Eestlaste väljaränne Soome. uuringu kokkuvõte. Kristi Anniste Tartu Ülikooli Geograafia osakond

Eestlaste väljaränne Soome uuringu kokkuvõte Kristi Anniste Tartu Ülikooli Geograafia osakond Tartu 2011

Sisukord I Sissejuhatus... 3 II Probleemi kirjeldus... 4 2.1. Eesti-Soome ränne... 5 III Uuringu eesmärk ja uurimismeetodid... 6 IV Uuringu tulemused... 7 4.1. Soome rändamise aeg ja põhjused... 7 4.2. Väljarändajate sotsiaal-demograafiline profiil... 9 4.3. Kohanemine tööturul ja tagasirändeplaanid... 10 V Kokkuvõte ja järeldused... 13 VI Kasutatud kirjandus... 15 2

Eestlaste väljaränne Soome I Sissejuhatus Raudse eesriide langemine 1989. aastal ning Nõukogude Liidu lagunemine vallandas Euroopas rändevood, mida peamiselt tuntakse kui Ida-Lääs rännet Euroopas (Mansoor and Quillin, 2007; Massey ja Taylor, 2004). Endistes liiduvabariikides viisid esimesed üleminekuaastad plaanimajanduselt turumajandusele märkimisväärsele jõukuse kahanemise ning sotsiaalse kihistumiseni. Üheks võimaluseks karmidest majanduslikest oludest ja tekkinud tööpuudusest pääsemiseks sai väljaränne majanduslikult edukamatesse lääneriikidesse, mida toetas aina kasvav liikumisvabadus. Kuid väljaränne ei jäänud vaid üleminekuaastatele iseloomulikuks ellujäämisstrateegiaks. Vastupidi, säilinud ebavõrdsus sissetulekutes Ida ja Lääne vahel, transpordi- ja kommuniaktsioonivahendite areng, mitmete viisanõuete tühistamine, riikide ja ettevõtjate initsiatiiv võõrtööjõu palkamiseks ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise poliitika on väljarännet idast läände pidevalt kasvatanud. Eesti on sarnaselt enamikule teistele Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele väljarändemaaks. Peamiseks väljarändemaaks on olnud naaberriik Soome. Eesti taasiseseisvumise ajal oli Eesti kogukond Soomes peaaegu olematu (ligikaudu 1000 inimest). Alates 1991. aastast on Soome siirdujate arv pidevalt suurenenud ning näiteks 2009. aastaks elas Soomes püsivalt ligi 22 000 Eestis sündinud inimest (Soome Statistikaamet, 2010). Sellele lisanduvad Eestist läinud, kuid mujal sündinud inimesed, peamiselt rahvusvähemused. Soome rändestatistika kohaselt oli esimene väljarände kõrgpunkt aastatel 1992-1993, mil Soome rändas mõlemal aastal üle 2600 inimese. 1990ndate teisel poolel kahanes ränne Soome alla 1000 inimese aastas. Peale 1998-99 aastate majanduskriisi hakkas ränne Soome taas järkjärgult kasvama, seda süvendas Eesti liitumine Euroopa Liiduga 2004. aastal ning aastaks 2009 kasvas Soome rändajate arv 3525 inimeseni. (Soome Statistikaamet, 2010). Väljarändajate arvukuse uurimise kõrval on oluline uurida ka väljarände põhjusi ning nende muutumist ajas, väljarändajate struktuuri, eluga hakkamasaamist uues sihtriigis ning võimalikke tagasirändamisplaane kõike seda rändestatistika aga ei kajasta. Käesolev uuring täidab selle lünga, tuginedes 2009. aastal läbi viidud küsitlusuuringule 1000 Soomes elava Eestist pärit inimese seas. Järgnev analüüs käsitleb täpsemalt küsitlusuuringus uuritud teemasid nagu väljarände aeg ja põhjused, Soomes elavate eestlaste sotsiaal-demograafiline koostis, rahulolu eluga Soomes ning võimalik tagasiränne Eestisse. 3

