TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduskond Politoloogia osakond Bakalaureusetöö Laura Pakaste LEEDU VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITILISED KAALUTLUSED ARENGUABI ANDMISEL UKRAINALE Juhendaja: MA Heiko Pääbo Tartu 2007
Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud... /Laura Pakaste/
Sisukord Sissejuhatus... 4 1 Mõisted...6 1.1 Mõistete käsitlus Leedus... 7 2 Arenguabi teoreetilised käsitlused... 8 2.1 Doonorriigi huvid arenguabi andmisel... 8 3 Leedu välispoliitika ja arengukoostöö raamdokumendid... 11 3.1 Välispoliitika raamdokumendid... 11 3.2 Arengukoostöö raamdokumendid ja valdkonnad... 13 4 Leedu välis- ja julgeolekupoliitilised kaalutlused arenguabi andmisel Ukrainale... 14 4.1 Geopoliitilised tegurid suhted suurvõimudega... 14 4.1.1 USA roll... 14 4.1.2 Venemaa roll... 16 4.2 Ukraina olulisus USA, Venemaa ning ELi jaoks... 18 4.3 EL ja naabruspoliitika... 19 4.3.1 Sillaks Ida ja Lääne vahel... 20 4.4 Moraalsed kaalutlused... 22 4.4.1 Solidaarsus... 22 4.5 Riikliku julgeoleku suurendamine... 23 4.5.1 Sõjaline julgeolek - Ukraina ja NATO... 23 4.5.2 Energiajulgeolek... 25 4.5.3 Pehme julgeolek... 26 Kokkuvõte... 27 Kasutatud kirjandus... 29 Summary... 34
Sissejuhatus Balti riikide välis- ja julgeolekupoliitikas on peale Euroopa Liidu (EL) ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) liitumist esile kerkinud uus aktuaalne teemavaldkond arengukoostöö. Nimelt on kolmest Balti riigist siirdeprotsessi positiivse läbimise tulemusena saanud abisaajate asemel doonorriigid. Selline nihe on osutunud võimalikuks tänu oskusteabele ja vahetule kogemusele, mida omariikluse taastamine endaga kaasa toonud on. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on Leedu ja Ukraina näitel analüüsida, miks arenguabi andmine ühele väikeriigile oluline on ning mil moel mõjutavad seda välis- ja julgeolekupoliitilised motiivid. Laiema teoreetilise raamistiku antud aspektide uurimiseks moodustavad teooriad, mis käsitlevad doonoripoolseid huvisid sihtriikidele arenguabi andmisel. Erialakirjanduses võib välja tuua mitmeid nii poliitilisi, julgeolekualaseid, majanduslikke, kultuurilisi kui solidaarsusest tulenevaid aspekte. Töö piiratud mahu ning poliitiliste ja julgeolekualaste motiivide aktuaalsuse tõttu Leedu-Ukraina suhetes keskendub töö eelkõige esimesele kahele. Bakalaureusetöö esimeses osas seletatakse lahti arenguabi mõiste ning kõrvutatakse see Leedus kasutatavate terminitega. Järgnevalt keskendutakse arenguabiteooriatele ning tutvustatakse lähemalt doonoripoolseid huvisid arenguabi andmisel sihtriikidele. Et arenguabi on üks osa riigi välispoliitikast, keskendutakse seejärel Leedu välispoliitika alusdokumentidele ning arenguabi strateegiale. Neljas osa analüüsib juba konkreetseid Leedu doonoripoolseid kaalutlusi arenguabi andmisel Ukrainale. Esialgu vaadeldakse lähemalt poliitilisi motiive - mõtestamaks lahti Leedu välispoliitiliste orientatsioonide tausta arengukoostöö valdkonnas keskendutakse kahe suurriigi, USA ja Venemaa huvidele Balti regioonis. Just geopoliitika ning ajalooliselt välja kujunenud jõujooned on oluline faktor Leedu-Ukraina suhetes, mistõttu pühendab käesolev töö sellele olulist tähelepanu. Järgnevalt keskendutakse ELi naabruspoliitikale (ENP), mis on oluline Leedu välispoliitika
ning seeläbi ka arengukoostöö instrument. Leedu soovib panustada ENP-i, olles sillaks Ida ja Lääne vahel, mis pakub väljundeid arengukoostööks regioonipartneritega. Töö puudutab põgusalt ka moraalseid kaalutlusi abi andmisel ning tõstatab küsimuse, kas see tuleneb solidaarsusest Ukrainaga või on pigem tegemist sellest tuleneva positiivse kuvandi rakendamisega riigi välispoliitika teenistusse, suurendades seeläbi oma prestiiži rahvusvahelise üldsuse ja legitiimsust kodanike silmis. Viimane alaosa keskendub kitsamalt julgeolekupoliitilistele kaalutlustele. Uurides Leedu riikliku julgeoleku seost arenguabi andmisega Ukrainale, tuleb esile tõsta kolm komponenti sõjaline, pehme ja energiajulgeolek. Töö autor on kasutanud uurimismeetodina kvalitatiivset analüüsi, viies läbi kaks süvaintervjuud Leedu Kaitseministeeriumi ametnikega, osaledes mitmetel Ukrainat puudutavatel konverentsidel, seminaridel