanfordi Ülikooli Raamatukogu Californias ja Okupatsioonide Muuseum Tallinnas selle aasta jaanuarist väliseestlaste perekonnaraamatute, mälestuste ja elulugude kogumisega. Projekti eesmärk on aidata talletada kultuuripärandit, mis valgustab eestlaste (pagulas)teekonda Eestist lahkumisel ning elu välisriikides. Perekonnaraamatute ja mälestuste kogumine annab seejuures perekondadele endale võimaluse teha valik materjalist (fotod, kirjad, dokumendid) ja lugudest, mida nad järgmiste põlvkondade jaoks talletada soovivad, ning siduda need mälestused ja dokumendid kokku üheks trükiseks neile sobival kujul. Raamatukogu ja muuseum koguvad nii II maailmasõja aega (nõukogude ja Saksa okupatsiooniperioodid, Eestist põgenemine, elu põgenikelaagrites) kui varasemat (elu Eestis enne II maailmasõda) ja hilisemat perioodi (elu sihtriigis, seltsitegevus, kontaktid Eestiga) kajastavat materjali. Lisaks on oodatud väliseestlaste lood, kes lahkusid Eestist pärast aastat. Materjali võib saata nii paberkandjal kui elektrooniliselt. Kogumiskampaania üks eesmärke on kogutud materjalist näituse koostamine. Stanfordi Ülikooli Raamatukogu asus Balti materjale senisest laiemal skaalal koguma aasta algusest, kui Kistler-Ritso Sihtasutuse toel loodi raamatukogus Balti kuraatori ametikoht ning anti täiendav rahasüst nii Balti kogude kui õpingute toetamiseks. Eestis on sihtasutus rahastanud Okupatsioonide Muuseumi loomist. Raamatukogu ja muuseum kutsuvad endaga ühendust võtma nii neid, kel on perekonnaraamatud, mälestused ja elulood juba oma perekonna või suguvõsa kohta olemas, kui neid, kel materjali kogumise idee alles loomisjärgus: Liisi Eglit, EestijaBaltiõpinguteassisteerivkuraator,StanfordiÜlikooliRaamatukogud Liisi.Eglit@stanford.edu, +1(650) Kadri Viires, OkupatsioonideMuuseumidirektor kadri@okupatsioon.ee, Samuti tegeleb Tallinnas väliseesti kultuuripärandi kogumisega ühendus Kogu Me Lugu, mis koondab Eesti mälestuste kogumise ning mäletatava ajastu uurimisega tegelevaid organisatsioone Eestis ja välismaal. Ühenduse eesmärk on kooskõlastatult talletada, üldistada ja levitada Eesti inimeste mälestusi, elulugusid ja teisi sellega seotud materjale. Tänavuse laulu- ja tantsupeo raames kutsub Kogu Me Lugu kõiki väljaspool Eestit asuvaid eesti kogukondi oma perelugusid ja mälestusi videointervjuude kujul jagama. Kogutud lugude põhjal valmivad nii videoportaal kui õppematerjalid ja -filmid. Materjali kogumiseks toimuvad juulil Okupatsioonide Muuseumis videosalvestused, milles on oodatud osalema kõik, kel on jagada enda või oma pere lugu. Osalemiseks täida ära Kogu Me Lugu veebilehel asuv lihtne vorm ja edasi võtab Kogu Me Lugu Sinuga ise ühendust! Lisainfo:Sandra Vokk, Kogu Me Lugu projektijuht sandra.vokk@unitasfoundation.org,