II Probleemi kirjeldus Nõukogude Liidu lagunemine 1989. aastal vallandas endistes liiduvabariikides väljarändelaine, mida nimetatakse ida-lääs rändeks Euroopas (Kahanec et al., 2010; Castles ja Miller, 2009; Bonifazi et al., 2008; Massey ja Taylor, 2004). Selle rändelaine peamisteks põhjusteks on liikumisvabaduse järkjärguline kasv, transpordi ja kommunikatsioonivahendite areng, üleminekuaja raskused ning tekkinud tööpuudus Idaja Kesk-Euroopa riikides, suured erinevused sissetulekutes Ida ja Lääne vahel ning mitmete töövahendusfirmade ja -organisatsioonide levik (Salt, 2008; Eamets, 2004; Massey ja Taylor, 2004; Okólski, 2004). Ida-Lääs ränne erineb teistest, varasematest rändelainetest mitmes aspektis. Esiteks on ida-lääs rändel enamasti ajutine ja ringne iseloom. Väljaränne pole enam vaid ühekordne püsiv otsus, see on muutunud pidevalt avatud valikuvõimaluseks, sageli ajutiseks eluetapiks või isegi elustiiliks. Teadmine, et ränne võib olla vaid ajutine lisab potentsiaalsele väljarändajale valmisolekut välja rännata, isegi kui hiljem otsustatakse ikkagi võõrsile jääda (Tsuda, 1999). Seega on kaasaegne ränne pigem tsükliline protsess (Krieger, 2004), mistõttu sisse- ja väljarände kõrval on aina olulisemaks saanud tagasirände uurimine. Teiseks toetavad ida-lääs rännet oluliselt Euroopa Liidu avatud tööjõuturu poliitikad, mis toetavad paindlikuma tööjõuturu ning konkurentsivõime edendamise nimel isikute vaba liikumise põhimõtte rakendamist kõigile Euroopa Liidu kodanikele ning tööjõu mobiilsuse suurendamist. Seoses sellega on Euroopa Liidu idalaienemised 2004. ja 2007. aastal oluliselt suurendanud ida-lääs rännet (Kahanec et al., 2010). Selle positiivsed mõjud on tööjõu nõudluse ja pakkumise tasakaalustamine liikmesriikide vahel ning nn ajude ringlemine ( brain circulation ), kus Ida-Euroopa haritud inimesed täiendavad end Läänes ning lähteriik võidab nende tagasipöördumisel paranenud inimkapitali näol (Castels ja Miller, 2009; Bonifazi et al., 2008; Favell, 2008). Ent liikumispiirangute kaotamine tähendab ka probleeme rändevoogude kontrollimise ja hindamisega. Seetõttu kardetakse ühes suurenenud rändega Ida-Lääs rände negatiivsete mõjude süvenemist. Esiteks kardetakse ajude väljavoolu ( brain drain ), kus vaesemast Idast lahkuvad rikkamasse Läände eelkõige kõrgeltharitud inimesed (Guth ja Gill, 2009; Favell, 2008). Teiseks võimalikuks negatiivseks aspektiks on ajude raiskamine ( brain waste ), kus kõrgeltharitud inimesed lahkuvad Läände ning töötavad madalamat kvalifikatsiooni eeldaval, enamasti lihttööl, kuna see võimaldab neile paremat palka, kui kvalifikatsioonile vastav töö kodumaal (Pollard et al., 2008). Kolmandaks ähvardab lähteriike sektoraalne tööjõupuudus, kui lahkuvad mingist konkreetsest majandussektorist inimesed. Sageli on nendeks meditsiinitöötajad, kes on Ida-Euroopas alatasustatud ning ehitustöölised ja insenerid, kelle järgi Lääne-Euroopas on suur nõudlus. Lisaks valmistab lähteriikidele probleeme noorte tööealiste inimeste väljaränne. Kuna nooremad tööealised on kõige mobiilsem vanusgrupp, on nemad ka kõige altimad välja rändama (Krisjane et al., 2009; Kępińska, 2007). Euroopa vananeva rahvastiku kontekstis tähendab see 4

lähteriikidele aina teravamaks muutuvat tasakaalu kadumist ülalpeetavate osakaalus rahvastikus. maksumaksjate ja Sihtriikide jaoks on ohuks kontrollimatu odava tööjõu sissevool Ida-Euroopa riikidest, mis soodustab üldist palkade alandamist (Krings, 2009; Borjas, 2003; Boeri ja Brücker, 2001). Teiseks probleemiks sihtriikidele on nn heaolu ränne ( welfare migration ), kus immigrandid lõikavad kasu sihtriigi sotsiaalhoolekande süsteemist. Seetõttu rakendasid enamik vanadest liikmesmaadest, v.a Iirimaa, Rootsi ja Suurbritannia Ida-Euroopa tööjõule aastatel 2004-2011 üleminekuperioodi. 2.1. Eesti-Soome ränne Eesti on sarnaselt enamikule teistele Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele väljarändemaaks (Anniste, 2009). Eesti rändesaldo on kogu taasiseseisvumisaja vältel olnud negatiivne ning 2010. aastal oli rändesaldoks -3,29 rändajat 1,000 inimese kohta. Peamiseks väljarändemaaks on olnud naaberriik Soome, kuhu on alates 1991. aastast läinud üle 35 000 inimese (Tammaru et al., 2010; Soome Statistikaamet, 2010). Paljud neist on küll juba Eestisse tagasi pöördunud. Kui Eesti taasiseseisvumise ajal oli Eesti kogukond Soomes peaaegu olematu (ligikaudu 1000 inimest), on Soome siirdujate arv pidevalt kasvanud ning näiteks 2009. aastaks elas Soomes püsivalt ligi 22 000 Eestis sündinud inimest (Soome Statistikaamet, 2010). Sellele lisanduvad Eestist läinud, kuid mujal sündinud inimesed, peamiselt rahvusvähemused. Soome rändestatistika kohaselt oli esimene väljarände kõrgpunkt aastatel 1992-1993, mil Soome rändas mõlemal aastal üle 2600 inimese. 1990ndate teisel poolel kahanes ränne Soome alla 1000 inimese aastas. Peale 1998-99 aastate majanduskriisi hakkas ränne Soome taas järkjärgult kasvama, seda süvendas Eesti liitumine Euroopa Liiduga 2004. aastal ning aastaks 2009 kasvas Soome rändajate arv 3525 inimeseni. (Soome Statistikaamet, 2010). 5