ja loengutel, analüüsides Leedu politoloogide ja teiste arenguabi teoreetikute teadustöid, Leedu riigi välispoliitika dokumente, strateegiaid ja kõrgete riigiesindajate sõnavõtte. Siinkohal loetletud allikatele lisaks andis Balti riikide arengukoostöö lahtiseletamisel ning põhiliste trendide kirjeldamisel tööle väärtusliku panuse ka dr Romualds Ražuks, kes on antud valdkonda põhjalikumalt uurinud ning töötab hetkel Läti kaitseministri nõunikuna. Antud bakalaureusetöö olulisus seisneb eelkõige selles, et Balti riikide arengukoostöö valdkond on suhteliselt uudne ja alles väheuuritud. Käesoleva töö rõhuasetus eristub aga tavapärasest heategevuslikust arusaamast abi andmisel, keskendudes just Leedu eripäradele olles värske doonor ning eelkõige väikeriik, mõjutavad teda oluliselt nii välis- kui julgeolekupoliitilised orientatsioonid. Käesoleva töö tulemusi on võimalik üsna edukalt laiendada ka teistele Balti riikidele, mis on kinnituseks sarnasest geopoliitilisest situatsioonist ning ühistest julgeolekugarantiidest. 5
1 Mõisted Abi hakati maailmas andma alates 1940ndatest aastatest ning selle taga võib näha kolme olulist protsessi: II maailmasõja lõpp ning riikide soov teha koostööd multilateraalsel tasandil, mille tulemusena loodi San Franciscos 1945. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO); bipolaarse suurvõimude vastasseisu ajajärk, mil hoogustus bilateraalne abi strateegilistel ja poliitilistel kaalutlustel; 1946. aastast alguse saanud koloniaalalade iseseisvumine. 1 Sõltuvalt abi iseloomust, andmise vormist ja andjatest/saajatest on erialases kirjanduses võimalik eristada väga erinevaid abi mõisteid ja definitsioone, millest enim levinud on välisabi ja arenguabi. Käesolev töö keskendub arenguabile, mida on defineeritud järgnevalt: Arengukoostöö ehk arenguabi on üldtermin, mis hõlmab endas arenguriikidele suunatud rahalist abi, oskusteabe edastamist (tehniline abi) ja materiaalset abi. Arengukoostööd viiakse ellu nii kahepoolse kui mitmepoolse koostöö korras. Sellest tulenevalt jaotatakse arengukoostöö kaheks: kahepoolne (bilateraalne) arengukoostöö arenguabi, mida doonorriik või doonorriigid koostöös annavad abisaajariigile või mida doonorriik annab sihtotstarbeliselt rahvusvahelise abiorganisatsiooni kaudu; mitmepoolne (multilateraalne) arengukoostöö arenguabi, mida abisaajariigile annavad rahvusvahelised organisatsioonid. 2 Lisaks on võimalik eristada ametlikku arenguabi (ODA - Official Development Assistance), mis on rahvusvaheline termin, hõlmates endas arenguriikidele avalikust sektorist majandusliku arengu ja heaolu toetamiseks antavaid laene ja grante, sealhulgas tehnilist abi. ODAst on välistanud sõjalisel eesmärgil antavad laenud ja grandid. Ametliku arenguabi 1 Browne, S. Foreign Aid in Practice. New York University Press, 1990. Lk 3. 2 Mis on arengukoostöö?, Eesti Välisministeeriumi kodulehekülg: http://www.mfa.ee/est/kat_425/5082.html (13. mai 2007) 6
kohta kogutakse statistikat Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) Arenguabi Komitee (DAC) poolt. 3 1.1 Mõistete käsitlus Leedus Sarnaselt eelpool toodud arenguabi definitsioonidele, eristatakse ka Leedu Valitsuse määruses Leedu arengukoostöö suundade kohta 2006-2010 aastateks: kahepoolset arengukoostööd - Leedu riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest finantseeritavat abi partnerriigi valitsusele majandusliku ning sotsiaalse arengu kindlustamiseks viimase palvel; mitmepoolset koostööd Leedu riigi kohustuslikku ja vabatahtlikku panust rahvusvaheliste organisatsioonide poolt ko-ordineeritavate ja teostatavate projektide ja programmide elluviimisel. 4 Samuti on Leedus kasutusel ODA mõiste, mille all peetakse silmas ametlikku arenguabi andmist valitud sihtriikidele OECD DACi koostatud nimekirja alusel. Antud töö võtab Leedu-Ukraina arengukoostöö analüüsimisel aluseks esimese arenguabi definitsiooni, sest tegemist on välis- ja julgeolekupoliitilistest motiividest lähtuva toetusega bilateraalses vormis, mis ODA alla ei kvalifitseeruks. 3 Development Co-operation Directorate Glossary, OECD kodulehekülg: http://www.oecd.org/glossary/0,2586,en_2649_33721_1965693_1_1_1_1,00.html (19. mai 2007) 4 Lietuvos Respublikos vystomojo bendradarbiavimo 2006 2010 metų politikos nuostatai : http://www3.lrs.lt/cgi-bin/getfmt?c1=e&c2=277711 (17. apr 2007) 7
