TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduskond Politoloogia osakond. Bakalaureusetöö. Kadri Lühiste EESTI VALIJATE VASAK-PAREM VAATED

TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduskond Politoloogia osakond Bakalaureusetöö Kadri Lühiste EESTI VALIJATE VASAK-PAREM VAATED Juhendaja: MA.Rein Toomla Tartu 2002

SISSEJUHATUS 4 1. TEOREETILINE RAAMISTIK 7 1.1. Vasak-parem mõõtme olemus 7 1.2. Postkommunistliku vasak-parempoolsuse eripära 10 1.3 Valijate vaadete mõõtmine vasak-parem skaalal 12 1.4. Vastandumise mõõtmine massitasandil 14 2. ANDMETE ÜLEVAADE 20 3. EESTI VALIJATE VAATED VASAK-PAREM MÕÕTMEL 22 3.1. Eesti valijate suutlikkus paigutada enda vaated vasak-parem skaalale 22 3.2. Valijate vaadete jaotus vasak-parem skaalal 27 4. VALIJATE VAADETE VASTANDUMINE VASAK-PAREM MÕÕTMEL 37 4.1. Valijaskondade positsioonid vasak-parem mõõtmel 40 4.2. Eesti parteide valijaskondade koondatus, eristumine ja polariseeritus 43 KOKKUVÕTE 54 KASUTATUD ALLIKAD 57 LISA 1 TÖÖS KASUTATUD ERAKONDADE LÜHENDID 61 LISA 2. VALIJATE SUUTLIKKUS PAIGUTADA OMA VAATED VASAK- PAREM SKAALALE RIIKIDE LÕIKES 63 Valijate suutlikkus paigutada enda vaateid vasak - parem skaalale 63 LISA 3. EESTI VALIJATE VASTUSED ENDA VAADETE PAIGUTAMISE KÜSIMUSELE VASAK- PAREM SKAALAL 1998. AASTAL 64 LISA 4. EESTI VALIJATE VASTUSED ENDA VAADETE PAIGUTAMISE KÜSIMUSELE VASAK- PAREM SKAALAL 2000. AASTAL 65 2

LISA 5. EESTI VALIJATE VASTUSED ENDA VAADETE PAIGUTAMISE KÜSIMUSELE VASAK- PAREM SKAALAL 2002. AASTAL 66 LISA 6. VASTAJATE VÕIME PAIGUTADA ENDA VAATED VASAK - PAREM SKAALALE 1998.AASTA RIIGIKOGUS ESINDATUD ERAKONDADE LÕIKES 67 LISA 7. VASTAJATE VÕIME PAIGUTADA ENDA VAATED VASAK - PAREM SKAALALE 2000.AASTA RIIGIKOGUS ESINDATUD ERAKONDADE LÕIKES 68 LISA 8. VASTAJATE VÕIME PAIGUTADA ENDA VAATED VASAK - PAREM SKAALALE 2002.AASTA RIIGIKOGUS ESINDATUD ERAKONDADE LÕIKES 69 LISA 9. SOOME VALIJATE VAADETE JAOTUMINE VASAK-PAREM SKAALAL 70 LISA 10. ROOTSI VALIJATE VAADETE JAOTUMINE VASAK-PAREM SKAALAL 71 LISA 11. TAANI VALIJATE VAADETE JAOTUMINE VASAK-PAREM SKAALAL 72 SUMMARY 73 3

SISSEJUHATUS Parteide liigitamine vastavalt vasak-parem jaotusele on saanud reegliks nii Lääne demokraatiate kui postkommunistlike riikide puhul. Ka Eesti erakondade positsioone on üritatud vasak-parem mõõtmel määrata. Siiski on senini jäänud peaaegu igasuguse tähelepanuta Eesti valijate vaadete jaotumine ja polariseerumine vasak - parem skaalal. Valijate vaadete analüüsimine on vajalik, kuna see annab massitasandil meile olulist ja seni puudunud infot nii vasak - parem mõõtme väljakujunemise kui sellel tekkiva poliitilise vastandumise kohta. Valijate vaadete analüüsi põhjal selguvate tulemuste seostamine erakondliku tasandiga, aitab meil senisest paremini mõista poliitilist vastandumise olemust ja selle taga peituvaid põhjuseid. Kuna senini on Eesti valijate vasak-parem vaateid uurivad analüüsid puudunud, siis vajaks vastamist mitmed olulised küsimused: Millised on Eesti valija vaated? Kuidas need on aja jooksul muutunud? Kuidas seostuvad valijate vaated erakondliku eelistuse ja sotsiaaldemograafiliste näitajatega? Mis on mõjutanud inimeste vaadete muutumist või püsimist? Kuivõrd vastanduvad erinevate parteide valijaskondade vaated jne. Tulenevalt töö iseloomust ja mahust ei ole kõigile vasak-parem mõõtmega seotud küsimustele vastamine paraku võimalik. Oma piirid seab ka empiiriline andmestik, millel analüüs põhineb. Autor on otsustanud keskenduda valijate vasak-parem vaadete üldise jaotuse ja massitasandil esineva vastandumise analüüsimisele. Valijate vaadete üldist jaotust uurides on otsitud vastuseid peamiselt kolmele küsimusele: Millised on Eesti valijate vaated vasak-parem skaalal? Kuidas on need uuritava ajaperioodi ehk 1998. 2002. aasta jooksul muutunud? Mis on põhjustanud muutusi valijate vaadete jaotuses? Vastandumise analüüsimisel on autori eemärgiks selgitada välja, kui tugevalt vastanduvad vasak-parem mõõtmel erinevate parteide valijate vaated. Niisiis on töö eemärgiks valijate vaadete kaardistamine ja analüüsimine. 4

Seejuures ootaks, et 1998.aastal on sarnaselt ülejäänud poliitiliste tegijatega ka valijate vaated koondunud eelkõige paremale. Eelkõige seoses muutustega poliitilises debatis, ootaks 2002.aastal juba valijate vaadete tasakaalustatumat jaotumist vasak-parem skaalal. Hüpotees 1 kõlab seega nii: 1998.-2002. aastal on valijate vaadete jaotuse koondumine paremale vähenenud. Peamiselt avaliku debati mõjul on valijate vaated nihkunud vasemale. Valijate vaadete jaotuse väiksem koondumine ühele skaala poolele ehk nii vasakpoolsete kui parempoolsete vaadetega valijate olemasolu peaks viitama vastandumise tekkele vasak-parem skaalal. See tähendab, et üksteisest peaks eristuma vasakpoolse, tsentristlikku ja parempoolse valijaskonnaga erakonnad. Hüpotees 2 on niisiis järgmine: Valijate vaadete jaotuse muutumise mõjul on 2002.aastal täheldatav juba massitasandil tugevam vastandumine vasak-parem mõõtmel. Vasak-parem mõõtmel vastandumise mõõtmine põhineb samadel näitajatel, mida on oma sarnastes analüüsides kasutanud Krause, Sartori ja Sani ning Markowksi. Vastandumise all on niisiis mõistetud vastandumise ruumi ulatust vasak-parem mõõtmel ning valijate vaadete koondatust ühe valijaskonna siseselt. Vaadete ulatust on mõõdetud kõige vasakpoolsema valijaskonna vaadete keskväärtuse ja kõige parempoolsema valijaskonna vaadete keskväärtuse vahega. Vaadete koondatuse hindamine tugineb standardhälbel. Mida kõrgem erakondade valijaskondade vaadete keskmine standardhälve, seda vähem on erakonna valijad vasak-parem mõõtmel koondunud. Mida madalam on vaadete ulatus ja kõrgem keskmine standardhälve, seda nõrgem on massitasandil polariseerumine. Madal polariseerumine omakorda põhjustab poliitilises stabiliseerumisprotsessis raskusi. Uurimuse ajalised piirid 1998.-2002. aasta tulenevad empiirilisest andmestikust. Samuti peaks see ajaperiood olema lugejale huvipakkuv, sest sellesse vahemikku jäävad 1999.aasta parlamendivalimised ning mitmed olulised muutused parteilisel maastikul (erakondade liitumised, hääbumised ja uue erakonna Res Publica teke). Eesti valijate vaadete analüüsiandmed pärinevad Tartu Ülikooli Politoloogia osakonna 1998.aasta mais, 2000.aasta oktoobris ja 2002.aasta mais läbi viidud üle Eestilistest erakondliku eelistuse küsitlustest. Need küsitlused on valitud põhjusel, et need on ainsad autorile kättesaadavad seeriaviisilised küsitlused, mille küsimustik sisaldas enese vaadete 5