III Uuringu eesmärk ja uurimismeetodid Seni on peamisteks Soome rännet kajastavaks andmeallikateks olnud Eesti ja Soome rändestatistika. Näiteks näitavad Soome rahvastikuregistri andmed nii rännet (ränne Soome ja tagasiränne Eestisse) kui Soomes püsivalt elavate eestlaste arvu. Ent rändestatistika ei peegelda Soome rändamise täpsemaid tagamaid nagu rände selektiivsust, rände põhjuste muutumist ajas ning Soome rännanud inimeste kohandumist Soome ühiskonda. Rände ning tagasirände selektiivsuse uurimine aitab aga hinnata, millised väljarändajate grupid Eestist lahkuvad. Teiseks aitab rände tagamaade analüüsimine ennustada eesolevaid trende immigrantide käitumises ning hinnata immigrantide mõju lähte- ja sihtriigi sotsiaalsetele süsteemidele (Constant ja Massey, 2003). Näiteks kas väljarändajad on lõplikult kadunud lähteriigi majanduse jaoks või tulevad nad tagasi, sageli varasemast suurema inimkapitali ja majanduslike ressurssidega? Kahanec i ja Zimmermanni (2010) kohaselt võib selline ajude ringlemine aidata näiteks kaasa siht- ja lähteriikide demograafiliste ja majanduslike probleemide lahendamisele. Kolmandaks, huvitab meid Eestist pärit immigrantide toimetulek ning integreerumine Soome ühiskonda. Kas toimub nn ajude raiskamine, kus eestlased teevad Soomes valdavalt neid lihttöid, mida kohalikud teha ei soovi või annab suurem sissetulek Soomes pigem rohkem võimalusi eneseteostuseks? Teiseks väljendavad integreerumine ja sotsiaalsed suhted enamasti ka tagasirände soovi (Dustmann, 1993; Constant ja Massey, 2002). Seega oli uuringu eesmärgiks uurida põhjalikumalt Soome rändamise tagamaid. Uurimaks rännet Eestist Soome viisime läbi küsitlusuuringu 1000 Eestist pärit ja Soomes elava inimese seas. Küsitlusuuring toimus 2009. aasta kevadel. Soome rahvastikuregistrist võeti 1000-inimeseline juhuvalim, mis hõlmas ainult täisealisi ja Soomes rohkem kui aasta elanud/elada plaanivaid inimesi. See tähendab, et juhutöölisi ning hooajatöölisi andmebaas ei hõlma. Andmebaas sisaldab andmeid immigrandi sotsiaal-demograafilise profiili, rändeaja ja põhjuste, tööhõive, haridustaseme, pereelu, sotsiaalsete kontaktide ning võimalike tagasirände plaanide kohta. Järgnev analüüs toob välja peamised tulemused, kasutades kirjeldavat statistikat. 6

IV Uuringu tulemused 4.1. Soome rändamise aeg ja põhjused Ränne Eestis Soome sai alguse 1991. aastal, mil lagunes Nõukogude Liit ja rändamine lääneriikidesse sai võimalikuks. Laias laastus on viimase 20 aasta jooksul toimunud Soome rändamine kahes suuremas laines: esimene rändelaine toimus üleminekuaastatel, selle kõrgpunktiks oli aasta 1993; teise rändelaine kõrghetk oli aastal 2005, vahetult pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga (joonis 1). Need kaks väljarände lainet erinevad üksteisest oluliselt nii väljarändajate koostise kui rändepõhjuste poolest. 10% 8% 6% 4% 2% 0% 1970 1975 1980 1987 1989 1991 1993 1995 1997 1999 2001 2003 2005 2007 Joonis 1. Soome rändamise aeg 1990. aastad 1990ndatel oli peamiseks Soome minemise põhjuseks Ingerisoome päritolu. Nimelt võimaldas Soome riik alates 1990. aastast endise Nõukogude Liidu aladelt, peamiselt Eestist ja Venemaalt, ingerlaste tagasirännet, mida paljud Eestis elavad Ingerisoome päritolu (vähemalt ühel vanemal või vanavanematel olnud Soome kodakondsus) inimesed ka kasutasid. Ingerlaste lahkumise kõrghetk oli 1993. aasta, mil 29% kõikidest Soome rändajatest tõi lahkumise põhjuseks oma Ingerisoome päritolu (joonis 2). 1990ndatel väljarännanutele, sh. ingerlastele, oli väga omane väljaränne kogu perega, mis viitab Soome püsivalt elama jäämise kavatsusele. 61% kõikidest väljarändajatest oli abielus või vabaabielus, nendest 82% võttis pere kas kohe või hiljem Soome kaasa. Kolmandikul juhtudel rändas 1990ndate väljarändajatele pere Soome järele veidi hiljem, 7