2 Arenguabi teoreetilised käsitlused Arenguabi tähendab toetuse pakkumist eesmärgiga edendada poliitilisi ja majanduslikke protsesse sihtriigis või -regioonis. Enamasti on see materiaalne abi või know how jagamine bilateraalses vormis viimane on rohkem levinud väikeriikide, sealhulgas Balti riikide puhul. Arengukoostöö huvideks võivad olla pragmaatilised riigihuvid, ent ka inimlikkus sümpaatia, traditsioonid või ühine ajalugu sihtriigiga. 5 2.1 Doonorriigi huvid arenguabi andmisel Doonorriigi huvid arenguabi andmisel võivad olla poliitilised (liitude ja alliansside loomine, sihtriigi mõjutamine), majanduslikud (suureneva osatähtsusega pideva globaliseerumise kontekstis), julgeolekualased (etteaimatavama käitumisega regiooni loomine ja laiendamine), solidaarsed (ühised fondid ja projektid väljendamaks doonorite solidaarsust) 6. Ajalooliselt ei ole siiski suudetud tõestada, et abiandjad oleksid pikas perspektiivis nõus abi pakkuma ilma vastusaadavate hüvedeta (nn. aid conditionality, tied aid) 7. Abi andmist on kritiseeritud väitega, et olulisem on kaotada kaubanduspiiranguid ning seeläbi arendada sihtriigi majandust. Paraku antakse abi aga enamasti ikka poliitilise või majandusliku omakasu eesmärgil 8. Esimese puhul võib klassikaliseks näiteks tuua USA, mis 1940ndate aastate lõpus teostas Marshalli plaani toetamaks sõjast räsitud Lääne-Euroopat, eesmärgiga taltsutada kommunismi levikut. Samuti toetab USA strateegiliselt olulises kohtades paiknevaid riike Aasias ja Aafrikas 9. 5 Läti kaitseministri nõuniku Romualds Ražuksi 01. märtsil 2007 Balti Kaitsekolledžis peetud loeng teemal Outreach Policies of the Baltic States Based on Latvian Experience. 6 Ražuks, R. 7 Todaro, M. P. Economic Development in the Third World. Longman, New York & London, 1989. Lk 485. 8 Friedman, M. Foreign Economic Aid. Means and Objectives. Hoover Institution on War, Revolution and Peace. Stanford University, 1995. Lk 2. 9 Todaro, M. P. Lk 486. 8
Käesolev töö keskendub samuti poliitilistele motiividele, millele lisandub julgeoleku aspekt, sest väikeriigi mõistes on need omavahel väga põimunud. Välis- ja julgeolekupoliitiliste kaalutluste uurimisel võtab töö analüüsimudel aluseks järgmised eeldused: 1. Huvi arenguabi anda võib lähtuda doonorriigi paika pandud välispoliitilistest prioriteetidest (näiteks omada heanaaberlikke suhteid, tõusta regiooniliidriks), mistõttu on oluline analüüsida vastavaid poliitikaid ja strateegiaid; 2. Huvi võib lähtuda doonorriigi suhtes sõbralikust suurriigist (näiteks maailmapoliitikas valitsevast hegemoonist), kelle välispoliitiline prioriteet on arenguriikide abistamine ning kellega doonorriik ei soovi vastuollu minna; 3. Huvi võib lähtuda ebasoositavast suurriigist, kelle mõjuvõimu antud doonorriik soovib vähendada, tugevdades strateegilist partnerlust samas regioonis asetseva sihtriigiga see võib omakorda esile kutsuda doonorriigile kasulikke arenguid kolmandates riikides, motiveerides neid püüdlema sarnaste ideoloogiliste eesmärkide poole; 4. Huvi võib lähtuda riigi kuulumisest mõjukatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse või ühendustesse, kelle üks poliitiline prioriteet on arenguabi andmine. Arenguabipoliitikas osalemise näol võib doonorriigi jaoks olla tegemist eneseteostusvõimalusega nii rahvusvahelisel välispoliitilisel kui organisatsiooni/ühenduse sisesel tasandil; 5. Huvi võib lähtuda sarnastest ajaloolistest arengutest doonorriigis ja sihtriigis (näiteks eelnevast kuulumisest samasse poliitilisse blokki tulenev solidaarsus); 6. Huvi võib lähtuda arenguabi andmisest tulenevast suuremast riiklikust julgeolekust doonorriigile - näiteks läbi sihtriigi integreerumise ühistesse julgeolekustruktuuridesse, energeetilise ja pehme julgeoleku tagamise. Nende eelduste täitmiseks on oluline tingimus, et doonorriigiks oleks väikeriik ning sihtriigiks samas regioonis paiknev geopoliitiliselt tähtis suurriik. Just regioonipartnerluses võib näha üht kriteeriumi, miks välis- ja julgeolekupoliitilised kaalutlused arenguabi andmisel domineerida võivad. 9
