NOORED EESTI TÖÖTURUL JA TÖÖTURUPOLIITIKA Sissejuhatus Urve Venesaar Reet Maldre TTÜ Eesti Majanduse Instituut Noorte tööturul kohanemine on tõsiseks probleemiks enamuses riikides. Selle iseärasusi on analüüsitud paljude lääneriikide autorite poolt (O Higgins, 1997; Julkunen, 1998; Ryan & Büchtemann; Hammer, 1993 etc.). Need analüüsid toovad välja noorte koolist tööturule siirdumise protsessi eripära, mida peale noorte isikuomaduste mõjutavad koolist saadud teadmised ja tööturu tingimused. Eestis ja teistes Kesk- ja Ida-Euroopa maades on siirdeprotsess kaasa toonud suuri muutusi noorte koolist tööellu liikumisel, mis on seotud siirdeprotsessi mõjutustega, kus toimub hariduse ja tööturu areng ning sotsiaalse ja majandusliku keskkonna kiire muutumine (Berde et al, 1999, Boeri et al, 1998; Commander & Corricelli, 1995 jne.). Samuti avaldavad mõju üldised trendid maailmamajanduses, nagu tehnoloogia areng, tööorganisatsioonide tegevus, paindlike töömeetodite ja -režiimide juurutamine ning mitmed teised protsessid. Eestis on läbi viidud huvitavaid ja põhjalikke uuringuid kutsehariduse seisundi ja kutseasutuste efektiivsuse hindamisel kui ka vaadeldud kutsekooli lõpetanute toimetulekut tööturul (Pavelson, 1999; jt.). Vähem on käsitletud noorte töötusega seotud probleeme ja neid mõjutavaid tegureid. Seepärast alustati noorte tööturu probleemide põhjalikumat uurimist TTÜ Eesti Majanduse Instituudis 1. Uurimistöö käsitleb noorte tööturul kohanemise probleeme, kus suuremat tähelepanu on pööratud kesktaseme haridusega noorte koolijärgsele käitumisele ja nende töötuse põhjuste selgitamisele. Käesolevas artiklis antakse ülevaade noorte majandusliku staatuse muutustest tööturul ja nende põhjustest, tööturuvoogude iseärasustest ja tööturupoliitika osast noorte töötuse vähendamisel. 1. Noorte õppimine ja tööhõive Tulenevalt aktiivse õppimise prioriteedist eluks ettevalmistamisel on noorte tööturul käitumise üheks iseärasuseks suhteliselt madal majanduslik aktiivsus. Viimasel kümnendil võib Eestis nagu ka enamuses Euroopa maades suuremal või vähemal määral märgata noorte majandusliku aktiivsuse langust (European, 1999). See trend on suures osas tingitud õppimisega seotud noorte arvu suurenemisest, mida on mõjutanud noorte töö leidmise väljavaadete vähenemine tööturul, kuid samuti mitmetes riikides nende edasiõppimise toetamine valitsuste poolt vastuseks noorte kõrgele töötusele (Unicef, 2000). Seega noorte peamised valikud on seotud õppimise ja töötamisega. Need tegevused on märgitud ka kahe esimese prioriteedina kümnest ÜRO Maailma Noorte Tegevusprogrammis. Haridusvalikutest sõltuvalt kujuneb õppijate kui ka tööturule siirduvate noorte vanuseline struktuur, kus haridus- ja tööturupoliitilises mõttes võib välja tuua erinevat osalust õppimises ja tööturul. Valdav enamus 15-19-aastaste vanusegrupi noortest õpib formaalhariduses ning on seetõttu majanduslikult mitteaktiivsed (Joonis 1). Nende tööjõus osalus on madal, jäädes alla viiendiku antud vanusegrupist. Kuni 20-aastaste osatähtsus õpingutes ületab nende osaluse tööjõus (1998a.). Peale selle toimub pööre noorte majandusliku staatuse struktuuris, kus tööjõus osalemine hakkab koos vanusega kiiresti kasvama, õpingutes osalemine aga 1 Uurimistööd on toetanud Eesti Teadusfond 273