viiteaja pikkuseks oli keskmiselt 1 aasta. Väga suur oli ka laste osakaal: 1990ndatel koos vanematega kaasa läinud lapsed, s.o rändehetkel alla 18-aastased, moodustavad tervelt kolmandiku kõigist 1990ndatel väljarännanutest. Pererändajate hulka kuuluvad ka Soome abiellujad, kes oma arvukuselt olid samaväärsed perele järelesõitjatega ning kelle Soome rändamine sai hoo sisse 1990ndate keskel. Valdav enamus neist (87%) olid naised. Töö- ja sissetulekutega seotud põhjustel lahkus 1990ndatel Soome vaid 12% kõigist väljarändajatest (joonis 2). 2000. aastad Kui 1990. aastaid võib iseloomustada kui ingerlaste rännet, siis 2000. aastatel on töö ja sissetulekutega seotud põhjused saanud peamiseks väljarände ajendiks: töörändajad moodustasid 47% kõikidest väljarändajatest. Koos töörändega on kasvanud ka väljaränne perega seotud põhjustel (elukaaslasega kaasa minemine, elukaaslasele järgnemine, Soome abiellumine jne). Samas on võrreldes 1990. aastatega 2000ndatel väljarännanute seas veidi kahanenud abielus ja vabaabielus inimeste osakaal: 51%-ni kõigist lahkunutest (varasema 61% asemel). Abielus ja vabaabielus Soome lahkujad jagunevad laias laastus kaheks: kui oli plaanis pere kaasa võtta tehti seda kohe (vastupidiselt 1990. aastate trendile, kus pere järgnes väikese viiteajaga) (joonis 2); või ei plaanitudki pere järgnemist (ligi kaks kolmandikku abielus/vabaabielus rändajatest), mis viitab rände ajutisele iseloomule. 50 40 Põhjus töö pere ingerlaseks olemine 30 arv 20 10 0 1970 1979 1987 1990 1993 1996 1999 2002 2005 2008 Joonis 2. Väljarände põhjuste muutumine ajas 8

4.2. Väljarändajate sotsiaal-demograafiline profiil Vanus Soome rändab enamasti kõige mobiilsem vanusrühm ehk nooremas tööeas inimesed. Ent võrreldes 1990ndatega olid 2000ndate rändajad veidi nooremad: kui 1990ndate rändaja mediaanvanuseks oli 32 aastat, siis 2000ndatel oli see 30 aastat. Sugu Kui üldiselt väljarändajate seas soolised erinevused puuduvad, esinevad soolised erinevused rändepõhjustes. Nimelt, kui meestel oli olulisimaks rändepõhjuseks töö ja sissetulekuga seotud põhjused, mida nimetas peamise põhjusena 47% meestest, siis naistel oli levinumaks põhjuseks perega seotud põhjused (43% naistest). Tööd ja sissetulekuid nimetas peamiseks Soome minemise põhjuseks 30% naistest, samas perega seotud põhjustel lahkus Soome vaid 17% meestest. Rahvus Soome rändamine pole Eestis elavatele eestlastele ja rahvusvähemustele võrdselt atraktiivne. Nimelt on eestlastele Soome tunduvalt atraktiivsem sihtriik kui siin elavatele rahvusvähemustele. Ka eestlaste ja rahvusvähemuste rändepõhjused erinevad üksteisest märgatavalt. Kui eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste seas oli levinumaks tööränne, millele järgneb pereränne, on vene emakeelega inimeste jaoks peamiseks rändepõhjuseks ingerlaseks olemine, millele järgnevad perega seotud põhjused. Kuna ingerlaste väljaränne jääb valdavalt 1990ndate keskele, lahkus sel ajal ka suhteliselt rohkem vene rahvusest inimesi kui 2000ndatel. Haridustase Kõige rohkem on Soome läinud kutseharidusega (kutseharidus nii põhi- kui keskhariduse baasil) inimesi (46%). Kõrgharidusega inimeste (rakenduskõrgharidus ja kõrgharidus) osakaal on 15% ning Soome läinud naised on üldiselt veidi haritumad kui mehed. Sotsiaalmajanduslik staatus Soome tööle minemist eesmärgiga pääseda tööpuudusest Eestis on viimase 20 aasta jooksul kasutanud vaid 7% kõikidest väljarändajatest ning majanduse tõusu- ja langusaastad pole töötute osakaalu väljarändajate seas mõjutanud. 17% Soome läinutest olid tööturul mitteaktiivsed, sh 6% oli Eestis eelnevalt tegelenud õpingutega. 76% Soome läinud täisealistest oli Eestis omanud töökohta. Nendest, Eestis eelnevalt töötanud 9