14 14 Jaan Oad Jaan Oadi maalidelt vaatab meile vastu tema nägemus Kihnust, merest ja kihnlastest paljuski erinev tänasest elust saarel. Ta on Torontost kirjutanud: Aga küll ta hea siiskid on, üldse mineviku mälestusi alal hoida, neid pildis kujutada. Peale selle, et maalid oma siiruses ja lihtsuses iga ajaloohuvilise kihnlase südant soojendavad, on neil ka suur etnograafiline väärtus, sest olustikku ja eriti laevu on kujutatud väga detailitäpselt. Mu lähem tutvus Jaan Oadi perekonnaga algas aastal Torontos, kui ansambli Kihnumua juurde tuli Jaani poeg August Oad nagu elus ajalugu oleks vastu kõndinud. Nägin teda ülemaailmsel kihnlaste kokkutulekul akordioni mängimas ja käisin tema juures kodus maale vaatamas ning nende juurde selgitusi kuulamas. Hiljem saatis August mulle postiga 63 fotot koos kommentaaridega. Fotod on kõigile vaatamiseks Kihnu raamatukogus. Augustilt saadud ja Kihnu muuseumis olevatest fotodest, Jaan Suti eluloost ning Eesti Rahva Muuseumi kogudes leiduvatest vanadest fotodest ning üleskirjutustest koostas Pärnu Muuseum näituse Jõnnu tegemised Jaani silme läbi. Näitus oli üleval ka Kihnu rahvamajas aasta suvel. Ainuüksi reprodest koosnev näitus tuli välja nii soe ja südamlik, et tegijatel tekkis kohe soov Jaan Oadi pärandi jäädvustamisega edasi minna. Jaan Oad on maalinud umbes 200 pilti, nendest pool kuulub Kihnu ajaloo sarja, mis tänapäeva inimese jaoks illustreerib olulist osa Kihnu minevikust ja on seetõttu eriliselt suure tähtsusega. Praegu on enamik maale välisriikides eraisikute omanduses, vahest 60 pilti Oadi pojanaise ja tütre käes. Maalide omanikud on enamjaolt vanemad inimesed, nende järeltulijatel aga reeglina puuduvad sidemed Eestiga, mistõttu on üsna suur tõenäosus, et maalid kaovad või hävivad. Kahtlemata on nende maalide õige koht Eesti muuseumides, eelkõige Kihnu muuseumis. Avatud Kihnu Fondi nõukogu liige Mihkel Türk on mitu aastat tegelnud nende maalide omanike selgitamisega. Selle aasta augustis õnnestus mul jälle kord August Oadi külastada ja 10 maali Eestisse tuua. Jaan Oad sündis 8. detsembril Aastal Kihnus Mõisakülas Karjamaa talus. Isa Tanil oli puusepptisler. Jaani haridustee piirdus nelja talvega Kihnu kohalikus ülikoolis, nagu ta ise naljamuigel siinset algkooli nimetab. Edasi oli ta mõnda aega Kihnu kivilaeval kokaks, käis Esimese maailmasõja päevil Eesti ja Soome randadel laevasõidus ja ehitustöödel, abiellus 19-aastasena. Töötas siis kodusaarel laevaehitaja ja puusepana, suvel kalurina aastate algul vedas purjepaadiga Tõstamaalt Kihnu kolm korda nädalas posti, elas Sange saare lähedal kord paadiõnnetusegi üle ehitas kälimees Juhan Vesikuga kahasse ühemastilise mootorpurjeka Vesilind, millega vedas kive Tallinna, Pärnusse ja Riiga läks Hollandi kaudu Atlandi voogusid kündma, kust majanduskriis ta kolme aasta pärast kodumaile tagasi tõrjus. Jätkas jälle kodusaarel kaluri, puusepa ja laevamehena. Aitas 1940/41. a. Kihnu maakorraldus-komisjoni liikmenda saarel maid õiglasemalt jaotada. Teise maailmasõja keerised katkestasid purjeka Meri ehitamise ja viisid Jaan Oadi nagu nii mõnegi teise randlase võõrsile, esmalt Põhja-Rootsi metsatööle, edasi Göteborgi puusepaks Aastast leidis ta endale uue elupaiga Torontos, kus töötas pensionile jäämiseni viimistluspuusepana ehitustöödel. Vanapõlves 1963/64 võttis Jaan Oad maalikursuse, mis jäi kaunis lühikeseks. Jaan Oad rõhutab: Huvi piltidele oli ju lapsest saadik. Mäletan, kui kuskile majja astusin, siis minu silmad rändasid ikka kõige ennem seinad läbi, kas ehk seinal midagi pilti leidub, ja seda teen ma praegugi veel. Kokapoisina ostis ta teenitud raha eest algul vesivärve, hiljem õlivärve, et vabal ajal oma tuntud purjekaid kujutada, mis tollal oli mitme Kihnu poisikese harrastuseks ( et aga oma maalitud purjeka seinale sai ). Erilist hoogu sai laevapiltide tegemine Atlandi kaugsõidulaevadel, kui Jaan Oad endale pildirahadega riided selga teenis. Ei tulnud teha ainult laevapilte, tihti lasksid kaasmadrused endale värviliselt suurendada ajakirjade pilte. Uus järk Jaan Oadi maalijatöös algas Kanadas, kus suur osa vabast ajast läks maaliharrastusele. Pearõhk langes ilmselt koduigatsusest kantud mälestustele Kihnust, nii hakkas ilmet võtma sari Kihnu ajaloost, mis valmis mitme aastakümne vältel. Jaan Oad suri Torontos 5. juunil Annely Akkermann

15 15 Dirigent Tõnu Kaljuste võitis parima kooriesituse Grammy Los Angeleses toimunud muusikaauhindade galal võitis parima kooriesituse Grammy dirigent Tõnu Kaljuste Arvo Pärdi "Adama itk" esituse eest. "Aadama itku" esitasid Eesti Filharmoonia kammer-koor, Sinfonietta Riga, Tallinna Kammerorkester, Läti Raadio koor ja Vox Clamantis. Kaljuste kandideeris ka parima ooperisalvestise kategoorias (Kleibergi "David & Bathsheba") ning Pärdi "Aadama itk" oli nomineeritud parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias. Nominentide sekka jõudis tänavu ka Neeme Järvi parima orkestri- (Göteburi sümfooniaorkester) ja kooriesituse (BBC rahvuslik Wales'i koor) kategoorias jaanuar 2014 Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt Foto: Taavi Arus

16 16 Kevad Puudel lahti löövad pungad kevad lõhna õhus tunda, rohi tärkab talve unest metsa alus sulab lumest. Kevadel ju ärkab elu munast välja tuleb tibu, lambal ka oli utetall pehme nagu siidipall. Linnud rõõmsalt laulu löövad kevad tunde hinge toovad, möödas ilmad lumised õues lendvad tihased. Jõed ja järved jääst on vabad rõõmsalt sulpsu löövad kalad, kalamees see rannal ootab rohket saaki saada loodab. Laida

17 17 EMALE Raissa Kõvamees Mõtlen sulle, emake kallis, hea, igatsen sind seda sa alati tea. Taevased tuuled, inglite huuled kandku kõrvu sul, millest on täis minu rind. Võimata tasuda seda, mis teinud sa mulle, teinud, teed alati surmani võlgu jään sulle. Pisarais peidaksin pea sinu sülle, vaikiks kõik valu ja piin, tunnen, kuis tuksub su süda nii kuumalt, räägid: "Laps, rahu saad siit!" ***** Õnnistus nendes sõnades kestab põlvest põlve ja ulatub perest perre, olgugi et noor Raissa kirjutas luuletuse "Emale" juba aastal 1930, kui ta elas Kundas. Ta pühendas selle siis oma emale, Raissa Keskülale (sünd. Mägi, ). SAAME KODUS KOKKU 2014 Laste pärimuslaager aasta suvel saame taas kokku - seekord augustil! Lapsi võib registreerima hakata kasvõi kohe! Kes ees, see laagris sees! Meie oma talumajakeses ei aja gruppi suureks ning ühel hetkel ongi kõik kohad lihtsalt täis. Leia meid Facebook-st: SAAME KODUS KOKKU Meiliaadress saamekoduskokku@gmail.com SAAME KODUS KOKKU!

