EESTI TÖÖTURU PAINDLIKKUS EUROOPA LIIDUGA LIITUMISE KONTEKSTIS Sissejuhatus Raul Eamets Tartu Ülikool Eduka majandusarengu võtmeks Eestis muude mõjurite seas on olnud tööturu paindlikkus, mis on võimaldanud tööjõu ressursside kiiret ümberpaiknemist majandussektorite vahel ning siit tulenevalt kaasa aidanud majanduse ümberstruktureerumisele. Euroopa Liidu tööturgu iseloomustab tööturu jäikus, institutsionaalne reguleeritus ja selles nähakse ka ühte olulist põhjust suhteliselt kõrgele pikaajalisele töötusele Euroopas. Käesoleva artikli eesmärgiks on analüüsida Eesti tööturu paindlikkust autori poolt väljapakutavas teoreetilises lähenemises ning näidata, et paindlikkus on vähenenud siirdeperioodi jooksul. Kuna tööturu paindlikkuse makrotasandil määrab riigi sekkumise ulatus ja sotsiaalsete partnerite roll, siis võib öelda, et kogu paindlikkuse temaatika on ühtlasi ka majanduspoliitika temaatika. Tööturu mikrotasandi paindlikkus on seega makrotasandi reguleerituse peegeldus, mida on võimalik ka kvantitatiivselt mõõta. Autor pakub välja oma skeemi selgitamaks tööturu paindlikkuse tööjõu ümberpaiknemise ning majanduse restruktureerumise vahelisi seoseid. Ühtlasi näidatakse toetudes empiirilistele uuringutele, et Eesti tööturg oli vähemalt siirdeperioodi algusfaasis väga paindlik ja see on olnud eeldatavasti Eesti majanduse edukuse üks võtmetegureid. Samas hakkab Eesti liitumine Euroopa Liiduga kindlasti mõjutama meie tööturu arenguid ja seega võib ka eeldada, et tööturu paindlikkus väheneb pärast Eesti liitumist. 1. Tööturu paindlikkuse mõiste Tööturu paindlikkust võib defineerida väga erinevalt. Näiteks leiab Treu (1992), et tööturu paindlikkust iseloomustavad neli aspekti, väline (numbriline) paindlikkus, tööaja paindlikkus, funktsionaalne paindlikkus ja palga paindlikkus. Väline ehk numbriline paindlikkus seisneb tööandja võimes töötajate arvu vastavalt vajadusele suurendada või vähendada ehk teisisõnu analüüsitakse, kui lihtne või keeruline on inimeste tööle võtmine või nende vallandamine. Tööaja paindlikkus seisneb eelkõige erinevate tööajarežiimide kasutamises, osaajaga töötamises, paindliku töögraafiku kasutamises, ületundide tegemises jne. Funktsionaalse paindlikkuse all peetakse silmas ettevõttesisest töökorraldust, tööorganisatsiooni, kui kiiresti on võimalik tootmist ümber korraldada, kui lihtsalt saab töötajaid roteerida. Palkade paindlikkus näitab, kuidas palgad reageerivad majanduses toimunud muutustele, mil määral ja 54
kui pikaks ajaks on palgad fikseeritud kollektiivlepingutega. Simonazzi ja Villa (1999) toovad välja kolm paindlikkuse komponenti: tööturu liikumised, mis sisaldavad endas nii inimeste kui ka töökohtade liikumist. Teiseks, tuuakse välja hõive elastsus majandustsüklite suhtes. Kolmandaks käsitletakse seda, millisel määral riik sekkub tööturu toimimisse. Sekkumise all peetakse silmas tööturu subsiidiumeid, miinimumpalga kehtestamist ja töötu abirahasid. Põhjalikult on kirjanduses käsitletud tööturu institutsionaalset paindlikkust (vt. Siebert, 1997; Berthold and Fehn, 1996; Jackmann, Layard, Nickell, 1996; Lazear, 1990 ). Gilles (1993) toob oma artiklis välja töökoha käibekulude olulisuse, kui odav või kui kulukas on töötajaid vallandada ja uusi töötajaid palgata. Nickell (1997) toob välja kolm olulisemat momenti tööturu paindlikkuse institutsionaalsust analüüsides. Nendeks on töösuhteid reguleeriv seadusandlus (töötajate kaitse koondamiste