inimestest on võrreldes kogu rahvastiku ametialase jaotusega ülekaalukalt kõige enam Soome läinud ametnikke/klienditeenindajaid (23% Soome rännanutest, 16% kogu rahvastikust) (Tabel 1). Teiste ametialade esindajate osakaalud on Soome rännanute seas Eesti keskmisest väiksemad: tippjuhte ja spetsialiste (22%), keskastme spetsialiste 11%, oskustöölisi 35% ja lihttöölisi 9% (Tabel 1). Tabel. Ametite jagunemine töötavate inimeste seas Eestis keskmiselt ning Soome rännanute seas Ametiala Eestis töötavate inimeste seas (keskmine 1989-2009) Soome rännanute seas Tippjuhid ja -spetsialistid 25% 22% Keskastme spetsialistid 13% 11% Ametnikud ja klienditeenindajad 16% 23% Oskustöölised 36% 35% Lihttöölised 10% 9% 4.3. Kohanemine tööturul ja tagasirändeplaanid Töötamine Suurem osa Soome läinutest leidis endale esimese kolme kuu jooksul ka töökoha, vaid 14% ei leidnud seda vaatamata otsingutele. Kõige levinumaks meetodiks töö saamiseks oli töökoha leidmine sugulaste või tuttavate kaudu. Seda meetodit kasutas töö leidmiseks 41% kõigis vastanutest. Esimesel töökohal Soomes töötas kolmandik oskustööliste ning neljandik lihttöölistena. Ligi kolmandik inimesi tegi esialgu tööd, mis oleks eeldanud madalamat kvalifikatsiooni. Kõige sagedamisni leppisid tööga, mis ei vastanud kvalifikatsioonile kõrgharidusega inimesed (Tabel 2). Tabel 2. Esimese töökoha vastamine kvalifikatsioonile haridustaseme järgi Kas Teie töö vastas kvalifikatsioonile? Põhiharidus Keskharidus Kutseharidus Kõrgharidus jah 65% 62% 51% 55% ei, töö eeldas kõrgemat kvalifikatsiooni 7% 5% 6% 1% ei, töö eeldas madalamat kvalifikatsiooni 7% 27% 36% 42% ei oska öelda 20% 7% 7% 3% Eesti immigrantidele on kohanemine uue olukorraga Soomes, keeleoskuse ja haridustaseme paranemine tähendanud järkjärgulist ametialase staatuse paranemist. Pärast sisseelamisperioodi möödumist liigutakse ametikohtadele, mis vastab nende kvalifikatsioonile ning immigrantide ametialune jagunemine muutub sarnaseks Eestist lahkumise omale. Seda kirjeldab hästi joonis 3, mis näitab Eestis tippjuhina töötanute ametialast staatust eestist lahkumisel, esimesel töökohal Soomes ning prageusel töökohal Soomes. Kui kohe sai Soomes tippjuhina tööle vaid 27% Eestis tippjuhina töötanutest, 10