Balti riikide, sealhulgas Leedu poolt antav arenguabi on uus fenomen, mis on olnud väljastpoolt motiveeritud (kuuluvus erinevatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, millega on kaasnenud teatud kohustused selles vallas). Vastukaaluks võib sisemiselt motiveeritud arenguabi andjate puhul tuua näiteks juba arenenud heaoluriigid, kelle jaoks abi andmine kannab selle õiget ja tingimusteta tähendust. Balti riikide arenguabi andmine põhineb realistlikel väikeriigi huvidel ning toimub vabade vahendite ulatuses. Käesolev valdkond muutus järk-järgult välispoliitika lahutamatuks osaks, tuues endaga kaasa ühiskonna toetuse ja mõistmise. On rõhutatud, et üleminek sihtriigilt doonorriigiks, mis Balti riikide kontekstis toimus ELi ja NATOga liitumisel, oli psühholoogiliselt raske, sest olles aastaid olnud abisaaja, on keeruline end ühtäkki ümber häälestada. 10 Seda enam, et Balti riigid saavad siiani abi näiteks ELi struktuurifondidest. Lisaks iseloomustavad kõiki kolme riiki piiratud vahendid abi pakkumiseks eeskätt ekspertiisi ja reformikogemuse jagamise näol. Antud töö üritab Leedu välis- ja julgeolekupoliitika aktuaalsuse arenguabi andmisel siduda just selle fenomeniga. Olles noor doonorriik, domineerivadki arenguabi andmisel eeskätt (välis)poliitilised aspektid, eriti, kui abi andmine on väljastpoolt motiveeritud. Julgeolekupoliitika suhestub aga Leedu kontekstis otseselt välispoliitikaga, sest mitmed välispoliitilised orientatsioonid on suunatud just julgeoleku tagamisele/suurendamisele. Arenguabi andmine on kahtlemata ühe väikeriigi huvides, sest see toob kaasa mitmeid soovitavaid aspekte: suurem tunnustus ning positiivse kuvandi tekkimine doonorriigist, võimalus osaleda globaalsete küsimuste arutelus, riiklike huvide piirkonna määratlemine regionaalsel skaalal, teiste riikide arengute mõjutamine, majandusliku ja muud tüüpi koostöö edendamine. Lisaks sellele omandab doonorriik suurema kompetentsi ning avalikkuse toetuse. 11 10 Ražuks, R. 11 Ražuks, R. 10
3 Leedu välispoliitika ja arengukoostöö raamdokumendid 3.1 Välispoliitika raamdokumendid Leedu liitus ELiga 1. mail 2004. aastal, millega seoses omandas ühtlasi ka doonorriigi staatuse. Et arengukoostööd võib laiemalt vaadelda riigi välispoliitika osana, lähtuvadki selle üldisemad eesmärgid Leedu Vabariigi Seimi poolt 01. mail 2004. aastal vastu võetud resolutsioonist välispoliitika suundade kohta peale ELi ja NATOga liitumist 12. Antud dokument sätestab, et Leedu prioriteet on saada maailmas silmapaistvaks ja regioonis mõjukaks riigiks. Samuti peab käesolev resolutsioon oluliseks laiendada julgeoleku- ja stabiilsuse tsooni Euroopas ja selle naabruses, mille nimel on Leedu valmis jätkama koostööd ELi idanaabritega. Ühtlasti soovib Leedu saada keskseks riigiks oma regioonis läbi ELi naabruspoliitika elluviimise. Täpsemalt paneb välispoliitilised prioriteedid paika Leedu erakondade kokkulepe välispoliitika eesmärkide ja suundade kohta 2004.-2008. aastatel, mis rõhutab, et Leedu peaks ära kasutama oma geograafilisi, ajaloolisi ja kultuurilisi eeliseid ning laiendama kogemusi heanaaberlikest suhetest 13. Ühena prioriteetidest nähaksegi regionaalse koostöö laiendamist ning Leedu keskse rolli tugevdamist selles suhete tihendamist Balti riikide ja Poolaga; uute regionaalsete koostöövõrgustike loomist Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ning demokraatlike protsesside toetamist Ukrainas, Valgevenes, Moldovas, Lõuna-Kaukaasia riikides ja Vene Föderatsioonis, eriti Kaliningradi oblastis. Antud eesmärgi elluviimiseks panustab Leedu ELi naabruspoliitikasse ning rakendab avatud uste poliitikat nende riikide suhtes, kes soovivad saada ELi ja NATO liikmeteks, eeldusel, et nad vastavad liitumiseks kehtestatud nõuetele. 12 Resolution of the Seimas of the Republic of Lithuania on Directions in Foreign Policy, May 1 2004, Leedu Välisministeeriumi kodulehekülg: http://www.urm.lt/popup2.php?nr=1&item_id=8500&_m_e_id=4&_menu_i_id=240 (15. apr. 2007) 13 Agreement between Political Parties of the Republic of Lithuania on the Main Foreign Policy Goals and Objectives for 2004-2008, October 5 2004, Leedu Välisministeeriumi kodulehekülg: http://www.urm.lt/popup2.php?item_id=255 (15. apr. 2007) 11