18 18 Lugupeetud Milvi Sa uinusid ja päike oli kustund, ilm seisis vaga, puud ja vainud vait, ja kuldsed tähed taevast alla vaatsid - see oli siis su sündimise päev. Nüüd mäletage seda kallist päeva, oh mäleta mu sõber südamest. Sa unusta kõik elu mured, vaevad, me soovime sul õnne südamest. P.S. oled pärl oma sõprade pärlikees, üks meist ikka peab olema esimees. Sul kõike head soovime, ja maitsvat kringelt proovime! Sõber

19 19 XXVI laulupidu Aja puudutus. Puudutuse aeg juuli 2014 Tallinna Lauluväljakul Läbi selle peo kahe olulise märksõna aeg ja puudutus on laulu- ja tantsupidu seekord erakordselt orgaaniliselt kokku kasvanud juba ideetasandist peale. Laulupeo ideekavandi konkursi võidutöö Ajalootund keskendus ennekõike aja tunnetamisele läbi eelkäijate loomingu taasavastamise ning väärtustamise. Tantsupeo ideekavandi konkursi võidutöö Puudutus vaatleb aega, kui hindamatut väärtust, et läbi oma puudutuste luua sellist maailma, mida tahaksime oma järeltulijatele jätta. XXVI laulupeo kunstilise juhi, Hirvo Surva sõnul tunneme aja puudutust oma eelkäijate loomingus. Laulupeo esimese päeva kontserdi nimi ongi Aja puudutus ning see toob meieni väärtusliku varamu aastast 1869, mil kõik alguse sai, kuni viimase üldlaulupeoni aastal Teise päeva kontserdil tuleb ettekandele palju uudisloomingut. Teise päeva kava koostamine hetkel käib ning peagi on sellega võimalik tutvuda siinsamas kodulehel. Neljapäev, 3. juuli Akordionite kontsert Viiulite kontsert Näppepillide õhtu Kannelde öö Reede, 4. juuli XIX tantsupeo peaproov-etendus Eesti Orkestrijuhtide Rahvapilliorkestri kontsert XIX tantsupeo Puudutus 1. etendus Rahvamuusikute peakontsert Laupäev, 5. juuli XIX tantsupeo Puudutus 2. etendus Lõõtspillide kontsert Rongkäik XXVI laulupeo 1. kontsert Aja puudutus (Orienteeruv algusaeg. Kontsert algab vahetult rongkäigu järel) Pühapäev, 6. juuli XIX tantsupeo Puudutus 3. etendus XXVI laulupeo 2. kontsert Puudutuse aeg

20 20 LEP-ESTO 2013 DVD ja Blu - ray plaadid on saadaval LEP-ESTO San Francisco 2013 Disks now available Müügil on plaadid järgmistest üritustest: Avatseremoonia, Laulupidu, Tantsupidu ja Kontsert Jumalateenistus. Selle suve Lääneranniku suurima kultuurisündmuse ürituste videosid saate tellida Portlandist Kalev Sepa (kalevs@comcast.net) või Vancouveris Anne Tork'i käest (atork@telus.net). Üksikhind on $15, 4 plaadi komplekt on $50 pluss saatekulu. Vancouveris üleantavatel plaatidel ei lisandu saatekulu. West Coast Estonian Days ESTO DVDs and Blu-ray disks are available for sale. (Opening Gala, Song Festival, Folk Dance Festival and Church Service). For ordering, please contact Kalev Sepp in Portland (kalevs@comcast.net) or Anne Tork (atork@telus.net) in Vancouver. Price by ordering from Kalev directly is $15 (US) per disk or $50 (US) per full set of 4 disks, plus shipping (1 DVD - $5, 2-4 DVD - $10). Order sheet is available at No shipping fee will be charged if purchased in Vancouver from Anne directly and delivered/picked up at Meie Kodu.

21 21 VES Raamatukogu teated Raamatukogu on avatud pühapäeviti , Pensionäride Ühingu koosviibimistel iga teisel kolmapäeval (Kokkuleppega on võimalik teistel aegadel ka raamatukogu kasutada.) Raamatukogu hooldajad: Mare Tutti , Vello Püss Uusi raamatuid Kohvik pärnade all Ira Lember - Tallinn, 2007 Vanasse parki iidsete pärnade alla on äsja üksikuks jäänud noor naine Pilar kohviku rajanud. Kõik, kes on sinna tassi kohvi jooma tulnud, on jutustanud talle köitvalt kas ühe pärimuse või seiga oma eluloost. Canopus Kevad saabub sügisel Mart Kadastik Tallinn, 2013 Selle romaani peategelased ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine.. Varrak Pühapäevaisa Kaire Sumberg - Tallinn, 2012 Südamliku ajaviiteromaani «Pühapäevaisa«lugu on alguse saanud 80-ndate lõpust. Ajad olid siis keerulised ja ajalehed huvitavad. Pidevalt oli hinges ärevus ja hirm tuleviku ees. See oli muutuste ja lootuste aeg. Mixi Kirjastus Härrana sündinud Agu Takis - Tallinn, 2011 Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon, nõukogude aeg, sõjaväeteenistus väga karmide tingimustega vangilaagris Uuralites, tagasipöördumine Hiiumaale see raamat on lugu ühe tegusa, 3. juunil 1940.aastal Hiiumaal sündinud mehe elust. Randveldt Things in the Night Mati Unt London, 2006 Beginning with the simple but moving words, My Dear, I feel I owe you an explanation, and ending with the passionate, lyrical, and immensely sad, Those were beautiful years, beautiful autumn days, this novel is set in Estonia near the end of the millennium, Dalkey Archive Press Thirty Years a Mariner in the Far East Peter Mender 2010 The memoirs of Peter Mender, a Standard Oil captain on China s Yangtze River. Originally from Estonia, Captain Mender spent most of his career in the Far East. He was awarded the U.S.Navy Expeditionary Medal. After retirement he settled in California and became an American citizen. Translated from Estonian by Hillar Kalmar. Torus Press Arvo Pärt in Conversation Champaign, IL, 2012 In conversation with Enzo Restagnu, Arvo Pärt describes his work and life in Soviet occupied Estonia. His compositional technique is described by Leopold Brauneis. Saale Kareda looks into Pärt s spiritual aspects. Two prize acceptance speeches by Pärt are also included. Dalkey Archive Press ***Täname lahkeid raamatute annetajaid. ***