korral, tööaja regulatsioon jne.); töökaitse alane seadusandlus (tööohutuse, tervisekaitse jne. normid), töötust reguleeriv seadusandlus (aktiivsetele ja passiivsetele meetmetele tehtavad kulutused, töötu abiraha maksmise periood jne). OECD (1986) töötas rahvusvaheliselt tunnustatud ekspertide kaasabil välja kuus valdkonda, mis omavad mõju tööturu paindlikkusele. Ühtlasi analüüsiti ka võimalikke majanduspoliitilisi valikuid tööturu paindlikkuse suurendamiseks. Need kuus valdkonda olid järgmised: Kulud: vältida olukorda (kas automaatseid või institutsionaalseid mehhanisme), kus palk kasvab kiiremini kui tootlikkus. Töötingimused: saavutada tasakaal töötajate poolt soovitud tööohutuse ja majandusliku efektiivsuse vahel. Tööaja regulatsioonid: arendada paindlikke töövorme, muuta olemasolevat tööorganisatsiooni paindlikumaks. Normid ja regulatsioonid: Tööturu optimaalne reguleerimine. Teostada regulaarselt tööturu regulatsioonide otseste ja kaudsete mõjude monitooringut. Töötajate geograafiline mobiilsus: Vähendada töötajate liikumist takistavaid barjääre, näiteks mitteülekantavad pensionisüsteemid, jäik eluasemeturg jne. Haridus ja koolitus: Parandada esmast kooliharidust, arendada ümber- ja täiendõppe programme. Propageerida elukestava õppe ideoloogiat. Alljärgnevalt vaadeldakse tööturu paindlikkust laiemas kontekstis ja skeemi (vt. lisa) üritatakse kaasata kõik kirjanduses käsitlemist leidnud paindlikkuse aspektid. Lähtutakse neoklassikalisest tööturu tasakaalu mudelist, kus ideaalvariandis tasakaal saabub läbi töö nõudmise-pakkumise tasakaalu. Tegemist on ideaalmudeliga ja reaalsuses tööturg ei tasakaalustu, kuna teda mõjutavad institutsionaalsed tegurid, alates valitsuse poolsest miinimumpalga kehtestamisest, tööprotsessi seadusandliku reguleerimisega ja lõpetades ametiühingute rolliga majanduses. Seega, mida vähem on tööturgu reguleerivaid tegureid, seda paindlikuma tööturuga on tegemist. Teisalt avaldub tööturu paindlikkus (võime kohaneda muutunud turutingimustele) tööjõu ümberpaiknemise (labour reallocation) võimes. Tööjõu ümberpaiknemine võib toimuda väga erinevates vormides töötaja poolt vaadatuna liikumistes tööturu 55
seisundite vahel, geograafilises mobiilsuses, ametialases mobiilsuses aga ka ettevõtja poolt vaadatuna uute töökohtade loomises ja sulgemises. Lähtuvalt nimetatud lähenemisest võib tööturu paindlikkust vaadelda nii makro- kui mikrotasandilt. 2. Makrotasandi paindlikkus Makrotasandil avaldub tööturu paindlikkus kahes aspektis: tööturu institutsionaalses paindlikkuses ja palkade paindlikkuses. Tööturu institutsionaalne paindlikkus näitab, millisel määral ühiskonna institutsioonid mõjutavad tööturu protsesse. Siin võib omakorda tuua välja kaks erinevat aspekti. Esiteks, tööturu reguleeritus - kuivõrd mõjutab seadusandlus tööturgu, kui palju riik kulutab vahendeid tööpoliitikale, millised on üldse materiaalsed võimalused seaduses sätestatud meetmeid ellu viia. Teisiti öeldes, millises määral sekkub riik tööturu toimimisse. Eesti kulutas 2000. aastal 0,34% kogu sisemajanduse kogutoodangust tööpoliitikale, samas kui Euroopa Liidus oli vastav number oli 90-ndate lõpus keskmiselt 10 korda kõrgem (3,5% SKPst) (Eamets, 2001) Probleemi süvendab ka asjaolu, et lõviosa vahenditest kulutati passiivsetele tööturu meetmetele. Aktiivsete meetmete osakaal moodustas ainult 24% kõigist tööpoliitikale kulutatud meetmetest. Samas tuleb tõdeda, et mitmed