langema. Seoses õppimise aja pikenemisega toimub noorte tööturule siirdumise edasilükkumine vanemasse ikka. Seda näitab noorte õppimise ja töötamise struktuurilise pöörde nihkumine keskmiselt ühe aasta võrra 1998. aastal võrreldes 1990. aastaga. Peale aktiivseimat õppimisperioodi (vanusegrupis 15-19) siirdub järgmises vanusegrupis (20-24) tööturule juba kaks kolmandikku noortest. 25-29-astaste vanusegrupis õpib vaid 2%, kuid selle vanusegrupi tööjõus osalus on kasvanud 74%-ni, mis on pöördvõrdeline noorima vanusegrupi noorte samade tegevustega (õppis 75% ja tööjõus osales 13%). Samas on mitteaktiivsete noorte osatähtsus kasvanud vanemates gruppides, mis võib olla seletatav samuti õppimisega, kuid ka pikaajalise töötuse kasvuga, hõivega varimajanduses jne. Joonis 1. Noorte (15-29) osalemine õpingutes ja töötamine 1990. ja 1998. aastal, % vastavas vanuses rahvastikust % vastavas vanuses rahvastikust 100 90 80 70 60 50 40 30 20 10 0 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 vanus õppis 90.a. töötas 90.a. õppis 98.a. töötas 98.a. Allikas: Eesti tööjõu-uuringu 1995. ja 1999. a. küsitlused Noorte tööturu nõudlus on tundlik üldiste majanduslike ja tööturu tingimuste muutustele. Paljude maade kogemused on näidanud, et majandusliku languse korral, kui ettevõtetes on vajalik vähendada töötajate arvu, siis tehakse seda nende arvel, kellel on vähem kogemusi ja väiksem tootlikkus (Unicef, 2000). Eestis oli ulatuslik sisemajanduse koguprodukti langus siirdeperioodi esimestel aastatel (1990-1994), millele teatud ajalise nihkega on veidi aeglasemalt järgnenud tööhõive langus (Joonis 2). Vaatamata majanduse üldisele tõusule alates 1995. aastast on tööhõive jätkuvalt langenud, kuigi see langus on aastate jooksul pidevalt aeglustunud. Seejuures noorte tööhõive langus oli väiksem siirdeperioodi alguses, kuid võrreldes kogutööhõivega on noorte tööhõive langus kiirenenud viimastel aastatel. See on tingitud suurema arvu noorte edasiõppimisega, kuid ka nende madalama konkurentsivõimega tööturul ja töötuse kasvuga. Tööhõive muutumise erinevusi vanuse järgi võib põhjendada eelkõige siirdeprotsessi mõjutustega. Siirdeperioodi alguses riigisektori juhtimise detsentraliseerimise ja privatiseerimise tulemusena hakkas vähenema selle sektori tööhõive. Samal ajal arenev ja kasvav erasektor hõivas riigisektorist vabanevat tööjõudu kui ka uusi tööturule sisenejaid. Viimastest suure osa moodustasid ka noored. Seda on põhjendatud noorte kui uustulnukate kalduvusega siirduda uutele töökohtadele (Roberts, 1995). Siirdeperioodi alguses erasektori kiire areng seda võimaldas, mis seletab suhteliselt 274
madalamat langust noorte hõives. Tööjõu-uuringu kohaselt olid 1999.a. 15-24 - aastased noored hõivatud valdavalt erasektoris (84%). Reformide kiiruse ja töökohtade loomise intensiivsuse langusega on suurenenud konkurents tööturul ja seega vähenenud ka noorte töö leidmise võimalused. See omakorda on mõjutanud noorte otsuseid õpingute jätkamiseks. Joonis 2. Tööhõive ja sisemajanduse koguprodukti muutus 1990-1999 100 95 90 85 80 % 75 70 65 60 55 50 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 Allikas: Eesti Statistikaameti andmed 2. Noorte töötus SKP tööhõive (15-69) noorte tööhõive (15-24) Noorte (15-24) töötuse määr on traditsiooniliselt kõrgem kui põhitööeas (25-49) oleva tööjõu töötuse määr enamuses riikides (Allison & Ringold, 1996; European, 1999). See on osaliselt seletatav töötuse määra sõltuvusega noorte tööjõus osaluse määrast. Vaadeldava vanusegrupi noorte suhteliselt suure majandusliku mitteaktiivsuse tõttu moodustas 15-24- aastaste tööjõud Eestis 44% nende üldarvust 1998.aastal. 