22 22 Aino Uus In Memoriam PAino asked me to say a few words today. When I asked her if there was something in particular that she wanted me to share with you, she asked that I tell you the story of her amazing experiences building bridges between Canada and Estonia. IaskedAino sdearfriend,marinaasarituul,forherhelpinwritingthisstory. FormanyyearsMarina was the head of the Canadian Embassy Office in Tallinn, Estonia, and was herself a key character in this story. Aino would be delighted to know that Marina, and her daughter, Eva-Maria, have travelled from Estonia to be here today. The following words are Marina s words. After re-independence in 1991, the Estonian government decided to start teaching English in the schools from grade three instead of from grade six. This was a big change and it was expected that it should be implemented very quickly. There was a big need for teachers to teach the teachers, for teaching materials, for working out the program methodology, and for changes to be implemented to the national education curriculum. As often happened during that time, solutions were found through friendships and relationships somebody knew somebody who knew somebody. In 1992 Aino started the program English to Estonia. For the next five years - for four weeks every July, volunteer teachers from Canada were recruited to come to Estonia, to the seaside city of Pärnu, to provide English language education, and language teaching methodology to hundreds of Estonian elementary school teachers. They developed and assembled the teaching materials into what would later become known as the BLUE BIBLE (the big Binder was blue ). This summer program was not only a great way to train teachers and to provide them with the working tools it became quite a lesson in gender politics. The Estonian teachers were mainly female, and they were leaving their husbands with children at home for four weeks in the middle of the school holidays a real challenge for the fathers! The project started as a volunteer effort and was later supported by the Canadian government for logistics support, but the teachers who participated in providing the training donated their time during the whole project. Aino was the initator, coordinator and the heart of the project. Whatever she did was done with passion, love and great knowledge. Her beautiful, bottomless blue eyes would sparkle and light up every room that she entered. You could always see when she was sad or disappointed she could not hide it. She was sincere and honest. In the middle of the 1990 s, Canada and Estonia signed an agreement on defence cooperation which included military officer training in various fields. The majority of the training for Estonian officers was provided at Canadian Forces Base Borden, 100 kilmetres north of Toronto. Training periods were different, ranging from two weeks to nine months. Aino coordinated and took care of the logistics of meeting the arriving trainees, and getting the participants to Borden, and also supported organising Estonian participation in International events in Borden. Aino s home often became home for visitors from Estonia - for different reasons whether is was related to their training, or for other visiting that they had planned. Aino s love of music and her own talents had a great impact on choir singing too. The Toronto Estonian School choir participation in Estonia s famous Song Festival is one good example of this. Music was alway present in Aino s life. She helped and supported many musicians on their life journeys, and helped them build their own self confidence. She loved life, and loved with great passion. She loved Canada and Estonia and became such a part of both societies, an amazing accomplishment that was ultimately acknowledged and recognized by the governments of both countries. Harry Jaako

23 23 Luule Sova Luule Beate Sova was born in Viljandi, Estonia on November 21st She was the middle of three daughters. She had an older brother who died before she was born.her father Artur Jung was a lawyer as well as the organist in the local church. Her mother Berta Antonie, nee Behrsin, came from a seafaring family. When Mom was young she did a voyage on a ship with her uncle from her mother s side of the family to Paris. She attended school in Viljandi and Tallinn then studied languages and folklore at the University of Tartu. During the German occupation Luule taught school for a year in Abja and then later made translations for a firm in Tallinn. Her studies were interrupted when the Soviet forces occupied Estonia. She was in her third year of university then. The properties belonging to her parents were seized and nationalized. Her father escaped the deportation that took place before WWII because he happened to be away from home and went into hiding on a remote farm. Her mother died of a heart attack the day the Soviet authorities gave a 24 hour evacuation notice of her home. Luule left Estonia with her father and sister Kalli in 1944, the day the Soviet and German forces fought in the suburbs of Tallinn. She often told the story of how her father made them wait to take the last ship which was leaving even though there was room on the Red Cross ship which was leaving sooner, because it was meant for those who were ill or injured. The Red Cross ship was torpedoed and sank. Her older sister, Linda, left for Finland and made her way to Sweden with her daughter Pia. They had no idea that they would not be returning to their homeland again for many years. Being optimistic youth they thought it would only be a couple of years until they returned. It was a difficult time. Their ship landed in the Polish town of Danzig, which was already occupied by the Germans. Luule and her sister Kalli worked in a factory in war-torn Germany until they moved with their father to a refugee camp, or DP Camp as they were called, which was established in Hanau. There she taught English to Estonian refugee children. She later worked as a secretary in the DP Camp in Ashaffenburg and from there she went to work as a clerk interpreter in an office at the American Military Post in Furth near Nurnberg. This is where she met her future husband, Arvi Sova. Arvi was working for the Americans at that time as a guard in Nurnberg. He was also a guard in a Baltic Civilian Guard Company and had to check Luules entry pass to the American military area area which is where they met. They had both attended school in Viljandi as children. Although Mom did not know Arvi personally, as the schools were divided by gender then, she did know some of Arvi s sisters and felt at home with him. They were married in Nurnberg, Germany on February 12th 1948 and immigrated to Australia shortly afterwards, having signed a DP work contract for 2 years. They lived in Brisbane, Queensland until their required work contracts expired, then moved to Mt Isa for better job prospects. Their two daughters, Helga and Ingrid, were born there and they all became Australian citizens in They had a nice group of Estonian friends there and Mom had many fond memories of Australia. However, she was adamant that she did not want her two daughters to grow up in aminingtown.mtisawasaroughandtumbletownatthetimeanddidnotoffermuchinthewayof culture or amenities.