rahvusvahelised uuringud on näidanud, et aktiivse tööpoliitika rakendamine ei pruugi tööpuudust vähendada ja töötus väheneb ainult sellel määral, kui palju suudetakse töötuid mitmesugustesse meetmeprogrammidesse kaasata (olulisemaid allikaid Calmfors 1994). Kui isik lahkub programmist, siis ta muutub uuesti töötuks. Teiseks, omab tööturul olulist rolli töötajate organiseeritus - kui palju töötajaid kuulub ametiühingutesse, kui palju töötajaid on seotud kollektiivlepingutega ja milline on ametiühingute mõju üldistele majanduspoliitilistele otsustustele. Ametiühingute rolli majanduses on väga palju käsitletud ja väga selgeid üheseid mõjusid on raske kirjanduse põhjal välja tuua. Ametiühingute mõju tööturu paindlikkusele avaldub eelkõige palganõudmistes. Olukorras, kus ametiühingute tegevuse tulemusena kokkulepitud palgamäärad laienevad kõigile antud majandusharu (haruametiühingud) või ametiala (kutseala ametiühingud) esindajatele, tekitab suhteliselt kõrge palgamäär olukorra, kus inimesed keda vallandatakse ei leia enam tööd ja kokkuvõttes kasvab pikaajaline töötus (Lindbeck, Snowers, 1988). Ametiühingud ei võimalda ka tööandjal paindlikult reguleerida töötajate arvu ettevõttes, sest töötajate töölevõtmist ja koondamist reguleeritakse väga põhjalikult seadusandlusega ja kollektiivlepingutega. Mõnes riigis (Rootsi) kehtib nn suletud tsunfti (closed shop) printsiip, mis välistab ametiühingusse 56
mittekuuluvate töötajate töölevõtmise (väljaarvatud erijuhtumid). Eesti olukorda arvestades võib öelda, et seadusandlikud aktid, mis reguleerivad töösuhteid ja töökeskkonda, on enamuses kõik tänaseks vastu võetud ja Eesti on ühinenud ka olulisemate rahvusvaheliste konventsioonidega (nagu näiteks Euroopa Sotsiaalharta). Seega on olemas seadusandliku regulatsiooni baas. Kehtib ka sotsiaaldialoogiga paika pandud miinimumpalk. Paraku näitab statistika, et paljudest seadustest ei peeta kinni. Näiteks tuvastas tööinspektsioon 2001. a. esimese 9 kuu jooksul, et 22% kontrollitud ettevõtte tegevus töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmisel ning ohutute töötingimuste loomisel on nõuetele vastav ja usaldusväärne. Rahuldavaks hinnati 53% tööandja tegevus, kuid on esitatud täiendavad nõuded töökorralduse parandamiseks ning 15% tööandja tegevus selles valdkonnas on hinnatud puudulikuks. Kokku kontrolliti 2378 ettevõtet (üle 20 töötajaga)(tööinspektsioon, 2001) Mis puutub ametiühingute rolli Eesti majanduses, siis 2001. aasta kevadel toimunud ametiühingute kongressil avaldatud materjalide põhjal kuulub ametiühingusse ca 14% töötajatest. Kollektiivlepingutega on kaetud ca 12% töötajatest, seega on olukord vastupidine tavalisele traditsioonile, kus ka väike ametiühingusse kuulumine võib tagada suhteliselt suure kollektiivlepingutega kaetuse. Seega mõjutab ametühing suhteliselt väikest osa töötajaskonnast. Palkade paindlikkus näitab, kuivõrd reageerivad reaalpalgad majanduse tõusudele ja mõõnadele - kas palgad on jäigad ainult languse suunas või takistavad pikaajalised palgakokkulepped ka palgatõusu ja pärsivad töötajate motivatsiooni; milline on palkade tõusu või languse seos hõive ja töötusega; millised on palkade paindlikkuse ja tootlikkuse seosed jne. Tööturg on seda paindlikum, mida kiiremini palgad reageerivad majanduse tsüklilistele muutustele. Tulles Eesti olukorra juurde võib öelda, et 1998 a. Vene majanduskriis ja selle mõju Eesti majandusele näitas, et olukorras, kus majandus langes 1,3% ja tööpuudus kasvas III kvartalis 30% (eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes), nominaalpalgad terves reas majandusharudes langesid. Sellisteks harudeks olid näiteks hotellid ja restoranid, põllumajandus, ehitus ja kalandus. 