Väikeriigina on Leedu võimalused arengukoostööks aga üsna piiratud, mistõttu tekkis kiiresti prioriteetide seadmise vajadus. 24. mail 2004. aastal pidas tol ajal presidendi kohustusi täitnud Artūras Paulauskas Vilniuse ülikoolis kõne, milles rõhutas ühena kümnest Leedu välispoliitika ülesandest järgnevat: Leedu näeb Ukrainat lahutamatu osana regioonist, Euroopast, EList ja NATOst. Leedu toetab jätkuvalt Ukraina pingutusi selles suunas ja püüdleb suurema Euroopa ja atlandiülese toetuse poole Ukraina poliitilistele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja institutsionaalsetele reformidele. 14 Oma 14. juunil 2004. aastal diplomaatilisele korpusele peetud kõnes rõhutas president Valdas Adamkus partnerluse arendamise olulisust Ukrainaga, kõrvuti koos Poola, Põhjala ja Balti riikidega. Eraldi rõhutas riigipea ka Leedu püüdeid tugevdada oma rolli regioonis läbi ELi ja NATO liikmeks olemise ning Ida-Euroopa rahvaste abistamise. Demokraatlik Ukraina ja selle liitumine ELi ja NATOga on presidendi sõnul Leedu strateegiline huvi. 15 See näitab, et Ukraina on Leedu jaoks selgelt väga prioriteetne partner, kelle edukas siirdeprotsess võib suurendada Leedu regioonisisest mõjuvõimu, tugevdada suhteid USAga, tuua uusi arenguid suhetes Venemaa ja kolmandate riikidega (näiteks Sõltumatute Riikide Ühendusse (SRÜ) kuuluvate riikidega). Kokkuvõtlikult võib seega väita, et Leedu riigi välispoliitika tugineb kolmele sambale ELi, NATO ja regioonisisese koostöö olulisusele. 16 Leedu jaoks on väikeriigina tähtis olla aktiivse ja avatud välispoliitikaga riik, keda märgatakse ning kes väärtustab heanaaberlikke suhteid. Ukraina mängib olulist rolli mitmete Leedu välis- ja julgeolekupoliitiliste ambitsioonide saavutamisel, kinnitades käesoleva töö analüüsimudeli esimest eeldust. 14 Speech by H. E. Mr. Artūras Paulauskas, Acting President of the Republic of Lithuania, at Vilnius University, on Lithuania's New Foreign policy (24 May 2004), Leedu Välisministeeriumi kodulehekülg: http://www.urm.lt/popup2.php?item_id=8496 (15. apr. 2007) 15 Address by H.E. Mr. Valdas Adamkus, the President of the Republic of Lithuania, to the heads of foreign diplomatic missions in Lithuania (14 July 2004), Leedu Välisministeeriumi kodulehekülg: http://www.urm.lt/popup2.php?item_id=8497 (15. apr. 2007) 16 Mažeika, J. New Agenda of Lithuanian-Russian Relations. Lithuania s Eastern Neighbours: Politics and Security. International Conference Materials. General Jonas Žemaitis Military Academy of Lithuania, 2002. 12
3.2 Arengukoostöö raamdokumendid ja valdkonnad Konkreetselt arengukoostöö valdkonda reguleerib 08. mail 2006. aastal vastu võetud Valitsuse määrus Leedu arengukoostöö suundade kohta 2006-2010 aastateks. Tegemist on esimese taolise dokumendiga, mis võtab kokku Leedu arengukoostöö suhestumise ELi arengukoostöö tegevusega, selle missiooni, poliitilised huvid, eesmärgid, põhimõtted, abi andmise geograafilised suundumused, valdkonnad ja vahendid ning ko-ordineerimise ja rahastamise. Käesolev määrus on konkreetne strateegiline paber, mis antud valdkonna poliitika kujundamist ja elluviimist reguleerib. Arenguabi pakkumisel keskendub Leedu eduka siirdeprotsessi kogemuste jagamisele, mis hõlmaksid endas know-how d pluralistliku demokraatia tugevdamisest; riigi institutsioonide ja kodanikuühiskonna ülesehitamisest; turumajandusele üleminekust; haldussuutlikkuse suurendamisest; Euro-integratsioonist; inimõiguste, seaduse ülimuslikkuse ja hea valitsemise kontseptsiooni austamisest 17. Arenguriikide tugevat institutsionaalset ja õiguslikku raamistikku nähakse olulise eeldusena majanduslike ja sotsiaalsete reformide läbiviimiseks vajamineva toetuse saamiseks. Arengukoostöö poliitika juhtimise ja koordineerimise eest on vastutav Leedu Välisministeerium, sest tegemist on välispoliitika lahutamatu osaga. 17 Lietuvos Respublikos vystomojo bendradarbiavimo 2006 2010 metų politikos nuostatai. 13