paigutamise küsimust. Nende andmete kasutamise poolt räägib ka väga representatiivne valim. Erakondliku eelistuse küsitluste peamiseks puuduseks on hoolimata seeriaviisilisusest küsimuste erinev sõnastamine. Kuid seda on juba pikemalt käsitletud peatükis Andmete ülevaade. Tegemaks võimalikult paikapidavaid järeldusi vasak-parem mõõtme kohta massitasandil, on vajalik Eesti andmete võrdlus teiste riikidega. Kõige parem oleks kahtlemata Eesti kõrvutamine teiste postkommunistlike demokraatiatega. Sellest on pidanud autor paraku empiiriliste andmete puudumise tõttu loobuma. Vajadusest Eesti andmeid siiski mingi taustsüsteemiga kõrvutada on valijate vaadete üldise jaotuse puhul võrdlusandmetena kasutatud Lääne-Euroopa riikide tulemusi 1994. 1997. aastal. Lääne Euroopa riikide andmed pärinevad 1994. aasta eurobaromeetrist nr. 42, 1995. aasta eurobaromeetrist nr.44, 1996. aasta eurobaromeetrist nr.46 ja 1997. aasta eurobaromeetrist nr. 48. Kuna Eesti küsitlustele on ajaliselt kõige lähemal 1997.aasta eurobaromeeter, siis on enamjaolt võrdluseks kasutatud just selle küsitluse andmeid. Erakondade lõikes analüüsi puhul on taustasüsteemina kasutatud töös välja toodud põhjustel Soome, Rootsi ja Taani andmeid. Töö on jaotatud neljaks peatükiks. Esimeses Teooria peatükis on antud ülevaade analüüsiga seonduvatest teoreetilistest küsimustest ning töös kasutatavatest mõõtmismeetoditest. Teine peatükk Andmete ülevaade annab lugejale ülevaate töös kasutatud empiirilistest andmetest ning nende seotud probleemidest. Järgnev empiirilise analüüsi osa on vastavalt kahele hüpoteesile kaheks jaotatud. Töö kolmas peatükk uurib valijat vaadete jaotumist vasak-parem skaalal. Neljandas peatükis on analüüsitud valijate vaadete vastandumist erakondliku eelistuse lõikes. Lisaks sellele on peatükid lugemise lihtsustamiseks ja töö sisu paremaks haaramiseks jaotatud veel alapeatükkideks. Töö lõppjäreldused ja ettepanekud edasiste uurimuste osas on esitatud Kokkuvõttes. 6

1. TEOREETILINE RAAMISTIK 1.1. Vasak-parem mõõtme olemus Vasakpoolsus ja parempoolsus on kaks vastandlikku mõistet, mida on enam kui kahe sajandi jooksul kasutatud tähistamaks poliitiliste liikumiste vahelisi erinevusi, sarnasusi ja vastuolusid. Hoolimata sagedasest ja kauaaegsest kasutamisest puudub paraku ikkagi ühine arusaam, mida vasak- ja parempoolsus tähendavad. Nende mõistete sisu põhjalik avamine nõuab eraldi uurimust ning jääb kindlasti väljapoole antud töö piire ja võimalusi. Siiski tuleb määratleda, mida on käesolevas uurimuses mõistetud vasak- ja parempoolsuse all. Autor nõustub Kitschelti, Mansfeldova, Markowksi ja Tokaga, et vasak-parem mõõtme tähendus ja sellega seonduvad poliitilised teemad varieeruvad teatud määral riigiti. 1 Ometigi on vasak-parempoolsusel olemas ka teatud universaalne või traditsiooniline tähendus. Kitschelt et al peavad vasakpoolsuse traditsiooniliseks tähenduseks ühiskondlike muutuste toetamist eesmärgiga saavutada suuremat majanduslikku võrdsust, parempoolsus pooldab nende järgi aga status quo säilitamist ja majanduslikku ebavõrdsust. 2 Sarnased definitsioonid pakub välja ka Oxford Companion to Politics. Selle leksikoni järgi usub vasakpoolsus progressi ja muutustesse ning seab eesmärgiks majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise võrdsuse saavutamise. Seejuures pooldab vasakpoolsus riigi tasakaalustavat rolli majanduses. Parempoolsuse eesmärgiks on aga status quo ja sotsiaalse hierarhia säilitamine. Majandussfääris pooldab parempoolsus vaba turumajandust ja individualismi. 3 Vasak-parempoolsuse definitsiooni on muutus vs status quo ja võrdsus versus ebavõrdsus küsimustega seostanud ka Klingemann ja Inglehart 4 ning Inglehart ja Sidjanski. 5 Kokkuvottes eristavad need k sitlused niisiis 1 Kitschelt, Herbert; Mansfeldova, Zdenka; Markowksi, Radoslaw; Toka, Gabor. Post-Communist Party Systems. Competition, Representation, and Inter-Party Cooperation. Cambridge: Cambridge University Press, 1999, lk. 282-283 2 Kitschelt et al, lk. 282 3 The Oxford Polirical Companion to Politics of the World. Oxford: Oxford Universitü Press, 1993, lk. 531 532; 790-791. 4 Inglehart, Ronald; Klingemann, Hans Dieter. Party Identification, Ideological Preference and the Left Right Dimension among Western Mass Publics kogumikus Party Identification and Beyond: Representations of Voting and Party Competition ed. Budge, Ian; Crewe, Ivor; Farlie, Dennis. New York: Wiley, 1976, lk. 258 7

esiteks vastuolu majandusküsimustes (riigi sekkumine, sotsiaalmajanduslik võrdsus versus vabaturumajandus ja sotsiaalne ebavõrdsus) ning suhtumises muutus versus status quo küsimusse. Just nende kahe küsimuse põhjal eristab Blackwelli entsüklopeedia vasakparempoolsuse kahte tähendust: majanduslikku ja poliitilist. Muutuse ja progressi versus status quo ja traditsiooniliste väärtuste säilitamine seostub vasak-parempoolsuse poliitilise tähendusega. Võrdsuse ja riigi rolli küsimus aga majandusliku vasakparempoolsusega. 6 Käesoleva töö autor peab samuti õigeks nende kahe küsimuse eristamist. Nagu Toomla on välja toonud, on selle alusel võimalik neli kombinatsiooni: majanduslik parempoolsus ei pea näiteks tingimata olema seotud poliitilise parempoolsusega. 7 Mikkelgi on eristanud vasak-parempoolsuse puhul neid kahte tähendust. Muutus versus status quo säilitamise vastuolu nimetab ta vasakparempoolsuse üldisemaks tähenduseks ja sotsiaalmajandusliku võrdsuse ja riigi rolli küsimust vasak-parempoolsuse kitsamaks tähenduseks. 8 Käesolevas töös ongi käsitletud vasak-parem mõõdet just selle sotsiaalmajandusliku vastuolu tähenduses. Esiteks tingivad seda juba empiirilised andmed, kus samuti on vasak-parempoolsus defineeritud lahti, lähtudes sotsiaalmajanduslikust vastuolust. Teiseks peab autor sotsiaalmajanduslikku vastuolu olulisemaks. Nagu on maininud ka Inglehart ja Sidjanski on muutuste versus status quo küsimusest olulisem see, milliseid muutusi soovitakse ja mida peab tagama status quo säilitamine. 9 Lisaks sellele ei seostu kaasajal vasakpoolsus enam nii selgelt suurte ühiskondlike muutuste toetamisega ja parempoolsus nende vastustamisega: soov muuta põhjalikult olemasolevat süsteemi (näiteks kehtiva sotsiaalkaitse süsteemi lammutamine) võib tulla ka parempoolsetelt jõududelt. Sartori täheldas seda juba 1970.aastatel, kui väitis, et vasak-parem mõõtme käsitlemine muutus versus status quo vastuoluna, nagu seda tehti viiekümnendatel, on 5 Inglehart, Ronald; Sidjanski, Dusan. The Left, The Right, The Establishment and the Swiss Electorate kogumikus Party Identification and Beyond: Representations of Voting and Party Competition ed. Budge, Ian; Crewe, Ivor; Farlie, Dennis. New York: Wiley, 1976, lk. 228 6 Blackwell Encyclopaedia. Oxford: Blackwell Reference, 1991 lk. 324-326. 7 Toomla, Rein. Eesti erakonnad, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999, lk. 42-43. 8 Mikkel, Evald. Venstre og Højre i Estisk Partipolitik. Vindue mod øst, 2001, nr. 1, lk. 6 9 Inglehart, R; Sidjanski, D. lk. 228 8