3. Tööturu mikrotasandi paindlikkus Tööturu mikrotasandi paindlikkuse all peetakse silmas töötajate ja töökohtade mobiilsust. Liikumised tööturu erinevate kategooriate vahel Kolme tööturu kategooria all peetakse silmas töötajaid, töötuid ning mitteaktiivseid. Kokku saame konstrueerida maatriksi, kus on teoreetiliselt 9 liikumist (vt. tabel 1). Reaalselt on meil küll tegemist maksimaalselt 7 liikumisega, sest sisuliselt töötuse 57
sees (uu) ja mitteaktiivsuse sees (oo) liikumisi ei toimu. Tabel 1. Liikumine tööturu erinevate seisundite vahel E U O E ee Eu eo U ue Uu uo O oe Ou oo Märkus: E hõivatud, U töötud ja O mitteaktiivsed Nimetatud maatriksist on võimalik tuletada tõenäosused, kus F xy P xy = x,y = E,U,O, (1) S x P xy tähistab tõenäosust, F xy on liikumiste arv seisundist x (ajamomendil t) seisundisse y (ajamomendil t+1) ja S x on inimeste koguarv seisundis x ajamomendil t. 1 Vaatluse all on järgmised küsimused - kui suur on n-ö. stabiilse seisundi säilitajate osakaal võrreldes liikujatega; kui kõrge on hõivest töötusesse ja töötusest hõivesse liikumise tõenäosus; kui suure osa moodustavad heitunud 2 ja millisel määral liiguvad inimesed mitteaktiivsusest hõivesse. Analüüsides liikumiste tõenäosusi Eestis saame kõige suuremad väärtused mööda diagonaali liikudes ehk ühes ja samas seisundis püsimine on kõige suurema tõenäosusega. Analüüsides autori poolt varem avaldatud artikleid näeme, et liikumine töötusest välja on üleminekuperioodi jooksul pidevalt vähenenud, nii nagu on suurenenud töötuses olemise tõenäosus ja hõivest töötusesse liikumise tõenäosus. Varasema perioodi (1989-1994) kohta vaata Eamets (1999) ja hilisema (1995-1998) perioodi kohta Eamets (2001). Koos liikumiste aktiivsuse vähenemisega on hakanud kasvama ka töötuse määr. Eesti töötuse stabiilselt madalat taset siirdeperioodi aluses on autor ka oma varasemates töödes seostanud tööjõu suure liikumise aktiivsusega (Eamets, 2001). Mida rohkem inimesi liigub erinevate tööturu seisundite vahel, seda suurem on tööturu paindlikkus. Tööturu paindlikkus väljendub ka tööjõu ümberpaiknemise kiiruses ehk kui kiiresti 1 Eesti andmete puhul on liikumiste algusmomendiks t võetud jaanuar (ETU andmed on kuise täpsusega) n aastal ja lõppmomendiks t+1 järgmise aasta (n+1) jaanuar. 2 Heitunutena vaadeldakse antud kontekstis töötusest mitteaktiivsusesse liikujaid. 58
on hõive struktuur muutunud. Kui me vaatame Euroopa Liidu keskmisi näitajaid, siis 1965 aastal oli põllumajanduses hõivatud 16,4%, tööstuses 40,4% ja teeninduses 43,3% kõigist töötajatest, Jaapanis olid samal aastal vastavad numbrid 23,5%, 32,4% ja 44,1%. Eesti hõive kolmes sektoris oli 1991 aastal järgmine: põllumajandus 20,4%, tööstus 36,4% ja teenindus 43,2%. Siit järeldus - me olime enne majanduslike reformide algust oma hõive struktuuriga seal, kus Euroopa ja Jaapan olid 1965 aastal. Millised on olnud edasised arengud? 