leppis veerand neist esialgu lihttöölise ametiga. Praeguseks on neist 40% tõusnud ametialaselt lihttöölisest taas tippjuhiks (joonis 3). Kuigi 20% vastanutest leiab endiselt, et nende kvalifikatsioon eeldaks paremat töökohta, on valdav enamus (91%) Soomes töötavatest inimestest oma tööga rahul. Tippjuhid 22% Tippjuhid 27% Spetsialistid 17% Tippjuhid 48% Spetsialistid 40% Klienditeenindajad 8% Oskustöölised 1% Klienditeenindajad 17% Tippjuhid 41% Spetsialistid 18% Klienditeenindajad 36% Lihttöölised 5% Oskustöölised 15% Tippjuhid 73% Klienditeenindajad 5% Oskustöölised 23% Lihttöölised 25% Tippjuhid 40% Spetsialistid 7% Klienditeenindajad 16% Oskustöölised 23% Lihttöölised 12% Joonis 3. Eestis tippjuhtidena töötanute esimene ja praegune amet Soomes. Tagasirände plaanid Eestisse tagasi tulla ei kavatse 45% uuringus küsitletutest. Seda takistavad kas perekondlikud sidemed Soomes, asjaolu, et Soome on muutunud uueks kodumaaks, rääkimata mitmetest majanduslikest ja sotsiaalsetest hüvedest. Paljud vastajatest siiski möönavad, et kaaluksid tagasitulekut, kui Eestis oleks neil rohkem väljakutseid või huvitav töö. Eesti riigi jaoks iseäranis huvitav grupp on need, kes pole tagasituleku üle veel kindlalt otsustanud, nemad moodustavad ligi kolmandiku kõigist vastajatest. Seetõttu on oluline uurida, millised rahvastikurühmad soovivad tagasi rännata ja millised mitte. Soome puhul peab paika trend, et mida kauem on välismaal viibitud, seda väiksem on soov naasta. Näiteks 1990ndatel läinutest soovib kindlasti Eestisse naasta 15% inimestest, samas kui 2000. aastatel läinutel on see näitaja 29%. Ka kõrgem haridustase tähendab Soome rännanute puhul suuremat soovi tagasi rännata. Näiteks kõrgharidusega inimestest plaanib ligi kolmandik Eestisse tagasi rännata, samas kui teiste haridustasemete puhul on 11

tagasirände sooviga inimesi alla viiendiku. Kõrgeltharitute kõrval soovivad naasta ka pigem töötavad (27%) kui mitteaktiivsed inimesed (14%). Ilmselt peibutab mitteaktiivseid Soome arenenud sotsiaalhoolekandesüsteem. Ootuspäraselt soovivad pigem tagasi rännata need Soomes töötajad, kes teevad madalamat tööd kui nende kvalifikatsioon seda eeldaks. Omaette grupi moodustavad lapsena läinud ning praegu täiskasvanud Eestist pärit noored Soomes. Tervelt 63% neist ei plaani Eestisse tagasi rännata. Neist kolmandik ei soovi Eestisse tagasi rännata, sest peavad Soomet oma uueks kodumaaks, 21% ei soovi naasta parema sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu Soomes, 19% peavad takistavaks teguriks pere ja sõprade olemasolu Soomes. 12% lapsena Soome läinutest leiab, et Eestiga ei seo neid enam midagi. Eestlaste ja soomlaste omavaheline kultuuriline lähedus soodustab eestlaste paremat integreerumist Soome ühiskonda võrreldes Eesti rahvusvähemustega: neil on lihtsam õppida ära Soome keel ja paremad võimalused töö leidmiseks. Ka käesoleva uuringu tulemusena on Soome rännanud Eesti rahvusvähemused oma praeguse tööga veidi vähem rahul kui eestlased, ühtlasi teevad nad sagedamini tööd, mis on madalam, kui eeldaks nende kvalifikatsioon. Seega võiks ühelt poolt arvata, et Eestist Soome rännanud rahvusvähemused on altimad Eestisse tagasi rändama. Teisalt, kui lähtuda Constant ist ja Massey st (2002), kes rõhutavad kontakte lähteriikidega, võiks arvata, et eestlastel on vastupidi, pigem suurem tõenäosus tagasirändeks Rahvusvähemustel seevastu on võrdlemisi lühiajaline side Eestiga ja vähem kontakte, mis eeldatavasti vähendab nende soovi Eestisse tagasi rännata. Uuringu tulemusena selgus, et kindlat tagasirände soovi avaldavadki pigem eestlased (28%) kui Eesti rahvusvähemused (9%). 12