vananenud ning ei vasta enam tegelikule reaalsusele. Reaalsusele paremini vastavaks ning riikide vahel ka kõige paremini võrreldavaks pidas Sartori vasak-parempoolsuse defineerimist majanduslikus mõttes. Temagi seostas niisiis vasakpoolsust sotsiaalmajandusliku võrdsuse saavutamise püüuga ja riigi tasakaalustava rolliga majanduses ning parempoolsust ebavõrdsuse tolereerimisega ning riigi minimaalse rolliga majanduses. 10 Muutuste ja status quo küsimust ei pea vajalikuks vasak-parem mõõtmega seostada ka Downs ja Bobbio. Downsi järgi väljendab vasak-parem mõõde riigi sekkumise küsimust majandusse (vasakpoolsus pooldab enam kontrollitud majandust ja suuremat riigi sekkumist, parempoolsus peab riigi sekkumist ja kontrolli ebasoovitavaks) 11. Bobbio järgi tähistab vasak-parem mõõde võrdsus versus ebavõrdsus vastuolu. Tema sõnul toetab vasakpoolsus horisontaalset ja egalitaarset ühiskonda, parempoolsus eelistab aga selget hierarhiat ja tolereerib ebavõrdsust. 12 Autori sümpaatia kuulub neile käsitlustele, mis näevad vasak-parem mõõtmel eelkõige sotsiaalmajanduslike küsimuste vastuolu. Niisiis on vasakpoolsuse universaalse tähenduse all antud töös mõistetud sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse toetamist, ulatuslikuma riikliku sotsiaalse kaitse ja riigi tasakaalustava rolli pooldamist majanduses. Parempoolsus tähistab aga sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse toetamist, vähese riigipoolse sotsiaalkaitse pooldamist ning vastuseismist riigi sekkumisele majandusse ehk vaba turumajanduse pidamist ülimuslikuks. Seejuures tuleb meeles pidada, et lisaks sellele universaalsele tähendusele võib olenevalt riigist ja kontekstist vasak-parem mõõtmega seonduda veel teisedki küsimused. Samuti ei ole poliitiline maastik alati ühedimensionaalne ehk lisaks vasak-parem mõõtmele võivad esineda veel teisedki olulised poliitilised mõõtmed ja vastuolud. Nagu on väitnud Bobbio ei pruugi poliitiline ruum olla ühedimensionaalne, kuid vasak-parem mõõde on kõige olulisem, sest ta eksisteerib kõikjal. 13 Käesoleva töö iseloomust ja mahust tulenevalt ongi seetõttu keskendutud sotsiaalmajanduslikule vasak-parem mõõtmele. 10 Sartori, Giovanni. Parties and Party Systems. A Framework for Analüsis. New York: Cambridge University Press, 1976, lk. 337-338. 11 Downs, Anthony. An Economic Theory of Democracy. New York: Harper and Row, 1957, lk. 116 12 Bobbio, Norberto. Left and Right: the significance of a political distinction, Cambridge : Polity Press, 1996, lk. 123-124. 13 Bobbio, Norberto. lk. 4 9

1.2. Postkommunistliku vasak-parempoolsuse eripära Paul Lewis on väitnud, et kui välja arvata sellised riigid nagu Ukraina, Valgevene, Slovakkia ja Moldova on Ida-Euroopa parteisüsteemid liikunud kiiresti eemale nõukogude mudelist ning peegeldavad traditsioonilist vasak-parem jaotust. 14 Teised autorid rõhutavad jällegi Ida-Euroopa mustrite erilisust ning vasak-parem mõõtme spetsiifilist tähendust. Nick Sitter on näiteks väitnud, et postkommunistlikes riikides on poliitiliste mõõtmete omavahelised seosed Lääne demokraatiatele omasest mustrist erinevad. Nimelt Läänes pooldavad majanduslikult parempoolsed ühtlasi ka autoritaarsemat ja suletumat ühiskonda ja majanduslikult vasakpoolsed omakorda toetavad kosmopoliitsemat ja avatumat ühiskonda. Kuid Ida-Euroopas on ülemineku ajal olnud olukord vastupidine: need, kes pooldavad riigipoolset sekkumist ja majanduslikku võrdsust on autoritaarsemate vaadetega ja majandusliku parempoolsuse toetajad pooldavad ühtlasi avatumat ja liberaalsemat ühiskonda. 15 Kuid ometigi võib ka Läänes leida mitmeid erakondi, millel süda on nii öelda vasakul, kuid rahakott paremal pool. Toomla on sellisteks erakondadeks pidanud näiteks Belgia, Itaalia ja Hollandi liberaale ning Saksa Vaba Demokraatlikku Parteid. 16 Teiseks on antud juhul tegu kahe eraldi dimensiooniga, millest esimene sotsiaalmajanduslik mõõde ühtib antud töö vasakparempoolsuse käsitlusega ja teine on eraldi eksisteeriv liberaalsus-autoritaarsus mõõde, mis ei peagi olema üheselt seotud sotsiaalmajandusliku vasak-parem mõõtmega. Lisakse sellele on mitmed autorid, näiteks Kitschelt et al, 17 Markowski, 18 Krause, 19 ja Grofman et al 20 seadnud kahtluse alla ka selle, kas sotsiaalmajanduslikku vastuolu väljendavad küsimused seonduvad ikka postkommunistlikus demokraatias vasak-parem mõõtmega. Massitasandit uurinud Kitschelti et al, Markowksi ja Krause analüüsi 14 Lewis, Paul. Political Parties in Post-Communist Eastern Europe, New York : Routledge, 2000, lk. 83. 15 Sitter, Nick. Cleavages, Party Strategy and Party System Change in Europe, East and West. Perspectives on European Politics and Society, 2002, nr. 3, lk. 436-437. 16 Toomla, Rein, lk.43. 17 Kitschelt et al, lk. 282-283 18 Markowski, Radoslaw. Political Parties and Ideological Spaces in East Central Europe, Communist and Post-Communist Studies, 1997, nr.3, lk. 222-223. (221-254) 19 Krause, Kevin. Public Opinion and Party Choice in Slovakia and the Czech Republic. Party Politics, 2000, nr.1, lk. 26-27 (23-46). 20 Grofman, Bernhard; Mikkel, Evald; Taagepera, Rein. Fission and Fusion of Parties in Estonia, 1987-1999. Journal of Baltic Studies, 2000, nr.4 (lk 329-355) 10