24 24 Meanwhile Luule s father and sisters had emigrated to the American continent. She missed her family so they packed up and left Australia in the summer of 1958 to sail to Vancouver, Canada. But not all was rosy in the land of opportunity; soon after arriving Arvi had a logging accident which made finances very difficult for the young family. With the help of family and friends, plus a lot of hard work, they managed. Luule worked as a clerk at the YWCA for some years, taking classes at night at the local art school so she could qualify to do window display, which she did for over 10 years at various department stores downtown. Arvi went into carpentry. They had a a great circle of friends, including their family, and had lots of great times together, partying and dancing. Luule loved to dance. It was her view that unless one had dancing at a party it could not have been much fun. In 1975 she started her studies at the UBC Art Education Department but she suffered two serious heart attacks that year. She was able to continue studying for several years and made some lifelong friends there. Because of her disability she spent the following years as a graphic artist and painter, and belonged to several art societies ( Basic Inquiry, Federation of Artists and Dundarave Printmaking Society to mention a few), exhibiting her work in Canada, the US and abroad. Luule herself has expressed the opinion that her life as an artist has been like an unfinished symphony because she started to work as an artist too late in life. Luule has lived on three continents and had the citizenship of Estonia, Australia and Canada and felt at home in all of them. She had two daughters, Helga and Ingrid, four grandchildren, Adrian, Britta, Megan and Mallory, and one great grandson, Lucas. But her legacy remains not only in her family but in her creativity and zest for life through the arts. She was prolific as an artist and was very talented in printmaking. Although she did not play an instrument or sing herself she appreciated all kinds of music. She was an active member of the Filiae Patriae in Vancouver. Luule also expressed herself through writing, regularly writing letters to the editor of the local newspaper expressing her views on a variety of subjects. She also wrote poetry; her name Luule means poetry in Estonian and she loved poetry. To finish, here are a couple of the poems she wrote: Wishful Dream In the sky, my soul soars free Over rooftops, trees, and flowers Over mountains, wharves and waters. Over restless waves of the sea. Around me is endless lightness, No more confining walls or rooms. Icantouchthatcloudaheadsoon, Ifly-andamalreadyweightless Thinking of you And if I go, while you are still here - Know that I live on, Vibrating to a different measure, Behind a thin veil you can not see through. You will not see me. So, you must have faith, Iwaitthetimewhenwecansoartogetheragain, Both aware of each other. Until then - live your life to the fullest. And when you need me, Just whisper my name in your heart, and I will be there.

25 25 FROM THE FRONT TO THE WEST COAST: The Recollections of the Finnish War Veterans in Vancouver Exciting new book and documentary film by Vancouverite Leena Kelly Interview by Evaleen Jaager Roy My West Vancouver neighbor Leena Kelly is amazing. Not only is she Manager of the Scandinavian Centre in Burnaby but she is finds time to write. Her first book will be published this spring, entitled From the Front to the West Coast: the Recollections of the Finnish War Veterans in Vancouver and is accompanied by a 66 minute documentary film, which will premiere at Capilano College on March 9, The following is her story of how this remarkable book and film came to be. We conducted our interview over coffee on a gorgeous sunny January day outside on my deck! Evaleen: Leena, you have produced not just your first book but your first documentary film as well! How did this come to be and what gave you the initial motivation? Leena: On the last day of November 1939, Russia attacked Finland without any warning. My great uncle Antti Nikula was an army lieutenant and was patrolling the border with Russia with 4 colleagues. All of a sudden, these 5 men saw literally thousands and thousands of Russians advancing upon them with tanks. They opened fire, to warn the civilians, who literally ran for their lives, many without shoes or any belongings, to get out of the way of the advancing army. In Finland, the custom was to find the bodies of dead soldiers and to give them a burial in their home village. My great uncle who was amongst the first to see the Winter War - died and sadly, his body was never found. All my grandmother had of her brother was a map that showed the border area where he had been patrolling and died that fateful day. When I told this story during a 2009 Finnish Independence Day talk, you could hear a pin drop. My friend Satu Bell (Director of the film) and Irealizedthatmanyintheaudiencethatdayhadtheirownuntoldstories.Satusuggestedthey were worth collecting and writing up. Evaleen: That s amazing! When will the book be published? Leena: The book is going to print now and will be published this spring 2014 in Finnish by the Finnish Migration Institute based in Turku. It will go on sale in Finland and here in Vancouver and will also be provided to all the major libraries in Finland. Evaleen: How many veterans stories are there?

26 26 Leena: There are 3o stories in total, including those of several brave women one who drove trucks to and from the front and another who drove an ambulance. Since we began the project, six of the veterans have passed away, the oldest of whom was about to turn 100. We are so glad we got their first hand accounts! Evaleen: How did you go about getting their very personal stories? Leena: Well, at first, many did not want to talk. But when we got a few to see the value in the project, they convinced the others and before you knew it, we had thirty amazing stories on our hands. We conducted the interviews in 2010 and 2011 and we also found a great cameraman, Ilkka Uitto, who got all of this on film. I then took the raw interviews and wove them into a set of stories. Also we wanted to film the stories so that we could sense the expressions and emotion. We wove these emotions into the film along with music. Evaleen: What was the most surprising thing that you learned during this process? Leena: The most surprising thing was that after all these years many were still afraid of speaking out and still wary of Russia. Evaleen: What was the most valuable thing for you? Leena: The outpouring of emotion. Many veterans had never spoken or written about their personal experiences during the war and the families were so grateful that their stories were captured and able to be passed on. Also, I personally learned so much! I studied Finnish history extensively in high school (Leena grew up in northern Finland near Tornio and moved to Vancouver in 1991), but learned so much more doing this project. I was particularly struck by how many Finns left the country for Canada and the US, as they thought the Russians would attack again. Evaleen: Well, let s talk about the film. Tell us a bit about it. Leena: Satu Bell was wonderful. She had a background in film and movie making so she knew what we were getting into! This is her first directorial debut. So it reflects her wonderful vision for this project. I was the Executive Producer and did everything imaginable, including getting grants and financing in place. The film will be in Finnish with English subtitles, in color. Evaleen: Congratulations on the financing and grants! Leena: yes, thank you. We got four grants in total, including one from the Ministry of Education in Finland. Evaleen: Tell us about the Premiere on March 9 th? Leena: we have dignitaries coming from Government and Finnish society as well as the veterans and their families, so we expect about 300 people in total. We expect 20 of the veterans and their spouses to be present at the screening. Evaleen: What an amazing moment for them and their families!