V Kokkuvõte ja järeldused Tänu Eesti ja Soome rändestatistikale teame, et Soome on alates 1991. aastast olnud Eesti väljarändajate meelissihtkohaks. Käesolev uuring lisab sellele teadmisele uue mõõtme, heites valgust Eestist Soome rändamise täpsematele tagamaadele, sh rändepõhjustele ning nende muutumisele ajas, rändajatele endile ning nende kohanemisele Soomes ning Eesti jaoks olulisele tagasirände teemale. Sellega täidab käesolev uuring olulise ning seni puudunud lünga Eesti lähimineviku ja oleviku rändeloos. Uuringust selgub, et Soome rände iseloom on ajas muutunud. Väljaränne Soome on toimunud kahes suuremas laines, mida on mõjutanud erinevad poliitilised, majanduslikud jm tegurid ning mis erinevad üksteisest nii rändepõhjustelt kui rändajate koostiselt. Esimene suurem väljarände laine Soome toimus 1990. aastate keskpaigas, kui lahkusid peamiselt ingerlased, kelle lahkumist toetas Soome riik, kelle lahkumise põhjus oli enamasti Eestist ära saamine ning kes lahkusid sageli selleks, et Soome ka püsivalt elama jääda. Teine, käimasolev, 2000. aastate keskpaigas hoogustunud väljarände laine on ajutisema iseloomuga, mida toetab oluliselt transpordi ja kommunikatsioonivahendite pidev areng ja liikumisvabaduse kasv Euroopas ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise poliitika. Tänu rände lühiajalisusele, liikumisvabadusele ning lihtsamale asjaajamisele on rändeotsust aina kergem vastu võtta ning levinuimaks rändeliigiks on saanud tööränne. Nii 1990ndate ingerlaste kui 2000ndate töörändajate näol on valdavalt tegemist nooremas tööeas inimestega, mis süvendab Eesti kui lähteriigi jaoks rahvastiku vananemisest tulenevat maksumaksjate osakaalu vähenemise ja ülalpeetavate osakaalu suurenemise probleemi. Samuti võib Eesti seista silmitsi sektoraalse tööjõupuudusega, kus haritud inimesed ja oskustöölised lahkuvad suurema sissetuleku tõttu Soome, tehes seal sageli tööd, mis ei vasta nende kvalifikatsioonile, toimub ajude raiskamine. Ometi pole stsenaarium nii tume, kui esmapilgul tundub. Esiteks on Eestisse naasta soovijate seas ülekaalus majanduslikult aktiivsed ja kõrgelt haritud inimesed. Teiseks kohanevad Eesti immigrandid Soome tööturul võrdlemisi hästi, kinnitades USA rändeteoreetiku B. Chiswicki (1986) kirjeldatud immigrantide U-kujulise ametialase mobiilsuse teooriat, mille kohaselt immigrandid omavad töötamiseks keskmisest kõrgemat motivatsiooni ja võimekust ning koos vajalike oskuste ja kogemuste omandamisega sihtmaal tähendab kõrgem motivatsioon ja võimekus immigrantidele järkjärgulist sotsiaalmajanduslikku tõusu. Seega Eesti immigrandid lepivad küll alguses kvalifikatsioonile mittevastava tööga, kuid aja möödudes suudab suur osa neist tõusta ametialaselt endisele tasemele. Kolmandaks on üheksa kümnest Eestist pärit immigrandist kas rahul või väga rahul oma praeguse töökohaga Soomes. Kohanemist ja üldist rahulolu eluga sihtmaal, mis üldiselt iseloomustab Eestist Soome elama läinud inimesi, peetakse üheks olulisemaks tagasirände soovi pärssivaks teguriks. Teistest paremini on Soomes kohanenud lapsena koos vanematega Soome rännanud ning ajaliselt kauem Soomes viibinud (1990ndatel lahkunud) inimesed. Seetõttu väljendavad 13

nad ka vähem soovi Eestisse naasta. Ent Eestisse tagasi tulla ei soovi ka Soome läinud rahvusvähemused, valdavalt venelased, kellel kohanemine Soome tööturul ei toimu nii kiiresti kui eestlastel. Nende puhul pärsivad tagasirände soovi peamiselt sotsiaalsete kontaktide vähesus Eestis. Eesti jaoks positiivseks tulemuseks on aga see, et tagasi soovivad tulla pigem majanduslikult aktiivsed ning kõrgelt haritud inimesed, kes pole leidnud Soomes oma kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kokkuvõtvalt on ränne Eestist Soome palju mitmetahulisem ning Soome rännanud rahvastik palju mitmekülgsem, kui esmapilgul tundub. Viimase 20 aasta jooksul on Soome rännatud väga erinevatel põhjustel, kusjuures töörände ja ingerlaste väljarände kõrval ei tohiks pidada vähemtähtsaks ka toimunud pererännet, mis iseäranis 2000. aastate töörände kõrval sageli varju jääb. Ka suhteliselt väike töötute osakaal väljarändajate seas näitab, et rändevoode liikumine toimub palju mitmesugustel ajenditel kui pelgalt töötusest pääsemise eesmärgil. Eriti huvitavaks grupiks on vanematega Soome kaasa rännanud lapsed, kes on Eestiga säilitanud suhteliselt vähe sidemeid ning soovi Eestisse naasta. 14