1980 aastaks oli Euroopas keskmised näitajad vastavalt 9,4% 36,9% ja 53,6% ja Jaapanis 10,4%, 35,3% ja 54,2%. Eestis oli 1995. aastaks põllumajanduses hõivatuid 10,5%, tööstuses 34,0% ja teeninduses 55,4%. Eestis toimusid samasugused hõive muutused nagu Euroopas ja Jaapanis rohkem kui kolm korda lühema perioodi jooksul. Meil võtsid vastavad muutused aega 4 aastat, seal 15 aastat. Mida sellised arvutused meile annavad? Esiteks me võime järeldada, et muutused Eestis on toimunud vastavalt üldistele tendentsidele maailmas ja see, et meil täna on põllumajanduses hõive nii drastiliselt langenud, on üldises rahvusvahelises kontekstis normaalne. Teisalt on need muutused olnud Eesti jaoks liiga kiired ja kogu ühiskond ei olnud sellisteks drastilisteks muutusteks valmis. Ühiskonna valmisoleku all on siin silmas peetud sotsiaalsete garantiide süsteemi. Ilmselt veelgi olulisem, et ühiskondliku teadvuse jaoks tuli turumajandus liiga kiiresti, inimesed ei olnud ennast selleks psühholoogiliselt piisavalt häälestanud. Tulemused on ka näha, kui maapiirkondades ringi vaadata. Palju on pikaajalisi töötuid ja käegalöömise meeleolu. Mobiilsuse ühe alajaotusena võib siin vaadelda ka inimeste liikumist erinevate ametialade vahel ning töötajate geograafilist mobiilsust. ETU andmete analüüs on näidanud, et ka ametialane mobiilsus on kõrge, ehk inimesed liiguvad suhteliselt palju erinevate ametiseisundite vahel. (Campos, Dabusinkas, 2001). Geograafilise mobiilsuse analüüs on näidanud, et kui me vaatame ühelt töökohalt teisele liikumisi koos elukoha vahetusega, siis on eestlased suhteliselt paiksed (Eamets, Toomet, 2000), teisalt on palju pendelmigratsiooni, kus liigutakse erinevates piirkondades asuvate elu ja töökohtade vahel. Töökohtade liikumine. Töökohtade liikumise all peetakse silmas uute töökohtade loomist ja vanade töökohtade sulgemist. Siinjuures kasutatakse kahte peamist näitajat. Esiteks, töökohtade loomise määr, mis näitab, kui palju ettevõtted tekitavad teatud ajaperioodi jooksul uusi töökohti võrreldes olemasolevate töökohtadega. Teiseks, töökohtade sulgemise määr, mis näitab, kui palju töökohti suletakse võrreldes olemasolevate töökohtadega. Mida kõrgem on töökohtade käive, seda paindlikum on tööturg. Seda kiiremini saavad ettevõtted muutunud nõudluse tingimustes reageerida. 1994-1996 läbi viidud Eesti ettevõtete küsitluse tulemused näitasid, et töökohtade sulgemise ja loomise määrad olid Eestis pretsedenditult kõrgemad võrreldes teiste Kesk- ja Ida Euroopa riikidega (Faggio, Könings, 2000). Sama näitavad ka 59
hilisemad esialgsete andmete analüüsid, kus on vaadeldud ettevõtluse andmebaase. Võrreldes tööturu erinevate tasandite paindlikkust võib öelda, et tegelikkuses on nad omavahel teatud hierarhilises seoses. Kui tööturg on institutsionaalselt väga reguleeritud, siis võib eeldada, et näiteks ka töötajate mobiilsus on väiksem, kuna tööjõu käibekulud on suuremad. Kui ametiühingud on nõrgad, siis on ka palkade paindlikkus suurem jne. Eri tasandi paindlikkuse aspektid moodustavad kokku tervikliku tööturu paindlikkuse kontseptsiooni. Kvantitatiivse mõõtmise seisukohast võib öelda, et makrotasandi paindlikkust on suhteliselt raske hinnata (on küll konstrueeritud mitmesuguseid indekseid). Mikrotasandi paindlikkust saab vastavatele andmebaasidele tuginedes mõõta ja seega võib öelda, et makrotasandil avalduv paindlikkus on kvantitatiivselt mõõdetav mikrotasandil. Kokkuvõtteks Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti tööturgu on kogu siirdeperioodi jooksul iseloomustanud äärmiselt suur paindlikus, mis väljendub nii institutsionaalse sekkumise vähesuses, nominaalpalkade paindlikkuses mitmes majandusharus, töötajate ja töökohtade