14,5 tuhat noort vanuses 15-24 olid töötud, mis moodustasid 12% kõigist töötutest. Noored on mõjutanud ka üldist töötuse määra suurenemise suunas, sest nende liikumine töötusesse on olnud suurem kui hõivesse. Selle tulemusena on pidevalt suurenenud lõhe noorte ja põhitööeas tööjõu töötuse määrade vahel. Kuid lisaks töötutele on muret tekitav nende noorte osa, kes ei õpi ega osale tööturul. Näiteks 15-19-aastaste grupis oli 1998. aastal mitteaktiivsete osa (7%) Eestis isegi suurem kui sama vanusegrupi töötute osatähtsus (5%) (Unisef, 2000). Noorte töötuse määra pidev kasv ja mitteaktiivsete noorte suur osa viitab vajadusele tööturupoliitika kaudu rohkem kaasa aidata noorte kiiremale integreerumisele tööturul, sest nagu näitavad uuringud, peale kooli lõpetamist töötuks jäämine suurendab töötuks jäämise riski ka edaspidises elus. (Venesaar et al. 2000). Paljude maade kogemused näitavad, et noorte töötuse määr on otseses seoses nende haridustasemega. Näiteks keskharidusest madalama haridustasemega 25-29 aastaste noorte töötuse määr oli Rootsis ja Taanis keskmiselt 21%. Arvestades pürgimist üldise keskhariduse poole võib eeldada, et sellest madalama haridusega isikute tööhõive küsimused võivad jääda probleemiks kogu tööeluks. 25-29 aastaste keskharidusega noorte olukord oli vaadeldud riikides veidi parem: töötus Rootsis oli 12%, Taanis 8%. Euroopa Liidu riikidest kõrgeim töötuse risk keskharidusega noorte hulgas on Hispaanias (töötuse määr 27%), Soomes (18,5%), Prantsusmaal (15%), Kreekas (16%) ja Itaalias (17%). Kuid kõrgharidusega noorte töö leidmine on eelmistest 275
gruppidest soodsam enamuses Euroopa Liidu maades, va. Itaalias ja Hispaanias, kus kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu nõudlus on madalam kui haridussüsteemis ette valmistatakse (OECD, 1997). Tööjõu-uuringute alusel võib Eestis leida analoogseid tendentse hariduse mõjust noorte kohanemisele tööturul. Hariduse kasvuga töötuks jäämise risk väheneb, kuid viimastel aastatel on kõigi haridustasemete korral noorte töötuse määr Eestis oluliselt kasvanud. Analüüs näitas, et kesktaseme haridusega noortele pakub paremat kaitset töötuse vastu peale gümnaasiumi omandatud kutseharidus. Kõrgharidus kindlustab küll paremad tööhõive võimalused tööturul, kuid kui selle haridusega rahvastik ületab nõudluse majanduses, siis võib suureneda ka kõrgkooli lõpetanute töötuks jäämise risk, pikeneda tööotsingute aeg või tuleb haritud spetsialistidel vastu võtta madalama kvalifikatsiooniga töö (Forgeot & Gautie, 1997; Eesti, 1999). Eestis on avalik ehk registreeritud töötuse määr tunduvalt madalam kui töötuse määr Eesti tööjõu-uuringute andmetel. Selle erinevuse põhjusena on toodud puudujääke seadusandluses, töötute sotsiaalsetes garantiides kui ka tööhõivetalituste ebaefektiivsust tööotsijatele töökohtade leidmisel tööandjatelt (Eamets, 2000). Seepärast mitte kõik tegelikult ilma tööta ja samal ajal tööd otsivad isikud ei registreeri end tööhõivetalitustes. Kuid Eesti tööjõuuuringu andmetel töötute kõrvutamine