tulemused kinnitavad, et kõigis uuritud riikides seostuvad valijate vaated majandusküsimustes nende vaadete üldise asukohaga vasak-parem mõõtmel, kuid mõne riigi (Ungari, Poola, Slovakkia) puhul on sotsiaalkultuurilistel ja religioosstel hoiakutel suurem mõju valijate vaadete paiknemisele vasak-parem mõõtmel. Kuna kõigi nende analüüside andmed pärinevad 1990.aastate esimesest poolest, siis võib oletada, et vahepeal arenenud vasak-parem debati käigus on samuti suurenenud sotsiaalmajanduslike küsimuste seondumine vasak-parem mõõtmega ehk lähemale on liigutud nö traditsioonilisele vasak-parempoolsuse tähendusele. Eesti puhul on Grofman et al ja Mikkel parteitasandil väitnud, et ülemineku algfaasis (1987-91) kasutati küll vasak-parem terminoloogiat, kuid hoopis teises tähenduses kui enamikes Euroopa riikides. Nõukogude meelsust käsitleti vasakpoolsusena ja iseseisvusmeelsust parempoolsusena. Teises faasis (1992-1994) peeti vasakpoolseteks järkjärguliste reformide pooldajaid ning parempoolsus tähistas radikaalsete reformide toetamist. Alles Reformierakonna esiletõus 1995.aasta valimistel oli esimene märk traditsioonilise vasak-parem debati kujunemisest. 21 Autori arvates on vasak-parempoolsuse traditsioonilise tähenduse kahtluse alla seadmine postkommunistlikes riikides põhjendatud. Kesk- ja Ida-Euroopa valijad ja erakonnad hakkasid neid abstraktseid termineid kasutama alles ülemineku alguses. Kuna eelneva korra ajal selline poliitiline vastandumine puudus, siis võib tõesti esialgu olla tegu väga spetsiifilise vasak-parempoolsuse tähendusega. Seetõttu oleks vajalik analüüsida seda millised valijate hoiakud seostusid Eestis 1998-2002. aastal nende üldise vaadete paiknemisega vasak-parem skaalal. Kahjuks on selline analüüs antud andmestiku põhjal võimatu. Esiteks juhtis 2000. ja 2002.aastal küsimuse sõnastus juba vastajat lähtuma enda majanduspoliitilistest vaadetest. Teiseks puudusid küsitlustes sobivad kontrollküsimused. Kuna analüüsis kasutatavatest Eesti küsitlustest kaks (2000.a. ja 2002.a.) juhtisid küsitletavat vastama sotsiaalmajanduslikest küsimustest lähtuvalt, siis võib olla nende aastate puhul ka kindel, et antud juhul mõõdab vasakparem skaala valijate vaateid sotsiaalmajanduslikes küsimustes. 1998.aasta küsitluse puhul vajaks kahtlemata selgitamist, millest lähtuvalt valijad oma vaated vasak-parem 21 Grofman, B. et al, lk. 350. 11

skaalale paigutasid, kuid kahjuks puudusid selleks sobivad kontrollküsimused. Seetõttu tugineb analüüs lihtsalt eeldusel, et valijad paigutasid enda vaated vasak-parem skaalale majanduslikest küsimustest lähtudes. 1.3 Valijate vaadete mõõtmine vasak-parem skaalal Valijate vasak-parem vaadete analüüsimiseks tuleb neid kuidagi mõõta. Selleks kasutatud meetodid võib jagada otseseks ja kaudseteks. Esimese ehk otsese puhul palutakse valijail endil määratleda oma poliitiliste vaadete asukoht vasak-parem skaalal. Teisel juhul mõõdetakse valijate vaadete jaotumist mingi teise muutuja kaudu. Otsese mõõtmise praktika on väga laialt levinud. Alates 1970.aastatest on seda rakendatud Eurobaromeetri küsitluses, sama meetodit on kasutatud nii European Election Study kui European Social Survey kysitlustes. Ida-Euroopas on niiviisi valijate vaateid kaardistanud Kesk-Euroopa Ülikooli küsitlused. Lisaks on vaadete paigutamist vasakparem skaalale kasutatud eri riikide valimisküsitlustes. Seega on tegu väga laialt kasutatava meetodiga. Nii Eurobaromeetri uuringute kui teiste suuremate Lääne- Euroopa valimisküsitluste tulemused on aga korduvalt tõestanud, et vasak-parem dimensioon on oluline poliitilise teabe süstematiseerija ning valijad suudavad enda vaated ilma raskusteta paigutada vasak-parem skaalale. Inglehart ja Klingemann tõestasid juba 1970. aastatel, et Lääne-Euroopa valijaskonnale on mõisted vasak ja parem tuttavad: keskmiselt 83% valimist suutis määrata oma vaadete asukoha vasakparem skaalal. 22 Otsese mõõtmise peamine kriitika on, et valijad ei saa sellistest mõistetest nagu vasak ja parem aru ning inimesed võivad erinevalt tajuda ka skaala keskpunkti ning vahede kaugust. 23 Selleks on mitmed Ida-Euroopa valijate vaateid uurinud autorid lisaks valijate vasak-parem vaadete paigutamisele kaasanud analüüsi andmed valijate Mikkel, E. 2001, lk. 7-8. 22 Inglehart, R; Klingemann, D. lk. 248. 23 Holm, John.; Robinson, John. Ideological Identification and the American Voter. Public Opinion Quarterly. 1978, nr.2, lk. 236. (235-246) 12

poliitiliste vaadete kohta, mis võiksid seostuda nende vasak-parem vaadetega. 24 Selline lähenemine võimaldab kahtlemata tulemusi paremini tõlgendada. Minagi peaksin vajalikuks vasak-parem vaadete põhjalikumat analüüsi, et selgitada välja, kas valijate vasak-parem vaated väljendavad ikka seda, mida me eeldame neid näitavat. Kuid nagu eespool mainitud, on selline analüüs antud juhul aastate lõikes teostatamatu. Otsese mõõtmise kriitikud on rakendanud kaudseid mõõtmismeetodeid. Näiteks Evans et al on pidanud koige paremaks tuumikuskumusi mõõtvat skaalat, kus autorid ise määravad vasakpoolsust ja parempoolsust mõõtvad küsimused. 25 Holm ja Robinson on juba 1970.aastatel toonud sellise mõõtmise miinusena välja, et see mõõdab pigem vastajate sobitumist küsimustiku autori konstrueeritud mudeliga kui seda, kuidas vastajad ise end poliitilisel maastikul tajuvad. 26 Praegust töö andmestikku võiks isegi selles osas pidada teatud sünteesiks otseset mõõtmisest ja tuumikuskumuste mõõtmisest. Valijatel paluti küll ise enda vaated vasak-parem skaalale paigutada, kuid nende juhtimiseks õiges suunas oli skaalat täiendatud abistavate mõistetega. Teise kuulsama kaudse mõõtmisviisi autoriteks on Hee Min Kim ja Richard Fording. Need kaks autorit tunnistavad, et senised uurimused on tõestanud valijate valmidust ja võimet paigutada enda vaateid vasak-parem skaalale. Kuid kaudse mõõtmisviisi väljatöötamise eesmärgiks oli muuta valijate vaadete asukohad võrreldavaks ka erinevate riikide vahel. Nimelt ei pea nad enesepaigutuse tulemusi võrreldavaks, tulenevalt vasak-parem skaala mõttelise keskpunkti erinevast asukohast eri riikides. Muutmaks iga riigi mediaanvalija vaadete tulemused võrreldavaks on Kim ja Fording töötanud välja oma meetodi, mis põhineb Manifesto Research Groupilt laenatud parteide valimisprogrammide kodeerimise tulemustel. 27 Kõige pealt paigutatakse kõik erakonnad valimisprogrammide kodeerimise tulemusel vasak-parem skaalale. Seejärel leitakse erakonna valijate vaadete intervall samal skaalal. Selleks arvutatakse antud erakonna ja temast vahetult vasemal oleva erakonna kauguse vahe keskpunkt ning antud 24 Kitschelt, H et al; Markowski, R. 1997; Krause, K. 25 Evans, Geoffrey; Heath, Anthony; Lalljee, Mansur. Measuring left-right and libertarian-authoritarian values in the British eectorate. British Journal of Sociology 1996 vol. 47, nr. 1. lk 92-93. 26 Holm, J.; Robinson, J. lk. 237. (235-249) 27 Ülevaate saamiseks parteide valimisprogammide kodeerimisest vt. Estimates for Parties, Electors, and Governments 1945-1998. ed. Ian Budge, Hans-Dieter Klingemann, Andrea Volkens, Judith Bara 13