27 27 Leena: Yes, it is a way to honor their experiences, the sacrifices they had to make. What s amazing too in all this is that the War lasted 105 days. Although the Russians thought they would simply walk in and take Finland within two weeks, the war lasted 105 days and miraculously and due to the bravery of the Finns, the Russians did not succeed! Finland and Russia subsequently made a peace agreement. However, it was followed by Continuation War and War of Lapland. Evaleen: We ve talked often in the past, Leena, how similar Estonian and Finnish history is and even that many Estonians joined the Finns in their Winter War against the Russians, including my own grandfather, Walter Jaager! So this is so wonderful for me too, and I think for other Estonians as well to hear about your incredible project. Evaleen: So now, this is your first book? Any more on the way? Leena: Well, I was really struck by the veteran the woman who drove the trucks during the war at a time when women weren t doing those things! She later became a race car driver in Vancouver! I d really like to write my second book about her. Evaleen: I knew there was a second book in the works! That is great. I think the best thing about all this, Leena, is how beautifully you have honored the memory of your Great Uncle in all this. You have done something amazing for him and for many, many Finns! Congratulations on your amazing debut and your contributions to Finnish history! Satu Bell, Director, Leena Kelly Executive Producer and Author, and Ilkka Uitto, Dir of Photography Photo by Alec Kelly

28 28 Tragic history lurks in Sochi s ski slopes ESTO-SADOK, Russia When Valter German's ancestors came to the mountains above Sochi from impoverished Estonia, they found a bucolic valley with few traces of the indigenous people chased out by the Tsarist army. Russia is trying to promote the area as a skiing destination, with President Dmitry Medvedev and Prime Minister Vladimir Putin regularly photographed sitting on ski lifts and chatting in cafes overlooking the slopes. Some of Russia's largest companies, including Gazprom, Sberbank and billionaire Vladimir Potanin's Interros group have invested in three resorts that hosted most of the Alpine skiing events at the Sochi 2014 Games. German's ancestors were among the Estonian families who set up the village of Esto-Sadok, or Estonian Garden, in the late 19th century, said the retired nature reserve ranger who chairs Sochi's Estonian society. The Estonians settled in the picturesque valley and remained the ethnic majority there until the fall of the Soviet Union. The main activity in the village of 150 was a communal farm that kept beehives. More than a decade earlier, the Tsarist army had deported the original residents en masse to Turkey after it had won a long-drawn-out war in the Caucasus. "When I was growing up, I remember the centuries-old pear and walnut trees left by the native population," German said. The Russian army had fought part of the Caucasus war against the indigenous tribes in the Sochi area with the aim of pacifying militant neighbors and gaining control of the Black Sea coast, in a campaign documented by poet Mikhail Lermontov. The site of the future ski resorts was then part of a region called Circassia. At the time it was the largest country in the Caucasus, almost the size of present-day Portugal, said historian Samir Khotko.To mark the end of the Caucasus war, Tsarist troops staged a large military parade on May 21, 1864 just down the river from Esto-Sadok. After the Russian victory, the largely Muslim Circassians were deported en masse in what some descendants want to be recognised as genocide of the ethnic group, now numbering several million people across the globe. "They were massively forced from their burnt-out villages without any means of survival. The deportation was enforced by military troops at a huge human cost. Many died of typhoid fever onshore, in ships or in quarantine after reaching Turkey," Khotko said. Today the vast majority of Circassians live outside of Russia, with around 800,000 populating Russia's North Caucasus regions of Karachayevo-Cherkessia, Kabardino-Balkaria and Adygea. Circassians have convinced the parliament of Georgia to approve a resolution recognising the deportation as genocide, making Russia's arch-foe the first state to do so. The fact that Russia's political rival became involved is partly Russia's fault for ignoring the issue, observers said. "Whenever you stick your finger into Sochi, you stick it into the Circassian tragedy," he said. "Ignoring it is what provokes indignation." Back in Esto-Sadok, Valter German looks over the foothills covered with construction cranes and sighs as he tells how most of the area's second wave of settlers, the Estonians, have also left. "Most of the old-timers from our community sold their houses as soon as the resort craze began," he said. "They didn't want invaders to trample over their land." Maria Antonova (AFP)

29 29 Crimea In response to the standoff in Crimea, Estonian President Toomas Hendrik Ilves announced that he would convene the National Defense Council on March 2 to discuss the crisis and called upon the Baltic states to increase their defense spending. "The events in Ukraine show that this struggle is taking place within Europe as well," he said in a speech to the Baltic Defense College last week. "This sends a clear signal to Estonia and the [other] Baltic states: we must invest more in our national defense." Estonia, along with Latvia and Lithuania, joined NATO in "The Baltic states have been among the most vocal EU states during this crisis, urging Russia to abandon its military intervention in Ukraine and respect Ukrainian territorial integrity," Erik Brattberg, a senior fellow at the Atlantic Council, told me. "They will watch the events in Ukraine closely to see if the U.S. and NATO will stand up against Russian aggression." Recent experiences with Russia also fuel Estonia's concerns. The removal of a Soviet-era war statue from the capital city of Tallinn in 2007 led to riots among ethnic Russians (who make up almost a quarter of Estonia's population) and diplomatic outrage from Moscow. Shortly thereafter, a concerted, three-week cyberattack crippled Estonian government agencies, banks, news outlets, and other organizations a vital blow to what some have called "the most wired country in Europe." Estonian officials blamed the Kremlin for the cyberattacks, a claim Russian officials vociferously denied. Putin asserts that Russia has "the right to protect Russian-speaking populations" beyond its borders. Linas Linkevicius, Lithuania's foreign minister, responded on Saturday by invoking Article 4 of the North Atlantic Treaty, whereby NATO member states consult one another if their territorial integrity or political independence is threatened, for only the fourth time in the alliance's history (Ukraine is not a NATO member). Lithuania and its Baltic neighbors "are certainly very worried that what is happening to Ukraine today could happen to them tomorrow," Brattberg told me, noting that both Estonia and Latvia have "significant Russian ethnic minorities." Russian President Vladimir Putin asserted on Saturday that Russia retains the right to protect Russian-speaking populations in Crimea and eastern Ukraine. Both the NATO ambassadors and the NATO-Ukraine Commission will meet tomorrow to plan the alliance's response to the unfolding crisis. Russia has only one remaining ally in the region: Belarus, often referred to as "the last dictatorship in Europe." Ukraine's northern neighbor has mirrored Russian rhetoric about Ukraine by condemning what it described as "radical and unlawful methods of settling domestic disputes" by pro-european Ukrainians. Alexander Lukashenko, the country's autocratic president for the last two decades, quashed a Belorussian protest movement in 2010, during his rigged presidential election, that was similar to Ukraine's. Lukashenko's ability to influence events in Ukraine is nevertheless "slim," according to Brattberg. Other European powers see reflections of their own history in the Crimean crisis. Czech President Milos Zeman said Russia's intervention reminded him of the Soviet-led military suppression of Czechoslovakia's Prague Spring in Poland, a key EU power broker in Eastern Europe, said it stood ready to "facilitate the stabilization of the situation" in Ukraine. Iurie Leanca, Moldova's prime minister, compared Russia's actions this week to its role in the separatist region of Transnistria in his own country. Moscow uses its suzerainty over that thin, heavily industrialized strip of territory on the Moldovan- Ukrainian border, whose 500,000 residents are mostly ethnic Russians, to frustrate Moldovan efforts towards European integration. ERR