nende tööhõivetalitustes registreerimise ja mitteregistreerimise järgi näitab, et registreeritud töötud on nii noorte kui vanemas vanusegrupis väiksema konkurentsivõimega ja majanduslikult halvemas seisus, mistõttu on neil suurem risk jääda töötuks võrreldes iseseisvalt tööd otsivate töötutega. Registreeritud töötutele on iseloomulik pikem töötuse kestus. Näiteks 1998. aastal 68% registreeritud noortest oli töötud üle kuue kuu võrreldes 47% mitte-registreeritud töötutega 2. Peale selle on registreeritud noorte töötute hulgas rohkem töö kaotanuid kui omal soovil töölt vabastatuid, mis näitab registreeritud noorte mittesobivust töökohtadele, kust nad vabastati. Majandusliku kindlustatuse seisukohalt on registreeritud töötud samuti raskemas seisus. Olgugi, et töötu abiraha on äärmiselt madal, on registreeritud töötutele töötu abiraha ja teised toetused sagedamini esinevaks sissetulekuallikaks. Samal ajal tööhõivetalitustes mitteregistreeritud noorte kui ka vanema vanusegrupi töötute puhul on pere ja vanemate toetus suurem, mistõttu neil on väiksem vajadus end töötuna registreerida. Lähtudes eelnevast võib registreeritud töötuid käsitleda tõsise riskigrupina tööturul, kelle konkurentsivõime tõstmiseks tööturul on vajalik rakendada tööturupoliitilisi meetmeid. 3. Tööturuvood: liikumised töötusesse ja töötusest välja Eesti Tööjõu-uuringute andmebaasi alusel on analüüsitud noorte (15-24) liikumisi tööturul seoses töötusega, st voogusid töötusesse ja sealt välja, kusjuures arvesse on võetud kõik liikumised aasta jooksul. Seoses vajadusega tuua välja noorte tööturu voogude erisusi ja nende töötusega seotud probleeme on paralleelselt võrdluseks toodud ka põhitööeas tööjõu vood. Noorte tööturuvoogude analüüs 1998.aastal näitab, et noored liiguvad tööturul sagedamini ja ebaühtlasemalt kui põhitööeas tööjõud (Joonis 3). Noorte vood töötusesse on palju suuremad suvel, peale kooli lõpetamist. Samal ajal vood töötusest välja on sagedasemad kui vood 2 Arvutused on tehtud Eesti Tööjõu-uuringu andmebaasi alusel 276
töötusesse kevadel (aprillis-mais) ja sügisel (septembris-oktoobris), kus noored siirduvad aktiivsemalt tööle. Võrdlusena, põhitööeas tööjõu vood on suhteliselt ühtlasemad ja nende vood töötusesse ületavad vastupidised vood peamiselt suveperioodil ja 1998. aastal ka oluliselt aasta lõpupoole, kui nende töötuse määr kasvas. Peale töötust tööhõivesse siirduvate noorte arv oli 1998.a. kevadel suhteliselt kõrge, mis seejärel hakkas langema kuni saavutas madalaima seisu enne kooliaasta algust. Need, kellel ei õnnestunud õppima asuda või kes olid lõpetanud kutse- või kõrgkooli suvel, hakkasid nüüd tööd otsima. Seega hakkasid noorte vood tööhõivesse kasvama, kuid aasta lõpupoole liikumine hõivesse siiski langes. Eesti Majanduse Instituudi küsitluse järgi asusid noored sagedamini tööle kolm kuud peale kooli lõpetamist, edasi töö leidmise sagedus vähenes. Seejuures väiksem tõenäosus oli tööd leida noortel, kellel puudus eelnev töökogemus. Seega vajavad noored peale kooli lõpetamist tööpraktika võimalusi ettevõtetes või erialastel kursustel. Joonis 3. Liikumine töötusesse ja töötusest välja 1998. aastal, % vanusegrupist 1.4 15-24 aastased 1.4 25-49 aastased 1.2 1.2 % vanusegrupist 1.0 0.8 0.6 0.4 + - + - + + % vanusegrupist 1.0 0.8 0.6 0.4 - - + - + 0.2 0.2 0.0 