erakonna ja temast vahetult paremal oleva erakonna kauguse vahe keskpunkt. Nende kahe keskpunkti vahele jäävadki antud erakonna valijate vaated. Kimi ja Fordingi väitel on tänu tuginemisele parteide manifestidele selle meetodi abil arvutatud valijate tulemused erinevalt enesepaigutuse tulemustest võrreldavad eri riikide vahel. 28 Autor nõustub, et enese vaadete paigutuse tulemused ei ole riigiti üksüheselt võrreldavad, tulenevalt mõttelise keskpunkti erinevusest. Siiski on ilma põhjaliku analüüsita veidi ettevaatamatu väita, et erakondade valimisprogrammidel tuginevad tulemused on riigiti võrreldavad, sest see eeldaks erinevate riikide erakondade valimisprogrammide tulemuste võrreldavust. Viimane on aga kaheldav. Samuti ei selgu valemi põhjal erinevate parteide valijaskondade jaotumise eripärad nagu näiteks vaadete hajusus. Seetõttu osutubki antud meetod antud analüüsis kasutamiskõlbmatuks. Kuna kaudsete mõõtmismeetodite kasutamine ei ole autori arvates põhjendatud ja antud uurimisküsimuse lahendamisel teostav, ongi autor otsustanud jääda otsese mõõtmise juurde. Valijate enesepaigutuse tulemuste analüüsi poolt räägib ka vajalike andmete olemasolu. Küll võtab autor arvesse kriitika, et valijate enesepaigutuse tulemused ei ole riigiti üksüheselt võrreldavad ning on seetõttu ka sellisest otsesest võrdlusest loobunud. 1.4. Vastandumise mõõtmine massitasandil Kõige lihtsam viis valijate vasak-parempoolsete vaadete vastandumise kohta järelduste tegemiseks oleks tuginemine Downsi teooriale, mille järgi ratsionaalne valija valib enda vaadetele kõige lähemal asuvat erakonda. Kuna kõigi poliitiliste küsimustega kursis olemine on liiga vaevarikas ja kulukas, siis kasutab ratsionaalne valija mõõdupuuna ideoloogiat ehk võrdleb enda kujutatavat asukohta vasak-parem skaalal parteide omaga ning valib siis kõige lähemal oleva erakonna, Erakonnad omakorda püüavad tabada 28 Kim, Hee Min; Fording, Richard. Voter Ideology in Western Democracies, 1946-1989. Eurpopean Journal of Political Research. 1998, nr.1, lk. 74-75.(73-97) 14

valijate vaadete jaotumist vasak-parem skaalal ning kujundada enda ideoloogilist positsiooni vastavalt sellele. Kohandumisel valijate vaadetega seavad küll teatavaid piiranguid ka vajadus hoida valijate usaldusväärsuse säilitamiseks teatavat ideoloogilist järjepidevust. Kuid üldiselt määrab valijate vaadete jaotumine vasak-parem skaalal ära ka erakondade ideoloogilised positsioonid. Mis aga veelgi olulisem, kuna valija valib endale kõige lähemal asuvat erakonda, siis on valijate vaadete jaotumisel mõju ka erakondliku süsteemi iseloomule ja erakondade arvule. Valijate vaadete koondumine keskele ajendab keskele liikuma ka erakondi ning on iseloomulik kaheparteisüsteemile. Valijate vaadete multimodaalne jaotus iseloomustab aga mitmeparteisüsteemi ning vaadete jaotuse moodide arv määrab ära ka erakondade arvu. 29 Downsi mudel on küll väga lihtne ja loogiline, kuid põhineb liiga paljudel kahtluse alla seatud eeldustel, et valijate vaadete jaotuse kujust niivõrd kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Esiteks on nii Sartori 30 kui Ware 31 oma parteisüsteemide käsitlustes seadnud kahtluse alla Downsi eelduse, et kõik poliitilised küsimused on taandatavad ühele dimensioonile. Samuti on kaheldav, kas valijate vaadete ja erakonna positsiooni vahel on ainult ühesuunaline seos. Downs isegi on väitnud, et erakonnad üritavad küll kohanduda valijate vaadete jaotusega, kuid samuti üritavad mõjutada seda liikuma endale sobivas suunas. 32 Sartori 33 ja Ware 34 rõhutavad aga veelgi enam, et erakonnad ei peegelda passiivselt valijate vaateid ning kritiseerivad Downsi käsitlust, mis põhimõtteliselt peab seost valijate vaadete ja erakondade positsioonide vahel ühesuunaliseks. Nii Sartori kui Ware on veendunud, et erakonnad ei ürita hääle võitmiseks üksnes väljendada valijate vaateid, vaid nad ka selekteerivad, juhivad ja vormivad valijate hoiakuid. Seega on tegu kahepoolse mõjuga - valijate nõudmised mõjutavad parteide positsioone, parteid omakorda manipuleerivad ja vormivad valijate nõudmisi. 29 Downs, A. lk. 100-127. 30 Sartori, G, lk. 326 31 Ware, Alan. Political Parties and Party Systems, Oxford: Oxford University Press, 1996, lk. 322-325. 32 Downs, A, lk. 140. 33 Sartori, G, lk. 27-28 34 Ware, A, lk. 330 15

Kuna vaadete üldine jaotumine ei anna meile piisavalt infot, tuleb analüüsida vaateid erakondade valijate lõikes. Erakondade lõikes on Lääne Euroopa valijate vasakparempoolsete vaadete vastandumist massitasandil analüüsinud põhjalikult Sartori ja Sani, kelle analüüs hõlmas ühteteist Lääne Euroopa riiki. 35 Postkommunistlike riikide valijate vaadete vastandumist vasak-parem mõõtmel on uurinud Poola andmete põhjal Markowksi 36 ning Tšehhi ja Slovakkia valijaid on selles osas võrrelnud Krause. 37 Kõigi kolme autori analüüsid põhinevad erakondade valijaskondade standardhälvete ja kõige vasakpoolsema ja parempoolsema valijaskonna vahe tõlgendusele. Suur standardhälve näitab nende autorite väitel erakonna valijate vaadete hajusust ehk seda, kuivõrd koondunud on erinevate erakondade valijatevaated. Kõige vasakpoolsema valijaskonna ja kõige parempoolsema valijaskonna kaugus üksteisest näitab aga vastandumise ruumi ulatust. Mida kitsam on vastandumise ruum ja hajusamad erakondade valijate vaated, seda enam kattuvad omavahel eri parteide valijaskondade vaated. Teisisõnu ei eristu nad sel juhul teineteisest, mistõttu ka vastandumine on seda madalam. Kõik kolm analüüsi kasutavad valijaskondade vahelise kauguse määramiseks erakondade valijate vaadete keskväärtusi. See on autori arvates veidi problemaatiline. Kui kõrged standardhälbed näitavad vaadete hajusust, siis see tähendab ühtlasi, et keskväärtus ei pruugi olla väga esinduslik näitaja. Samas on erakonnad tarvis mingi näitaja põhjal järjestada. Kõige lihtsam ja selgem viis selleks on ikkagi keskväärtuste kasutamine. Seetõttu on ka antud juhul jäädud keskväärtuse kasutamise juurde. Lisaks sellele kasutab Markowski vastandumise tugevuse mõõtmiseks veel kõige vasakpoolsema valijaskonnaga ja kõige parempoolsema valijaskonna tugevust ehk toetusprotsenti valimistel. Kui vastanduvatel poolustel on nõrga toetusega erakonnad on Markowski järgi ka vastandumine nõrgem. 38 Selliste järelduste suhtes on ettevaatusele mainitsenud aga Joycelyn Evans. Tema sõnul on toetusprotsenti arvesse võttes just ajalise võrdluse puhul oht, et hinnatakse hoopis erakondade toetuse muutumist, mitte 35 Sartori, Giovanni; Sani, Giacomo. Polarization, Fragmentation and Competiotion in Western Democracies, kogumikus Western European Party Systems: Continuitü and Change ed Daalder, Hans; Mair, Peter. Bristol: J.W. Arrowsmith Ltd, 1983, lk. 307-337 36 Markowski, Radoslaw. Party System Institutsionalization in New Democracies:Poland A Trend- Setter with No Followers kogumikus Party Development and Democratic Change in Post-Communist Europe ed. Lewis, Paul. London: Frank Cass Publishers, 2001, lk. 55-78 37 Krause, K. lk. 23-46 38 Markowski, R. 2001, lk. 69-70. 16