30 30 Battles at the Sinimäed At 7 a.m. July 25, 1944 the Russians gave a signal to start an unprecedented fire attack. On the west bank of Narva river Estonians were hit by 200,000 missiles within 80 minutes. The world was shaking like it had a fever. The Red Army soldiers began crossing the river at 8.20 a.m. and in the background the "Holy War" and the Soviet Union hymn were playing. The defence by the 46th Regiment led by Colonel Tuuling was crushed. The men received an order to retreat. Sergeant Major Rein-Oskar Männik refused to retreat. There behind Narva he was born and it was his land, it was Estonia. Once the enemy had passed him on two sides, he ordered his men to withdraw. When they refused, he threatened them with a gun to make them retreat. When he was left alone, he solely kept firing from the machine gun. Tens, probably hundreds, died. Nobody knows to this day where Männik's grave might be. They retreated to the Tannenberg line. Narva, or more precisely, what was left of Narva, was taken over by the Russians. On the next day, the morning of July 26, the Russians' infantry units were in front of the Sinimäed Hills. The defence line began in Mummussaare, crossed the Sinimäed Hills, went over the railway near Hundinurga and then made a sudden turn back, crossed Sirgala, Puhatu and Gordenko swamp until Narva river and then went until to Lake Peipsi. A network of trenches reached all over the defence line, which contained armored shooting places. Here and there were the machine gun nests. What happened in the Sinimäed Hills from July 27 to August 4 was a real hell. The battles took place in deafening noise. There were no breaks between the cannon fires and missile explosions. When a missile exploded, a huge cloud of dust rose from the ground. It was hot and the smell of dead bodies was lethal. Not a single missile hole offered protection because the second or third missile could have hit it. The Russians attack concentrated on these three hills and this gave the unified name to the battles the Sinimäed Hills battles. The Tannenberg line was attacked by the whole Russian 2nd Attack Army and a half of the 8th Army. The Russians outnumbered the protectors hugely. In the memories of those who participated in these battles all have two similar understandings: none of them believed that it's possible to get out of there alive and none of them had the plan to retreat. On July 28 the battle continued. In the morning they attempted to attack the Lastekodumägi again to rescue the Estonians who were battling for their lives there. The Regiment Norge almost reached its destination but collapsed. The survivors headed to the Grenadier Hill where Estonians, Germans, Norwegians, Danes and Flemish were united by one goal. July 29 was the most decisive day in the Sinimäed Hills. It was the central point during which the destiny of the hills and probably the whole Estonia was determined. Felix Steiner compared the Sinimäed Hills battles with the battles under Somme and Verdun in the World War I, which were considered to be the most terrible in the history of wars. It was hell on earth for the Estonian soldiers and their fellows from Germany, Holland, Flanders, Norway, Denmark and Sweden.. Russian bombers crossed the sky over the hills constantly. Then the Red Army took the Grenadier Hill as its main target. Two of their divisions were sent there the 20th and the 256th division not a squadron, battalion or a regiment. They were supported by the heavy tanks Jossif Stalin. Thefirstdefence line on the Grenadier Hill was destroyed. The Red Army moved west, their attack units surrounded the hill and it seemed that there was nothing to be saved. Harald Riipalu's 45th Regiment's Battalion, led by Paul Maitla received an order to retake the Grenadier Hill. But they didn't have enough men for that. Maitla went to the battalion's gathering place and asked those who were still capable to join their attack. More than twenty men came without saying a word. Men from other units, which had been crushed, came as a support. According to the specified data these were the remains of Norge, some surviving Flemish men, German marine infantry soldiers and a few companies from the 46th Regiment. All men heading up the hill were merged into one battle unit. They moved onwards in a tough close combat. When they ran out of grenades, they took them from the fallen soldiers. If a gun broke, they found a new one from the ground. Maitla's battalion group leader described this attack: "All the time we were shot by Katyushas, but the Russian planes were flying low in the air,

31 31 trying to hit every single fighter. It seemed like the Hell's Grave will actually become the hell's grave. We were scattered all over the place and reaching our destination seemed impossible. We moved from one missile hole to another by jumping. The explosions tore men under dirt. The group leader saw the submachine guns strap in his hand when he stood up, the gun itself had been blown into pieces.".besides Maitla there was the driver and the soldier who handed him cartridges for his machine gun, the MG42, were also in the car. When the car was moving, Maitla began firing at the Red Army soldiers who had conquered the hilltop. Before reaching the top, "hurray!" was yelled, which confused the Russians. They had a close combat and the Russians retreated. By the evening of July 29 there were no more Russians on Grenadier Hill. Marshal Govorov had planned to crush the defenders positions on that day and then head towards Tallinn. This plan was cancelled by Captain Paul Maitla and his men. He became the HERO OF THE SINIMÄED HILLS. July 30 the main target of the attacks was once again Grenadier Hill, which was covered by a black cloud of smoke. Maitla's battalion, which had a small number of men, held on until replaced by Captain Kiisa's 45th Regiment's 2nd Battalion. Paul Maitla did not know that for this great courage he would be the fourth Estonian to receive the Knight's Cross of the Iron Cross (confirmed on August 23, 1944). The same day Harald Riipalu's receiving the Knight's Cross of the Iron Cross for leading the battle in Auvere was confirmed too. Capt. Kiisa & Capt. Maitla The battles in Sinimäed Hills continued, but more calmly. We can talk about the final end of the battles around August 10. The hills remained invincible. The Red Army lost almost 20 divisions in the Sinimäed Hills, men were killed or wounded. One division normally has 12,000 to 16,000 men during the war, this meant that the Russians lost 240,000 to 300,000 men. Hauadade hooldamine Aastatepikkuse töö jooksul hauaplatside korrastamise ja hauadade hoolduse vallas Eestis oleme teinud hulgaliselt töid ka väljaspool Eestit asuvatele perekondadele, kellel on olnud soov taastada ja hoida korras oma lähedaste hauad kodumaal. Sel aastal otsustasime kontakteeruda paljude väliseesti seltside ja - ühendustega tutvustamaks meie teenuseid laiemale ringile. Kuna on tegu inimestele olulise teenusega ja huvi selle vastu on väliseestlaste seas olemas, siis ehk olete huvitatud andma seda informatsiooni ka oma seltside-ühenduste liikmetele edasi või näiteks avaldama seda teie infokandjatel kas siis paberil või veebis. Meie ettevõte katab terve kalmistuspektri teenused: hauapiirete ehitus, restaureerimine, hauakivide ja hauaplaatide valmistamine ja vanade taastamine ning ka haudade püsihooldus vastavalt kokkulepitud graafikule kliendiga. Suhtleme Eesti, Inglise ja Saksa keeles. Lisainformatsiooni ja tutvuda meie tehtud töödega saab meie kodulehel aadressiga: Martin Zaitsev Vana-Sauga 2, Pärnu, Eesti Vabariik Tel: (+372) martin@granito.ee Skype: martin_zaitsev