VI Kasutatud kirjandus Anniste, K. 2009. External Migration of Estonia. In Migration. Eds. T. Tammaru and A. Tammur. Statistics Estonia. Pp. 60-66. Boeri, T., Brücker, H. 2001 Eastern Enlargement and EU-Labour Markets: Perceptions, Challenges and Opportunities. IZA Discussion Paper, No. 256, February. Bonifazi, C., Okólski, M., Schoorl, J., Simon, P. 2008 Introduction. In International Migration in Europe. New Trends and New Methods of Analysis. Eds. C. Bonifazi et al. IMSCOE Research, Amsterdam University Press. Pp. 9 16. Borjas, G. J. 2003 The Labor Demand Curve is Downward Sloping: Reexamining the Impact of Immigration on the Labor Market. The Quarterly Journal of Economics 118(4):1335 1374. Castles, S., Miller, M. J. 2009 The Age of Migration. Fourth Edition. London: Palgrave Macmillan. Chiswick, B. R. 1986 Is the new immigration less skilled than the old?, Journal of Labour Economics 4:169-192. Constant, A., Massey, D. S. 2003 "Labor Market Segmentation and the Earnings of German Guestworkers." IZA Discussion Papers 774, Institute for the Study of Labor (IZA). Cook, J., Dwyer, P., Waite, L. 2010 The Experiences of Accession 8 Migrants in England: Motivations, Work and Agency. International Migration Early View, Published Online: 15 Jan 2010. Dustmann, C. 1993. "Earnings Adjustment of Temporary Migrants," Journal of Population Economics 6(2):153-68. Eamets, R. 2004 Labour Market Flows and Adjustment to Macroeconomic Shocks in the Baltic States. Post-Communist Economies 16(1):47 71. Estonian Family and Fertility Survey 2008 Tallinn: Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus. Faist, T. 2000 The Volume and Dynamics of International Migration and Transnational Social Spaces. Clarendon Press, Oxford. Favell, A. 2008 The New Face of East-West Migration in Europe. Journal of Ethnic and Migration Studies 34(5):701 716. Gurak, D., Caces, F. 1992 Migration Networks and the Shaping of Migration Systems. In International Migration Systems: A Global Approach. Eds. M. M. Kritz et al. Clarendon Press, Oxford. Pp. 150 176. Guth, J., Gill, B. 2009 Motivations in East-West Doctoral Mobility: Revisiting the Question of Brain Drain. Journal of Ethnic and Migration Studies 34(5):825 841. Kahanec, M., Zaiceva, A., Zimmermann, K. F. 2010 EU Labour Markets after Post- Enlargement Migration. In EU Labour Markets after Post-Enlargement Migration. Eds. M. Kahanec and K. F. Zimmermann. Springer-Verlag New York, LLC. Pp. 3 45. Kępińska, E. 2007 Recent Trends in International Migration. The 2007 SOPEMI Report for Poland, CMR Working Papers No. 29/87. Centre of Migration Research, Warsaw University, Poland. 15

Krieger, H. 2004 Migration Trends In An Enlarged Europe, European Foundation for the Improvement of Living and Working Conditions. Dublin, 2004 VIII, Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities, EF/03/109/EN, www.eurofound.europa.eu/pubdocs/2003/109/en/1/ef03109en.pdf Krings, T. 2009 A Race to the Bottom? Trade Unions, EU Enlargement and the Free Movement of Labour. European Journal of Industrial Relations. 15:49 69. Krisjane, Z., Berzins, M., Bauls, A. 2009 New Labor Migration Trends: Evidence from Latvia. Geographical Review of Japan. Series B 81(1):34 46. Mansoor, A., Quillin, B. (eds.) 2007 Migration and Remittances. Eastern Europe and the Former Soviet Union. Washington DC: The World Bank. Massey, D. S., Taylor, J. E. 2004 Introduction. In International Migration. Prospects and Policies in a Global Market. Eds. D. S. Massey and J. E. Taylor. Oxford University Press. Pp. 1 12. Okólski, M. 2004 The Effects of Political and Economic Transition on International Migration in Central and Eastern Europe. In International Migration. Prospects and Policies in a Global Market. Eds. D. S. Massey and J. E. Taylor. Oxford University Press. Pp. 35-58. Okólski, M. 2006 Costs and Benefits of Migration for Central European Countries. CMR Working Papers, No. 7/65. Warszawa. Pollard, N., Latorre, M., Sriskandarajah, D. 2008 Floodgates or Turnstiles? Post-EU Enlargement Migration Flows to (and from) the UK. Report of the Institute of Public Policy Research. Salt, J. 2008 Managing New Migrations in Europe: Concept and Reality in the ICT Sector. In International Migration in Europe. New Trends and New Methods of Analysis. Eds. C. Bonifazi et al. IMSCOE Research, Amsterdam University Press. Pp. 19 36. Soome tööturu ja majandusarengu amet, 2008. http://www.mol.fi/mol/en/index.jsp Soome Statistikaamet http://www.stat.fi Tammaru, T., Kumer-Haukanõmm, K., Anniste, K. 2010 "The Formation and Development of the Estonian Diaspora." Journal of Ethnic and Migration Studies 36(7):1157 1174. Tsuda, T. 1999 The Motivation to Migrate: The Ethnic and Sociocultural Constituion of the Japanese-Brazilian Return-Migration System. Economic Development and Cultural Change 48(1):1-31. 16