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 0.0 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 töötusesse töötusest välja sh. hõivesse Allikas: Eesti Tööjõu-uuringu 1999. aasta küsitlus Töötute voogude analüüs näitas, et enamus töötuks jäänud noori on kas kaotanud töökoha, lõpetanud kooli, vabanenud kaitseteenistusest või on üliõpilased. Töökoha kaotanuid oli 1998. aastal ligi 18% rohkem kui eelmisel aastal, mille põhjuseks on konkurentsi tugevnemine tööturul, kuid mis osaliselt võib olla seletatav ka suurema arvu noorte siirdumisega õppima samal aastal. Peale töötust siiski suurem osa noori siirdus tööle. Tööturuvoogude ulatuse ja sesoonsuse tundmine aitab täpsemalt määratleda tööturupoliitika meetmeid noorte töötuse vähendamiseks. 4. Tööturupoliitika Eesti tööturupoliitika ei haara poliitilisi meetmeid noorte koolist tööellu integreerumise abistamisel. Samuti ei ole noortele suunatud ühtegi teist eriprogrammi, mis oleks mõeldud 277
nende töötuse vähendamisele. Kuid noored võivad võrdselt täistööeas tööjõuga kasutada tööturuteenuseid, näiteks osaleda tööhõivetalituste poolt korraldatavatel kursustel, taotleda stardiraha ettevõtluseks jm. Kahjuks puudub täpne informatsioon tööturuprogrammides osalemise kohta vanusegruppide kaupa. Seepärast püüti tööturupoliitika mõju hinnata üldiselt töötuse vähendamisele Eestis. Regressioonanalüüs ei näidanud olulist seost aktiivse tööturupoliitika ja töötusest hõivesse liikumiste vahel. Analoogseid tulemusi tööturupoliitika hindamisel võib kohata mitmetes Kesk- ja Ida-Euroopa maade uuringutes (Puhani, 1999; Lehmann, 1996). Siiski Eesti Majanduse Instituudi uurimuses hinnatud keskharidusega noorte töötute hulgas oli tööturukoolituse läbinud noorte rakendumine 31% kõrgem võrreldes teistega, kes koolitust ei saanud (Venesaar et al. 2000). Euroopa Liidus kulutatakse tööturupoliitikale 3% SKPst, sellest aktiivsele tööturupoliitikale 38%. Euroopa Liidu maade aktiivne tööturupoliitika sisaldab kulutusi koolitusele (28% aktiivse tööturupoliitika kulutustest), noorteprogrammidele (15%), töökohtade subsiidiumidele (10%), töökohtade loomisele avalikus sektoris (15%) ja meetmetele puuetega inimestele (13%). Euroopa Liidu maades on tööturupoliitika suunatud rohkem töötust ennetavale tegevusele, näiteks uue ettevõtluskultuuri juurutamisele, erialase ettevalmistuse kvaliteedi tõstmisele formaalhariduses, sotsiaalse partnerlusel põhineva koostöö tugevdamisele, võrdsete võimaluste tagamisele jne. Eestis kulutatakse tööturupoliitikale alla ühe protsendi SKPst, kusjuures aktiivse tööturupoliitika meetmetest moodustab ulatuslikuma osa tööturukoolitus (60%) ja subsiidiumid tööandjale (13%). Käesoleval ajal on Eestis suur nõudlus mitut liiki koolituse (välja-, ümber- ja täiendõpe) järele. Probleem on selles, kuidas on võimalik muuta haridussüsteem paindlikumaks ja kuidas korraldada tööturukoolitust, et suurendada noorte konkurentsivõimet tööturul. Samas on vajalik suurendada noorte osa ka teiste tööturuteenuste kasutamisel. Pikemas perspektiivis vajavad arendamist töötust ennetavad noorteprogrammid. Tööturupoliitika arendamise sihiks on Euroopa Liidu neljale sambale toetuva tööpoliitika järk-järguline kohandamine Eesti oludele. Kokkuvõte Viimasel kümnendil võib Eestis kui ka teistes Euroopa riikides täheldada noorte