nende vastandumist. Niisiis peab Evans vastandumise ruumi ulatust olulisemaks kui valijate toetuse tugevust ja selle muutumist. 39 Autorgi on Evansiga samal seisukohal, et vastandumist saab mõõta ikkagi eelkõige vaadete kattumise ja ulatuse põhjal. Seega põhineb ka käesolevas uurimuses vaadete vastandumise analüüs erakondade valijate vaadete standardhälvetel ja kõige vasakpoolsema ja kõige parempoolsema erakonna keskmise valija kaugusel teineteisest. Kahtlemata kõige usaldusväärsemaid järeldusi saab valijate vaadete vastandumise analüüsi põhjal teha ikkagi massitasandi kohta. Massitasandil saadud tulemuste ülekandmine parteisüsteemi tasandile on juba veidi keerulisem. Siiski on valijate vasakparempoolsete vaadete põhjal järelduste tegemine erakonna positsioonide kohta olnud pigem reegel kui erand. Gabeli ja Huberi väitel on valijate endi vaadete määramine vasak-parem skaalal ühtlasi üks tavalisemaid meetodeid parteide asukoha määramiseks samal mõõtmel. 40 Ka Peter Mair nimetab seda ühena seni kasutatud parteide positsioonide määramise meetodite seas. 41 Ka eespool juba mainitud Sarori ja Sani teevad parteide keskmiste valijate põhjal järeldusi nende valitavate parteide kohta. 42 Samuti on enda analüüsi põhjal teinud üldisemaid järeldusi parteisüsteemi kohta Krause 43 ja Markowski. 44 Bartolini ja Mair on jällegi nende andmete põhjal niivõrd kaugeleulatuvate järelduste tegemist tugevalt kritiseerinud. Nende väitel on valijate enesepaigutuse tulemused täiesti sobivad hindamaks valijate vaadete jaotust ja vastandumist massitasandil, kuid nende põhjal ei saa määrata erakondade positsioone ning nende muutumist ajas. 45 Ka Mairi sõnul ei ole erakonna keskmise valija ja tema erakonna positsiooni vahel nii otsest seost. 46 39 Evans, Joycelyn. In Defence of Sartori. Party System Change, Voter Preference Distributions and Other Competitive Incentives. Party Politics, 2002, nr. 2, lk. 169-170 (155-174) 40 Gabel, Matthew J; Huber, John D. Putting Parties in Their Place: inferring party left-right ideological positions from party manifestos data. American Journal of Political Science, 2000, nr.1 http://searchepnet.com/direct.asp?an=2898581&db=aph (03.04.2004) 41 Mair, Peter. Searching for the positions of political actors. A review of approaches and a critical evaluation of expert surveys kogumikus Estimating the policy position of political actors ed Laver, Michael, London : Routledge, 2001, lk. 14. 42 Sartori, G; Sani, G 43 Krause, K 44 Markowksi R. 2001 45 Bartolini, Stefano; Mair, Peter. Policy Competition, Spatial Distance and Electoral Instability, West European Politics, 1990, nr. 4, lk. 4 (1-16) 46 Mair, Peter, lk. 15. 17

Ka autori arvates ei saa erakonna keskmise valija positsiooni täiesti üksüheselt pidada ka vastava erakonna asukohaks vasak-parem mõõtmel. Kuid vastandumise tugevus massitasandil ütleb kahtlemata midagi ka erakondliku vastandumise tugevuse kohta. Valijate vaadete ulatus peaks olema seotud üldise poliitilise vastandumise ulatusega vasak-parem mõõtmel. Teisisõnu kui valijate vaated on hoolimata erakondlikust eelistusest üksteisele väga lähedal ning sisemiselt väga hajusad, siis viitab see ka parteitasandil sarnastele positsioonidele. Need järeldused kehtivad aga rangelt ainult vasak-parem mõõtme kohta nii massitasandil kui parteitasandil. Kui valijate vaated vasak-parem mõõtmel erakondliku eelistuse lõikes selgelt ei vastandu, siis ei tähenda see, nagu puuduks üldse igasugune poliitiline vastandumine. Lihtsalt see ei ole seotud siis vasak-parem mõõtmega. Vasak-parem mõõtmel vastandumise tugevust tõlgendab autor tulenevalt postkommunistlikust kontekstist positiivselt. Selline tõlgendus on ilmselgelt vastuolus Sartori polariseerutud pluralismi teooriaga, mille järgi fragmenteerunud parteisüsteemis ohustab kõrge vastandumine süsteemi stabiilsust. 47 Sellest mõttest on kantud ka Sartori ja Sani analüüs: tugevat vastandumist vasak-parem mõõtmel käsitlevad need autorid ohuna demokraatia stabiilsusele. 48 Postkommunistlikele riikidele keskendunud Offe, Elsteri ja Preussi käsitlus erineb Sartori omast eelkõige selle poolest, et nende autorite järgi ei saa vastandumise tulemusi hinnata ühtemoodi olenemata vastuolu sisust. Nimelt eristavad nad kolme peamist vastuolu: poliitiline (vastandumine poliitilise režiimi tüübi küsimustes), kultuuriline (etniliste, keeleliste või religioossete identiteetide vastandumine) ning sotsiaalmajanduslik (tulude ümberjaotamise, riigi rolli ja sotsiaalse heaolu küsimused). Eespool defineeritud vasak-parempoolsuse vastuoluga ühtib selgelt viimane ehk sotsiaalmajanduslik vastuolu. Elster et al peavad kõige positiivsemaks vastandumist just sotsiaalmajanduslikes küsimustest, sest selles vallas on konfliktide lahendamine kõige lihtsam. Erinevalt poliitilisest ja kultuurilisest vastuolust on sotsiaalmajandusliku jaotuse puhul võimalik sõlmida kvantitatiivseid kokkuleppeid, sest küsimus on kas 47 Sartori, G, lk. 140-141 18

rohkem või vähem mitte kas meie või teie. Poliitilised ja kultuurilised vastuolud, mis põhinevad Elster et al järgi pigem tunnetel (ehk meie või teie vastuolul) kui mõistusel ei ole niiviisi lahendatavad. Niisiis sotsiaalmajanduslik vastuolu aitab konsolideerumisele kaasa ning neutraliseerib kahte teist konsolideerumist takistavat vastuolu. 49 Seda, et mitte ümberjaotatavate hüvede eelõige rahvuse aga ka religiooni poliitiline vastandamine on stabiilsusele ohtlikum kui sotsiaalmajanduslikes küsimustes vastandumine on rõhutanud ka Markowski. 50 Ka Kitschelt et al on jõudnud oma analüüsi tulemusel järelduseni, et kõige paremad väljavaated püsivamaks stabiliseerumiseks annab selge sotsiaalmajandusliku vastuolu väljakujunemine, kaasa arvatud nii valijate kui erakondade positsioonide eristumine antud mõõtmel. 51 Vasak-parem mõõtme institutsionaliseerumise tähtsust elektoraalse protsessi stabiliseerumise eeldusena on rõhutanud ka Mikkel. 52 Kahtlemata ei ole vasakparem mootme instiutsionaliseerumine ning seal vastandumise tekkimine ainus elektoraalse protsessi ja parteisüsteemi stabiilsusele kaasa aitav tegur. Mikkelgi on oma analüüsi kaasanud näiteks veel elektoraalse volatiilsuse, valitsuste kestvuse, mängureeglite järgimise, toetuse uutele tegijatele jne. 53 Kuid kahtlemata on postkommunistlikes riikides ja autor kaldub arvama, et ka Lääne demokraatiates vasakparem mõõtmel ehk eelkõige sotsiaalmajanduslikes küsimustes vastandumine positiivsem kui meie-teie vastuolude politiseerimine. Niisiis on käesolevas analüüsis vasak-parem mõõtmel vastandumist käsitletud stabiilsust suurendava muutujana. 48 Sartori, G; Sani, G. 49 Elster, Jon; Offe, Claus; Preuss, Ulrich. Institutional Design in Post-Communist Societies. Rebuilding the Ship at Sea. Cambridge: Cambridge University Press, 1998, lk. 247 268. 50 Markowski, R. 2001, lk. 69. 51 Kitschelt, H et al. 52 Mikkel, Evald. Asutavad valimised Eestis võrdlevas postkommunistlikus perspektiivis, kogumikus Riigikogu valimised 2003: Kas muutuste lävel ed Toomla, Rein, lk. 22-23. 53 Mikkel, E. 2003 lk. 40. 19