4 Leedu välis- ja julgeolekupoliitilised kaalutlused arenguabi andmisel Ukrainale 4.1 Geopoliitilised tegurid suhted suurvõimudega Leedu välispoliitilised orientatsioonid on suuresti mõjutatud globaalsest geopoliitilisest situatsioonist, sest Leedu riik on suhteliselt: 1) väikese territooriumiga (ümbritsetuna suurtest naaberriikidest) 2) nõrga võimekusega 3) noor osaliselt tekkinud globaalsete geopoliitiliste kokkupõrgete tulemusena 18. Kõige enam mõjutavad Leedut geopoliitiliselt Poola, Saksamaa, Eesti, Läti, Põhjamaad, USA ja Venemaa. Et Ukraina-suunaliste arengute mõjutajana võib Leedu puhul näha eeskätt kahte viimast, analüüsibki bakalaureusetöö järgnevana just nende riikide rolli. 4.1.1 USA roll USA omab Balti regioonis mitmeid strateegilisi huvisid, millest domineerivad eelkõige (välis)poliitilised ning julgeolekualased aspektid. Balti riikides nähakse riike, mis võiksid ELi siseselt aidata kaasa atlandiülese koostöö tugevdamisele; luua pinnase suheteks Venemaaga läänelike põhimõtete alusel; olla USA poliitiliseks ja majanduslikuks sillaks Venemaale, Valgevenesse ja Ukrainasse 19 ; soodustada demokraatlike väärtuste ja õigusriigi põhimõtete levikut arenguriikides, pakkudes tuge nii poliitiliste, sõjaliste kui majanduslike reformide läbiviimisel. Lisaks mainitud (geo)poliitilistele huvidele on USA-le kahtlemata tähtis ka julgeoleku temaatikaga seonduv, seda eriti pärast 11. septembri sündmusi. Selleks on oluline, et Balti riikide ja ühtlasi ka ELi välispiirid oleksid kindlustatud, et ei toimuks rahapesu, 18 Statkus, N., Motieka, E., Laurinavičius, Č. Geopolitiniai kodai. Lietuvos geopolitinio kodo tyrimo gairės. Vilniaus universiteto leidykla, 2003. Lk 118. 19 Laurinavičius, Č, Motieka, E., Statkus, N. Baltijos valstybių geopolitikos buožai XX amžius. Vilnius, 2005. Lk 225. 14
korruptsiooni ega inimkaubitsemist 20. Seega võib USA ambitsioone Balti riikides näha just ühiste välis- ning julgeolekupoliitiliste prioriteetide edendamises. Leedu liitumine NATOga on partnerlussuhete arengule USAga oluliselt kaasa aidanud. Olulisemate koostöövaldkondadena ongi võimalik rõhutada võitlust terrorismi vastu ja poliitiliste ning majanduslike reformide levitamist (positiivse näitena on mainitud Leedu tegevust Ukrainas Oranži revolutsiooni ajal) 21. Leedu huvid USA suunal on samuti seotud julgeolekuga, kelles nähakse selle peamist garantiid. Leedu NATO-suunaline orientatsioon oli suuresti motiveeritud sellest, et antud organisatsioonis domineerib USA. USA roll on asendamatu ka Venemaa ning Euroopa suurriikide domineerimise tasakaalustajana. Kui USA ja ELi vahel peaks tekkima konflikt ning Leedu otsustaks ELi kasuks, võib tekkida oht, et Leedust saaks ELi provints ilma julgeolekugarantiita, mis triiviks Venemaa mõjusfääri, olles faktiliselt küll ELi liikmesmaa. EL üksi ei suudaks aga Venemaad demokratiseeruma sundida. 22 Seetõttu on USA-suunalist poliitilise kursi hoidmist hinnatud kui kõige tähtsamat riikliku huvi 23. Demokraatlike väärtuste edendamine (mis haakub arengukoostöö valdkonnaga) on USA vaieldamatu välispoliitiline prioriteet. Leedu jaoks on aga head suhted USAga strateegilise tähtsusega ning seetõttu võibki Ukraina-suunalisi arenguid vaadelda kooskõlana USA ambitsioonide ja Leedu riiklike huvide vahel. Seega vastavad Leedu-USA suhted arengukoostöö vallas antud töö analüüsimudeli teisele seatud eeldusele. 20 Läti endise suursaadiku USA-s Aivis Ronise 27.veebr. 2007 Balti Kaitsekolledžis peetud loeng teemal: Role of the US in the Baltic Sea Region. 21 USA asjuri Eestis Jeffrey Goldsteini 13. veebr. 2007 Balti Kaitsekolledžis peetud loeng teemal: Role of the US in the Baltic Sea Region. 22 Laurinavičius, Č., Motieka, E., Statkus, N. Lk 226. 23 Statkus, N., Motieka, E., Laurinavičius, Č. Lk 121. 15
4.1.2 Venemaa roll Olgugi, et Leedu suhteid Venemaaga võib hinnata Balti riikide stabiilsemaiks, ei välistanud Leedu geopoliitika eksperdid veel 2003. aastal Venemaa demokraatia hapruse tõttu võimalust, et väikeriigist võiks saada Venemaa sõjalise ja/või Lääne-suunalise poliitilismajandusliku ekspansiooni hüppelaud 24. Leedu on alati Venemaa suunal hoidnud ettevaatlikku joont hinnates sealtpoolt tulevaid ohte ning tehes pingutusi neid neutraliseerida. Venemaa huvi on vähendada USA mõjuvõimu Euroopas, mis on paraku, nagu eelpool mainitud, Leedu peamine julgeolekugarantii. Teisalt vajab Venemaa olulisi investeeringuid, sest demograafilised perspektiivid ei ole paljulubavad, mahajäämus Läänest tohutu ning majandusseis tagasihoidlik. Et Iraan, India ega Hiina Venemaale seda pakkuda ei suuda, on Venemaal soov saada USA tähtsaks kui mitte kõige tähtsamaks partneriks Euroopas ja terves Euraasias. Pikemas perspektiivis loodab Venemaa seeläbi arendada majandust, mis omakorda suurendaks riigi poliitilist mõjuvõimu. 