majandusliku aktiivsuse langust. See trend on suures osas tingitud õppimisega seotud noorte arvu suurenemisest. Selle tulemusena muutub tööturule siirduvate noorte hariduslik ja vanuseline struktuur. Kuigi siirdeperioodi alguses oli noorte tööhõive langus Eestis suhteliselt aeglane (võrreldes kogu tööhõive langusega), on see viimastel aastatel kiirenenud, mida oluliselt on mõjutanud noorte edasiõppimise kasv, nende madal konkurentsivõime tööturul ja sellest tingitud töötuse kasv. Tööturuvoogude analüüs näitas, et noorte liikumine töötusesse on pidevalt kasvanud võrreldes liikumisega tööhõivesse, mis on mõjutanud ka üldist töötuse määra suurenemise suunas. Noorte töötuse vähendamisele aitaks kaasa tööturupoliitika suunamine nende kiiremale integreerumisele tööturule peale valitud hariduse omandamist. See kehtib eriti nende noorte suhtes, kes on tööhõivetalitustes registreeritud, sest nende risk korduvalt või pikaajaliselt töötuks jääda on suurem. Eesti tööturupoliitikas ei ole noortele suunatud eriprogramme. Noored võivad kasutada kõiki pakutavaid tööturuteenuseid võrdselt täistööeas tööjõuga. Kuid nagu näitas analüüs, Eesti aktiivne tööturupoliitika ei ole seni olnud piisav probleemide lahendamisel, kuigi enim abi on 278
siiski saadud tööturukoolitusest. Seega on noorte tööturul kohanemise parandamise esmaseks tingimuseks Eesti tööturupoliitika suunamine eelkõige noorte koolitusnõudluse rahuldamisele, kuid ka teiste meetmete osa suurendamisele noorte hulgas. Kuid pikemas perspektiivis vajaksid arendamist töötust ennetavad noorteprogrammid toetudes Euroopa Liidu strateegilise tööpoliitika suundadele. Kirjandus 1. Allison C. & Ringold D. (1996) Labour Markets in Transition in Central and Eastern Europe 1989-1995. World Bank Technical Paper no. 352: Social Changes in Transition Series, The World bank, Washington; 2. Berde, E., Petro, K., Venesaar, U., Viies, M., Maldre, R. (1999) Post-Matriculation Prospects on the Labour Market in Estonia and Hungary /In the book: Harmonization with the Western Economics: Estonian Developments and Related Conceptual and Methodological Frameworks. Eds. Ülo Ennuste and Lisa Wilder, Tallinn, pp. 191-226; 3. Boeri T., Burda M., Köllö J. (1998) Mediating the Transition: Labour Markets in Central and Eastern Europe. Forum Report of the Economic Initiative No. 4 4. Commander S., Coricelli F (Eds.)(1995) Unemployment, Restructuring and the Labour Market in Eastern Europe and Russia, Washington, DC, World Bank/EDI; 5. Eamets R., Philips K., Annus T. (2000) Eesti tööturg ja tööpoliitika, Tartu Ülikool; 6. Eesti Statistikaamet (1999a) Eesti Tööjôu-uuring 1998. Tööjõud 1998, Tallinn; 7. Eesti Statistikaamet (2000) Eesti Tööjôu-uuring 1999. Tööjõud 1999, Tallinn; 8. European Commission (1999) Employment Policies in the EU and in the mamber States. Joint Report, Employment & Social Affairs, Luxenburg; 9. Forgeot G. & Gautie J. (1997) Overeducation and the Youth Labour Market in France, EALE Conference Paper; 10. Hammer T. (1993) Explanations of Youth Unemployment, Young, Vol. 1, no. 4; 11. Julkunen I., Malmberg - Heimonen I. (1998) The Encounter of High Unemployment among Youth. A Nordic Perspective, ministry of Labour, Helsinki; 12. Lehmann H. (1996) Labour market Flows and the Evaluation of Labour market policies in Poland: 