2. ANDMETE ÜLEVAADE Valijate vaadete analüüsiandmed pärinevad 1998.a., 2000.a. ja 2002.a. Eesti erakondliku eelistuse küsitlustest ning Eurobaromeetritest nr. 42 (1994.a. okt-nov), nr. 44 (1995.a. okt-nov), nr. 46 (1996.a. okt-nov) ja nr. 48 (1997.a. okt-nov). Nii Eurobaromeetri kui Politoloogia osakonna küsitlused toimusid face-to-face intervjuu ja juhuvalimi meetodil. Eurobaromeetrite küsitlustes oli valim keskmiselt 1010 inimest ühe riigi kohta. 54 Politoloogia osakonna küsitlustes on küsitletud keskeltläbi ligi tuhandet kodanikku. 55 Analüüsides andmeid erakondade lõikes oleks tegelikult tarvis suuremaid valimeid, sest mitme erakonna puhul jääb vastajate arv veidi väikeseks. Vaadete paigutust vasak-parem mõõtmel mõõdeti nii Eesti erakondlike eelistuste küsitlustes kui eurobaromeetrites kümnepunktidel skaalal, kus 1 tähistas absoluutset vasakpoolsust ja 10 absoluutset parempoolsust. Valijal paluti öelda arv, mis vastab tema vaadete asukohale antud skaalal. Vastaja sai valida ka vastusevariandi raske öelda või keelduda vastamast. Sellise kümnepallise skaala kasutamise kõige suuremaks puuduseks on peetud esiteks seda, et vastaja on sunnitud poolt valima, sest keskpunkti ei saa enda vaateid paigutada. Teiseks on väidetud, et sellisel kümnepunktisel skaalal võib vastaja tajuda väärtust 5 ekslikult keskpunktina ning arvates end kuuluvat tsentrisse, võib paigutada enda vaated ekslikult number viie juurde. 56 Levinuima alternatiivi - üheteistkümnepunktise skaala kasutamisel on aga ilmnenud, et see hindab oluliselt üle tsentrisse kuuluvate vaadete osakaalu: inimesed, kes kümnepunktisel skaalal ei suuda enda vaateid määratleda, paigutavad üheteistpunktisel skaalal enda vaated tsentrisse. 57 Seetõttu peab autor erakondliku eelistuse ja eurobaromeetri küsitluste kümnepunktiseid skaalasid üheteistpunktisest skaalast ikkagi töökindlamaks. 54 Väiksem valim u. 500 vastajat on olnud Luksemburgis. Kuna Saksamaa on Eurobaromeetris jagatud ida ja lääne osaks ja mõlemas on küsitletud, keskeltläbi 1000 inimest, siis Saksamaa valim on ülejäänud riikides umbes kaks korda suurem 55 2002.aastal olid erinevalt teistest küsitlusest valimisse hõlmatud ka mittekodanikud, mistõttu valim oli ka eelnevatest aastatest suurem - 1145 inimest. Neist Eesti kodanikke oli 977. Kuna eelnevates küsitlustes küsitleti ainult kodanikke, siis on ka 2002.aasta tulemustes mittekodanikud autor välja arvanud. 56 Evans, Jocelyn. Voters and Voting, London: Sage Publications, 2004, lk. 203. 57 Schmitt, Hermann. 3rd and semi -final draft of a questionnaire for the voters study of the European Elections Study 2004. Mannheim, 2004, lk. 17. 20

Eksiarvamust, et väärtus 5 on keskpunkt, vähendab antud küsitlustes visuaalse skaala kasutamine. Visuaalne skaala oli küll kõigis küsitlustes kümnepunktine, kuid skaalale paigutatud mõistetes ilmnes teatud variatsioone. Eurobaromeetri küsitluses ja 1998.aasta erakondliku eelistuse küsitluses oli inimesteel orienteerumiseks skaalale märgitud ainult vasakult paremale numbrid ühest kümneni ja skaala vasakusse otsa mõiste vasak ning paremasse otsa mõiste parem. 2000. ja 2002.aasta erakondliku eelistuse küsitluse skaalal olid skaala vasakpoolsesse otsa lisaks märgitud selgitavad mõisted plaanimajandus, kontrollitud kaubavahetus ja ulatuslik riigipoolne sotsiaalkindlustus; parempoolsesse otsa omakorda turumajandus, vabakaubandus ja vähene riigipoolne sotsiaalkindlustus. Küsimuse erinev sõnastus võib mingil määral mõjutada ka vastuseid. Seletavate mõistete kasutamine võib veidi lihtsustada vastajal enda vaadete paigutamist ning suunata teda nende määratlemisel. Kuid põhimõtteliselt on siiski kõigis küsitlustes küsitud sisuliselt sama asja - vaadete seostamist vasak-parem mõõtmega ning seetõttu on autori veendumusel ka vastuste tulemused võrreldavad. Teiseks, ei pea autor 2000. ja 2002. aasta vastuste ning selle kaudu 2003.aasta valimiste analüüsist loobumist ainuüksi küsimuse veidi teistsugusest sõnastusest tulenevalt põhjendatuks. Erakondade lõikes valijate vasak-parempoolsete vaadete analüüs põhineb eespool käsitletud enda vaadete paigutamise küsimusel ja erakondliku eelistuse küsimusel. Erakondliku eelistuse küsimuse puhul kasutati kõikides Eesti küsitlustes ühesugust sõnastust: Juhul, kui homme toimuksid Riigikogu valimised, siis millise erakonna poolt Te kõige tõenäolisemalt hääletaksite? Eurobaromeetrites oli küsimus esitatud samamoodi, kuid loomulikult oli Riigikogu asemel nimetatud vastava riigi parlamendi nimi. Kõigis küsitlustes said vastajad valida sobiva erakonna etteantud nimekirjast. Samuti oli võimalik keelduda vastamast või valida vastusevariant raske öelda. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et erakondlik eelistus ei ole niivõrd tugev seos parteiga kui parteiline identifitseerumine. 21

3. EESTI VALIJATE VAATED VASAK-PAREM MÕÕTMEL 3.1. Eesti valijate suutlikkus paigutada enda vaated vasak-parem skaalale Kuna senini pole avaldatud ühtegi uurimust, mis oleks analüüsinud empiirilise andmestiku põhjal Eesti valijate vaateid vasak -parem mõõtmel, tuleb autoril alustada päris algusest. Ehk esiteks tuleb vastata küsimusele, kuivõrd üldse on Eesti valijad suutnud sellele küsimusele vastata. Kui enamik valijaid ei suuda enda subjektiivse hinnangu põhjal oma vaateid paigutada, siis on ilmselt inimeste teadlikkus vasak - parem mõõtme olemusest nii madal, et vaadete edasise analüüsi mõttekus muutub küsitavaks. Muidugi ei pruugi ka need vastajad, kes paigutavad enda vaated etteantud skaalale muidu seostada enda poliitilisi vaateid ja eelistusi antud mõõtmega. Siiski mingit kaudset seost vast inimeste tahe ja suutlikkus küsimusele vastata ikkagi näitab. Need, kes ei suuda enda vaateid paigutada, seostavad muidu enda hoiakuid ja eelistusi veelgi väiksema tõenäosusega vasak -parem mõõtmega kui need, kes on määratlenud enda vaadete asukoha etteantud vasak -parem skaalal. Kahtlemata oleks huvitav ning vajalik võrrelda Eesti tulemusi teiste postkommunistlike riikide tulemustega, kuid antud juhul on see andmete puudumise tõttu võimatu. Hinnangu andmiseks, kas Eesti valijate vaadete paigutamise valmidus on kõrge või madal on taustsüsteemina käsitletud Lääne- Euroopa riike. Valijate vaadete paigutamise valmiduse all on mõistetud seda, kui paljud küsimusele vastanud inimestest suutsid öelda enda vaadete asukohta ja kui paljud neist valisid vastusevariandi raske öelda. See näitab autori veendumusel enam küsimusest arusaamist kui keeldumiste arv. Vastamast keeldumise põhjal ei saa järeldada, et inimene ei oska oma vaateid paigutada, sest keeldumistel võib olla mitmeid põhjuseid. Küll saab suutmatust järeldada, kui inimene on olnud valmis vastama, aga valib vastusevariandi raske öelda - sel juhul tunnistab ta ise küsimuse keerukust ja enda suutmatust sellele vastata. Seda, et ühest seost keeldumiste arvu ja raske öelda vastuste arvu vahel pole, näitavad ka eurobaromeetri andmed: ühesuguse keeldumiste arvuga valijaskondade võime enda vaateid vasak-parem skaalaga seostada võib olla väga erinev. Näiteks Taani ja Iirimaa valijad olid 1997.a. võrdselt valmis küsimusele 22