25 Suhete soojenemine USA ja Venemaa vahel on vastastikune tendents, millele on kaasa aidanud USA ja vana Euroopa vahelised lahkhelid. Nimelt ei ole vana Euroopa huvitatud USA liigsest domineerimisest ning tasakaalustajana nähakse Venemaad. USA ja vana Euroopa konflikt aitab kummalgi poolel Venemaa poolehoidu võita, sest viimase huvides ei olegi tugev koostöö USA ja Euroopa vahel. See looks sobivamad tingimused Venemaale Euroopa asjadesse sekkumiseks ning USA mõjude vähendamiseks. 26 Antud visioon ei ole mitte mingil juhul kooskõlas Leedu riiklike huvidega, mistõttu ongi atlandiülene koostöö üks väikeriigi välispoliitilisi prioriteete. Et Ukrainat võib pidada nii USA välispoliitika kui ELi naabruspoliitika huviobjektiks, on Leedul võimalik siinkohal see kompromiss saavutada. Siiski peab mainima, et välispoliitiline olukord on pidevas 24 Statkus, N., Motieka, E., Laurinavičius, Č. Lk 119. 25 Statkus, N., Motieka, E., Laurinavičius, Č. Lk 130-131. 26 Laurinavičius, Č., Motieka, E., Statkus, N. Lk 207. 16
muutumises ning antud töö käigus ei analüüsita näiteks Venemaa tavarelvastusleppest loobumise mõjusid suhetele USAga. Ajalooliselt kujunenud jõujoonte tõttu on Venemaa suhtumine endistesse Nõukogude Liitu kuulunud väikeriikidesse mõneti imperialistlik. Venemaa on huvitatud Balti riikide nõrgendamisest (näiteks energeetilise sõltuvuse läbi Venemaast) ning soovib muuta need oma mõju agentideks Lääne atlandiülestes organisatsioonides 27. Seda enam soovib Leedu Venemaa rolli vähendada, sest just suure idanaabri geopoliitilistest orientatsioonidest sõltuvad Leedu võimalused oma riiklikke huvisid teostada. Eelpool toodud tendentside vähendamine on saavutatav demokraatlike arengute soodustamisega Ukrainas, milles nähakse tasakaalustavat jõudu Venemaa ja teiste Euroopa riikide vahelistes suhetes 28. Lisaks sellele on muutused Ukrainas olulised mitte üksnes Venemaa mõjude vähendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikidele, vaid ka Venemaa enda demokratiseerumisele, kuigi see on äärmiselt keeruline protsess 29. Ukrainas toimuva jälgimine on väga oluline tervele läänemaailmale, sest siirdeprotsessi positiivsete tulemuste korral oleks see ilmekas tõestus, et endised postkommunistlikud riigid on võimelised integreeruma uutesse arengustruktuuridesse. Ukraina edukas areng oleks pretsedent, mis võiks algata murrangulisi muutusi ka teistes hetkel veel Venemaaga väga tihedaid sidemeid omavates riikides, sealhulgas SRÜs 30. Ukraina ebaedukad reformid seevastu võivad raskendada läänemeelse poliitika elluviimist Gruusias ja Moldovas ning 27 Statkus, N., Motieka, E., Laurinavičius, Č. Lk 132. 28 Leedu Kaitseministeeriumi ametnik Gražvydas Jasutis: Autori intervjuu. Helisalvestis. Vilnius, 19. märts 2007. 29 Leedu Kaitseministeeriumi ametnik Karolis Aleksa: Autori intervjuu. Helisalvestis: Vilnius, 19. märts 2007. 30 Leedu diplomaadi Gintė Damušise kõne 14. dets. 2005 Balti Kaitsekolledžis peetud konverentsil Integrating Ukraine into Euro-Atlantic Structures: Regional Strategic Challenges Ahead. 17
kinnistada Lukashenka autoritaarset režiimi Valgevenes 31. Juhul, kui siirdeprotsessid Ukrainas sujuvalt ei kulge, oleks see oluline tagasilöök ka USA president George Bush i administratsioonile, mille üheks peamiseks prioriteediks on arenguriikide demokratiseerumise soodustamine. Käesoleva töö analüüsimudeli kolmas eeldus käsitles arenguabi andmise ühe motiivina vajadust piirata ebasoositava suurriigi domineerimist ning kutsuda esile positiivseid arenguid kolmandates riikides. Eelnevale tuginedes võib väita, et Leedu pingutused Ukrainale arenguabi pakkumisel on kooskõlas väikeriigi strateegiliste välispoliitiliste huvidega, mille hulka kuulub kahtlemata Venemaa mõjuvõimu vähendamine ning võimalikud murrangulised arengud SRÜ riikides. Ukraina reforme võib laiemalt vaadelda võtmeküsimusena kogu atlandiülese integratsiooni kontekstis. 