kõrges mobiilsuses. Paraku on selgelt näha ka tendentse, et tööturu paindlikkus hakkab vähenema, sest liitumine EL nõuab kindlasti Eesti administratiivse suutlikkuse kasvu, suureneb riigi sekkumine majandusse sealhulgas ka tööturu küsimustesse. Samuti võib kindlasti prognoosida ametiühingute mõju kasvu Eesti tööturul. Seda juba kasvõi seetõttu, et oma ajaloolise kultuurilise tausta poolest oleme me sarnased Põhjamaadele ja Põhjamaades on ametiühingute mõju kogu majandusele väga suur. Palkade paindlikkus on osaliselt seotud ametiühingute tegevusega, kuna täna on kollektiivlepingutega kaetud ca 12 % töötajaskonnast, siis ametiühingu mõju suurenemisega kasvab ka kollektiivlepingute arv ja mõjuulatus ning siis ei ole ettevõtjatel võimalik operatiivselt reageerida turu muutustele. Tööturu mobiilsus on vähenenud viimastel aastatel, seda näitab kaudselt ka kasvama hakanud tööpuudus. Kasutatud kirjandus 1. Berthold, N. Fehn, R. (1996) The Positive Economics of Unemployment and Labour Market Flexibility, KYKLOS, Vol 49, Fasc. 4, pp. 583-613 2. Calmfors, L. (1994); Active Labour Market Policy and Unemployment: the Framework for the Analysis of Crucial Design Features. In: OECD Economic Studies, No. 2, pp. 7-47. 3. Campos N. F. Dabusinkas A. (2001) So Many Rockets Scientists, so few Marketing Clerks: Determinants and Impact of Occupational Change During the Estonian Transition, paper presented CERT / IZA WORKSHOP: 60
Microeconomic and Macroeconomic Aspects of Labour Reallocation in Estonia June 23, 2001, Portoroz, Slovenia 4. Eamets, R. (1999); Gross Flows in Estonian Labour Market and Transition Probabilities Across Labour Market States. In: Baltic Journal of Economics, Vol. 2, No. 2, Winter 1999, Eurofaculty, Riga, pp. 141-184. 5. Eamets, R. (2001) Reallocation of Labour during Transition. Disequilibrium and Policy Issues. The Case of Estonia. Dissertatsiones Rerum Oeconomicarum Universitatis Tartuensis (PhD Thesis in Economics), No 5, Tartu University Press, 2001, 252 pgs. 6. Eamets, R., Toomet, O. (2000) Regional Disparities and Low Labour Mobility as the Reasons of Structural Unemployment in Estonia. Workshop Labour Markets, Work and Welfare during the Transition and Integration Processes. Vilnius, 10-14.04.2000 7. Faggio, G., Könings, J. (1999); Gross Job Flows and Firm Growth in Transition Countries: Evidence Using Firm Level Data on Five Countries. In: CEPR Discussion Paper, October 1999, No. 2261. 8. Gilles, S.-P. (1993) On the Political Economy of Labor Market Flexibility, in NBER Macroeconomics Annual 1993, Ed. O. Blanchard and S. Fischer, The MIT Press, pp.151-195 9. Jackman, R., Layard, R., Nickell, S. (1996) Combating Unemployment: is Flexible Enough?, CEP Discussion paper No 293, March 1993 10. Lazear, E. P. (1990) Job Security Provision and Employment, Quarterly Journal of Economics, Vol. 105, Issue 3, pp. 699-726 11. Lindbeck, A., Snowers, D. (1988) The Insider-Outsider Theory of Employment and Unemployment. Cambridge etc. The MIT Press 12. Nickell, S. (1997) Unemployment and Labour Market Rigidities: Europe versus North America. Journal of Economic Perspectives. Vol 11, No 3, pp.55-74 13. OECD, (1986) Labour Market Flexibility, report by high-level group of experts to the Secretary General, OECD, Paris. 14. Siebert, H. (1997) Labour Market Rigidities: At the Root of Unemployment in Europe, Journal of Economic Perspectives. Vol 11, No 3, pp.37-54 15. Simonazzi, A. Villa, P. (1999) Flexibility and Growth, International Review of Applied Economics, Vol 13, Issue 3, 1999, pp.281-312 16. Treu, T. (1992); Labour Flexibility in Europe Treu, Tiziano; International Labour Review, Geneva; Vol. 131, Iss. 4,5; pp.497-513 17. Tööinspektsioon, (2001) 9 kuu aruanne, http:www.ti.ee. 61