32 32 Projects of collecting Estonian expats memory and cultural heritage in Stanford and Tallinn Tens of thousands of Estonians were forced to leave their home country Estonia in WWII, especially during the Great Escape of September 1944, in order to flee from the returning Soviet forces. Many of them are living abroad today, with their children and grandchildren, who are a vital factor for keeping the Estonian expat communities and culture alive. In addition to making an effort to retain the culture today, it is also important to collect and preserve the memory and cultural heritage of the past. For the future generations, this material is an important source of knowledge about WWII and the following decades in exile. In order to commemorate the 70th anniversary of the Great Escape this year, Stanford University Libraries (SUL) in California and the Museum of Occupations in Tallinn are conducting a campaign of collecting Estonian expat community members family photo books, memoirs and life stories. Started this January, the project aims to help preserving the cultural heritage pertaining to Estonians journey to and life in countries outside Estonia. Collecting family photo books and memoirs gives families themselves a chance to decide on the selection of the material (photos, letters, documents) and stories they wish to preserve for the future generations, and to compile these memoirs and memorabilia into one pamphlet. SUL and the museum are expecting to collect material pertaining to WWII (Soviet and German occupations, escaping from Estonia, life in DP camps) as well as the periods preceding (life in Estonia before WWII) and succeeding it (life abroad, Estonian cultural/societal activities, contacts with Estonia etc.). In addition, Estonians who have left Estonia after 1991 are welcome to send their stories. The materials can be sent via mail or electronically. One of the aims of collecting the material is making an exhibit in the future. Stanford University Libraries began collecting Baltic material on a wider scale at the beginning of 2013, when a Baltic curator position was funded by Kistler-Ritso Foundation. The goal of the endowment is strengthening SUL s Baltic collections and supporting the Baltic studies in general. In Estonia, the foundation financed the establishment of the Museum of Occupations. Both those, who already have photo books, memoirs and life stories of their families, and those who are only wondering about compiling such material, are most welcome to get in touch with SUL and the museum: Liisi Eglit, Assistant Curator for Estonian and Baltic Studies, Stanford University Libraries Liisi.Eglit@stanford.edu, +1(650) Kadri Viires, Director of the Museum of Occupations kadri@okupatsioon.ee, In addition, Kogu Me Lugu (Collect Our Story, alsoour Entire Story) iscollectingestonianexpats cultural heritage in Tallinn. Kogu Me Lugu is a network of organizations that both collect and research memory in Estonia and abroad. The goal of the network is to collaboratively collect, preserve and display memoirs and life stories of Estonian people. In association with the Song and Dance Festival in July this year, Kogu Me Lugu is welcoming all Estonian communities outside Estonia to share their family stories and memories via video interviews. The collected material will be used to create a web portal, materials for schools and documentaries. There will be film shootings taking place July 1-10 at the Museum of Occupations in Tallinn, and everyone who is interested in participating is welcome to join in and share their story. In order to participate, one needs to go to and fill out a short form. Additional information: Sandra Vokk, Kogu Me Lugu project manager sandra.vokk@unitasfoundation.org,

33 33

34 34 The Will Afarmerdiedleavinghis17horsestohisthreesons. When his sons opened up the Will it read:my eldest son should get ½ (half) of total horses; my middle son should be given 1/3rd (one-third) of the total horses; my youngest son should be given 1/9th (one-ninth) of the total horses. As it's impossible to divide 17 into half or 17 by 3 or 17 by 9, the three sons started to fight with each other. So, they decided to go to a farmer friend who they considered quite smart, to see if he could work it out for them.the farmer friend read the Will patiently, after giving due thought, he brought one of his own horses over and added it to the 17. That increased the total to 18 horses. Now, he divided the horses according to their fathers Will. Half of 18 = 9. So he gave the eldest son 9 horses.1/3rd of 18 = 6. So he gave the middle son 6 horses. 1/9th of 18 = 2. So he gave the youngest son 2 horses. Now add up how many horses they have: Eldest son 9, middle son 6 and the youngest son 2. The total is 17. Now this leaves one horse over, so the farmer friend takes his horse back to his farm. Suri pärimusmuusik Aleksander Sünter Orissaare valla pärimusmuusik Aleksander Sünter suri pärast pikaajalist võitlust ajukasvajaga. 30. detsembril 42-aastaseks saanud Sünteril diagnoositi IV staadiumi ajukasvaja aastal. Haiguse kohta ütles mees kolm aastat tagasi, et see pani mõtlema, mis pakub tõelist rõõmu ja rahuldust: «Ma olen õnnelik, et saan Loojale näidata, et mul on rõõm tema plaanides kaasa teha ja võin praeguseks kinnitada elada on mõnus!» Sünterist jäid maha abikaasa Tiina ning kolm last.