vastama. Ometigi on Taani valijad just kõigist Lääne - Euroopa valijatest kõige rohkem suutelised määratlema enda vaadete asukohta. Iirimaa kuulub aga nende riikide hulka, kus valijate võime enda vaadete asukohta määrata on üks madalamaid. (vt. Lisa 2 ) Eesti valijate küsimusele vastamise valmidus on olnud kogu aeg väga kõrge - keskmiselt 99% küsitletavatest on olnud valmis küsimusele vastama. Samuti on olnud edasiseks analüüsiks piisavalt kõrge inimeste suutlikkus öelda, kus tema vaated asuvad. Aastate lõikes on igast viiest küsimusele vastanud valijast vähemalt neli suutnud määrata enda vaadete asukoha. Samas võrreldes tulemusi eurobaromeetrite andmetega nähtub, et Eesti valijate valmidus määrata enda vaateid vasak-parem skaalal on olnud kõigil vaadeldavatel aastatel mõnevõrra madalam kui Lääne - Euroopas keskmiselt. Kõige suurem vahe Lääne - Euroopaga on 1998.aastal, kui Eesti valijate suutlikkus oma vaadete paigutamisel jääb enam kui kaheksa protsendipunkti alla 1996.-1997.aasta samale Lääne-Euroopa keskmisele näitajale. Kõige lähedasem on Lääne - Euroopa keskmisele eestlaste vaadete paigutamise valmidus 2000. aastal, kui 86,8% vastajatest suutis määrata enda vaadete asukoha. 1997.aasta Lääne - Euroopa keskmisele jääb see Eesti näitaja umbes kolm protsendipunkti alla. (vt. tabel 1) Tabel 1 Valijate suutlikkus paigutada oma vaated vasak-parem skaalale Küsitluse nimi Valimi suurus Vaadete paigutamise Vastajate arv, kes paigutasid küsimusele vastanute arv oma vaated (% küsimusele (% valimist) vastanute arvust) Eesti valijad 1998.aastal 978 973 (99,4%) 793 (81,5%) Eesti valijad 2000.aastal 1045 1040 (99,5%) 902 (86,8%) Eesti valijad 2002.aastal 977* 966 (98,9%) 810 (83,9%) Lääne-Euroopa valijad 1994.aastal 14 094 13 211 (93,8%) 12 132 (91,8%) Lääne-Euroopa valijad 1995.aastal 16 641 15 323 (92,1%) 13 794 (90%) Lääne Euroopa valijad 1996.aastal 16 248 15 046 (92,6%) 13 585 (90,3%) Lääne -Euroopa valijad 1997.aastal 16 186 15 088 (93,2%) 13 556 (89,9%) 23

Samas selgub, et vaadete paigutamise valmiduse tõus ei ole olnud Eestis pidev. 2000.aastal suudab taas veidi vähem (83,9%) vastajatest paigutada enda vaated vasak - parem skaalale. Arvesse võttes sellist kõikumist ning mõningasi erinevusi küsimuse sõnastuses, ei saa rääkida mingist selgest tõusutrendist. Niisiis võib tõus 2000.aastal olla ka juhuslik. Lõpliku vastuse sellele, kas ja kuivõrd on Eesti valijate vastamise suutlikkus tõusnud annavad loodetavasti tulevikus läbi viidavad küsitlused. protsent 100 90 80 70 60 50 40 30 20 10 0 FRA BEL NED GER ITA LUX DEN IRL GB GRE ESP POR FIN SWE AUT NOR EST 1998 EST 2000 EST 2002 Joonis 1 Valijate suutlikkus paigutada enda vaateid vasak-parem skaala riikide lõikes (% küsimusele vastanutest) * Kuna Norra osales ainult 1994.aasta eurobaromeetri küsitluses, siis pärineb Norra tulemus 1994.aastast. Igatahes on Eesti valijate valmidus paigutada enda vaateid vasak - parem skaalale kõigil aastatel veidi madalam kui Lääne - Euroopas keskmiselt 58. Jooniselt 1 selgub, et Eesti valijatega kõige sarnasema vaadete paigutamise valmidusega olid 1997. aastal Luksemburgi, Iirimaa, Itaalia ja Hispaania valijad, kelle vaadete paigutamise valmidus oli Lääne - Euroopa riikide seas ühtlasi kõige madalam. Kõige suurem vahe on ühelt poolt Eesti ja teiselt poolt Taani, Norra, Hollandi ja Rootsi valijate vaadete paigutamise valmiduse vahel. Selline riikide jaotumine ootuspärane ning paistab kinnitavat autori 24

arvamust nagu valijate valmidus paigutada enda vaateid on kaudselt seotud sellega, kui väljakujunenud ja selge on vasak - parem vastuolu. Põhjamaad kuuluvad stabiilsete ühiskondade hulka, kus peamine poliitiline vastandumine toimub just sotsiaalmajanduslikes küsimustes. Itaalia parteisüsteemis toimusid 1990.aastate alguses aga kardinaalsed muutused, mis kahtlemata raskendasid Itaalia valijate orienteerumist poliitilisel maastikul ning enda vaadete seostamist vasak - parem mõõtmega. Hispaaniagi ei kuulu kõige vanema ja stabiilsema parteisüsteemiga Lääne - Euroopa riikide hulka. Iiri valijate puhul selgus aga vähemalt 1970.aastatel, et nende arusaam vasak - parem mõõtme olemusest on madal ehk nende vaadete paiknemine vasak - parem skaalal ei olnud seotud nende hoiakutega võrdsuse ja hierarhia suhtes. 59 Eesti valijate võime määrata enda vaateid viitab võrreldes Põhjamaade ja Lääne - Euroopa keskmisega nõrgemale ja hägusamale vasak - parem vastuolule. Seda, miks postkommunistlikes riikides ei ole vasak-parem mõõde niivõrd selge, ja miks inimestel võib sellest tulenevalt esineda raskusi küsimusele vastamisega, seletab teistele autoritele tuginedes esiteks vasak-parem mõõtme suhteline uudsus. Kommunistliku režiimi ajal puudus vasak- ja parempoolsus ning sellega seonduv debatt, mistõttu inimestel võis olla esialgu keeruline enda vaadete määratlemine. Ainus vastuolu, mida Nõukogude ajal propageeriti oli kapitalistliku ja sotsialistliku maailma vastandumine. Kuna seda ei saa kuidagi läänelikuks vasak-parem vastuoluks pidada, siis oli sotsiaalmajanduslik mõõde tõesti valijate jaoks uus nähtus. Iga uue nähtusega kohanemine ning selle kasutama õppimine võtab aga aega. Vasak-parem debati uudsust on antud mõõtme ebaselguse seletajana käsitlenud nii Kitschelt et al 60 kui Markowski 61. Kitschelt et al rõhutavad samas aga, et valijad on õppimisvõimelised. Just valijate harjumine ja õppimine võiks lisaks küsimuse erinevale sõnastusele seletada Eesti valijate veidi paranenud võimet määratleda enda vaateid vasak-parem skaalal. Aja jooksul ja valimiste käigus muutus vasak-parem mõõde tõenäoliselt veidi selgemaks. Vasak-parem mõõtme uudsusega seondub otseselt teinegi faktor - inimeste ebakindlus enda sotsiaalmajandusliku positsiooni osas. Whitefieldi uurimus on näidanud, et väide nagu kommunism oleks Ida- 58 Erakondade lõikes paigutamisvalmiduse teadasaamiseks vt. Lisa 6-9 59 Inglehart, R; Klingemann, H.D, lk. 270 60 Kitschelt, H. et al, lk. 283. 61 Markowski, R 2001, lk. 223 25