1990-1992. In: Labour markets by Design? (Eds. H. Lehmann, J. Wadsworth), Köln, pp. 47-92; 13. OECD (1997) Education at a Glance. Centre for Educational Resesrch and Innovation; 14. O Higgins Niall(1997) The Challenge of Youth Unemployment. Employment and Training Papers No. 7, ILO; 15. Roberts K. (1995) Youth and Employment in Modern Britain, London, Oxford University Press; 16. Pavelson M. (1999) Kutseharidus kui karjääri lähtekoht. Tallinna Tehnikaülikool; 17. Puhani P. (1999) Estimating the Effects of Public Training on Polish Unemployment by Way of the Augmented Matching Function Approach, Centre for European Economic Research (ZEW), Mannheim; 18. Ryan P., Büchtemann C.F. (1997) The School-to Work Transition. In: Schmid G., O'Reilly J., Schömann K. International Handbook of Labour Market Policy and Evaluation, Edward Elgar, UK; 19. Unicef (2000) Young People in Changing Societies, Florence, Italy; 20. Venesaar U., Koljajeva I., Maldre R. (2000) Kesktaseme haridusega noorte kolijärgsed stsenaariumid ja tööturul kohanemise probleemid. Eesti-Ameerika Ärikolledži Toimetised, Tallinn. 279
Summary YOUTH EMPLOYMENT AND LABOUR MARKET POLICY IN ESTONIA Urve Venesaar Reet Maldre Estonian Institute of Economics at TTU It is noteworthy that the labour force participation of the young has been declining in Estonia as well as in other European countries during the last decade. This trend is much due the increasing number of young people in education, which is changing the educational and age structure of young people entering the labour market. Though the youth employment rate in Estonia declined relatively slowly (compared with the total employment) in the early stage of the transition period, this has accelerated in recent years, which is also due to the increasing number of young people in education, but also their low competitiveness in the labour market and the ensuing growth of unemployment. An analysis of labour market flows indicated that the movement of young people into unemployment has been increasing compared with the movement into employment, which has also influenced the total unemployment rate to rise. Direction of the labour market policy toward a faster integration of young people into the labour market after obtaining the chosen education would help to reduce youth unemployment. This especially applies to these young people who have registered themselves in employment offices as unemployed, because they are more likely to stay unemployed repeatedly or for a longer period. The Estonian labour market policy lacks youth-targeted programmes. Young people can use all labour market services available for the adults equally with them. However, as the analysis indicated, active labour market policy in Estonia has not been sufficient for solving labour market problems here, though employment training has contributed most to this. Thus, the primary condition for improving the adaptation of young people in the labour market is targeting the Estonian labour market policy primarily at satisfaction of the youth training demand, but also at increasing the role of other measures among young people. In longer term, however, unemployment preventive youth programmes need to be developed, based on the strategic labour policy directions of the European Union. 280