62
Summary FLEXIBILITY OF ESTONIAN LABOUR MARKET IN THE CONTEXT OF EU ACCESSION Raul Eamets, University of Tartu This short paper discusses the flexibility of the Estonian labour market. The paper systemises the concept of labour market flexibility. It presents estimates of the dynamics of labour market flexibility during the transition period. These estimates provide the starting point for a discussion of the impact of EU accession on the Estonian labour market. The paper argues that labour market flexibility should be measured at two different levels: the macro level and the micro level. Macro level flexibility can, further, be divided into institutional flexibility and wage flexibility. The institutional flexibility of labour market denotes to what extent state institutions and trade unions are involved in the regulation of the labour market. Wage flexibility denotes how responsive wages are to market fluctuations. Micro level flexibility relates to labour market flow analyses. The labour market can be characterised by various flows of transitions to and from employment, unemployment and non-participation, as well as flows of job creation and job destruction. The standard measures used to analyse labour market dynamics i.e. net changes in employment and unemployment conceal an important dimension of the functioning of the labour market: job turnover (job creation and job destruction at the level of individual firms) and labour turnover (movement of individuals into jobs, i.e. hirings, and out of jobs, i.e. leaves). Consequently, analyses that focus on the labour market flows may yield more information about the state of the labour market than do analysis of the levels of employment and unemployment. In practice different aspects of flexibility are interrelated, presumably in a hierarchical way. If institutional involvement is very high, workers transition rates are likely to be low. If trade unions are weak, then wages are more flexible. Thus, macro level flexibility can partly be measured via indicators of micro level flexibility. While it is generally difficult to measure quantitatively institutional involvement (although there are some indexes), it is much easier to measure workers flows, job creation and job destruction. The paper presents empirical results from the literature and relates it to the author s previous research. The Estonian labour market was very flexible in the beginning of transition relative to industrial countries and most transition economies. Data from the Estonian Labour Force Survey from recent years shows that flow probabilities have already declined compared with the beginning of 1990s. Using enterprise level data it also appear that job destruction and creation rates have declined. In sum, the 63
Estonian labour market was very flexible during the early years of transition but has since become less flexible. In the course of EU accession the flexibility of Estonian labour market is likely to decline. The trade unions will gain more influence and, in general, the regulation of the labour market will increase. 64