4.2 Ukraina olulisus USA, Venemaa ning ELi jaoks Ukraina on Euroopa suurim riik, kes on majanduslikult vaene ning vähedünaamiline. Siiski on Ukraina geopoliitiliselt oluline, sest läbi selle riigi kulgevad mitmed gaasi- ja transpordikoridorid, mis seovad Euroopat Kesk-Aasia ning Kaukaasiaga. Paraku on Ukraina hetkel tugeva Venemaa mõju all, ent kui Euroopa riikidel õnnestuks teda stabiliseerida, võiks Ukraina tõusta oluliseks takistuseks Venemaa mõjuvõimu laienemisele Euraasias. Seega on Ukrainal oma geopoliitilise asukoha, majandusliku ja sõjalise potentsiaali tõttu oluline tähendus mitte üksnes Venemaale, vaid kahtlemata ka Euroopale. USA-le on aga oluline, et Euraasias ei tekiks USA-vastast riikide blokki, mistõttu nähakse Ukrainat olulise garandina takistamaks Venemaa tõusmist säärase blokki keskmeks. 32 USA-le on oluline stabiilne, iseseisev, demokraatlik ja turumajandusele orienteeritud Ukraina, mis aitaks Külma sõja järgset Euroopat turvalisemaks ja tasakaalukamaks kujundada 33. 31 Larrabee, F. S. Ukraine and the West. Survival. Vol. 48 no. 1, kevad 2006. Lk 94, 107. 32 Laurinavičius, Č., Motieka, E., Statkus, N. Lk 357-359. 33 Ukraine Army, National Security and Defense Policy Handbook. International Business Publications, USA. Washington, DC USA Ukraine. 2005. Lk 19. 18
4.3 EL ja naabruspoliitika Mitmed ELi naabrid (Ukraina, Valgevene, Moldova, Lõuna-Kaukaasia riigid) on läbimas siirdereforme demokraatia suunal, ent nad on vaesemad ning vähemstabiilsed kui praegused liikmesmaad ega suuda veel nii pea täita kõiki liitumiseks vajalikke kriteeriume. Tegelemaks selle väljakutsega loodi ENP, mis on eriti oluline uutele ELiga liitunud riikidele, kes on ühendusse kaasa toonud ulatusliku teadmistepagasi ja ekspertiisi. Balti riigid omavad kogemusi plaanimajanduselt turumajandusele üleminekul ning poliitilise ja õigussüsteemi kohandamise osas ELi ja NATO nõudmistele vastavaks. 34 Leedu on edukalt toime tulnud uue välispoliitika kontseptsiooni loomisega, mille eesmärk on olla aktiivne ning osaleda ENP-i teostamises 35. Leedu usub, et Euroopa julgeolek ei ole kindlustatud, kui eelpool mainitud riigid ELi piiridest välja jäävad. Juhul kui EL need riigid eemale lükkab, on Venemaa valmis oma lähivälismaad tihedamini endaga siduma. Leedu soovib omada piire sõbralikus ja koostöömeelses Euroopas; ühishuvisid idapoolsete naabritega regionaalse majanduskasvu ning jõukuse suurendamiseks; naabreid, kes oleksid demokraatlikud ja rahumeelsed nii sisemiselt kui suhtluses teiste naabritega 36. Selles kontekstis näeb Leedu võimalust teostada end vahendaja rollis, mis seisneks Ida ja Lääne vahelise dialoogi arendamises. Leedu usub, et tal on selleks piisavalt kogemusi mõlema osapoolega. Ukrainat näeb Leedu aga ENP-i kõige olulisema partnerina suure strateegilise tähtsusega mitte ainult Leedule endale vaid tervele ELile 37. 34 Paulauskas, K. The Baltics: from nation states to member states. European Union Institute for Security Studies. No 62, February 2006. Lk 26-27. 35 Daniliauskas, J. Lithuanian view on management of the new neighbourhood of the EU: further enlargements and the European Neighbourhood Policy. Workshop organised by Friedrich Ebert Foundation and Institute of International Relations and Political Science, Vilnius University, 20 May 2005, Vilnius. 36 Gromadzki, G., Lopata, R., Raik, K. Friends or Family? Finnish, Lithuanian and Polish perspectives on the EU s policy towards Ukraine, Belarus and Moldova. Finnish Institute of International Affairs, 2005. Lk 25. 37 Gromadzki, G., Lopata, R., Raik, K. Lk 28. 19
4.3.1 Sillaks Ida ja Lääne vahel Leedu suhted Venemaaga on stabiilsemad, sest kahel riigil puuduvad tüliküsimused, mis näiteks Eestil ja Venemaal on üsna teravalt üleval Leedul on Venemaaga allkirjastatud piirileping ning ka vene vähemusrahvuse osakaal on Leedu rahvastikust kõigest 6,3% (koos ukraina ja valgevene vähemusega 8,19%) 38, mis võrreldes Eesti ja Lätiga on väga tagasihoidlik näitaja ning vähendab oluliselt kahe riigi omavahelisi hõõrdumisi. Leedu politoloogi prof. Raimundas Lopata hinnangul on Leedu poliitika kõrge ühiskondliku homogeensuse tõttu stabiilsem ja ühtsem, sest pole pidanud tegelema vähemusrahvuste problemaatikaga, vaid on saanud keskenduda teistele ideoloogilistele küsimustele. See on tema arvates kergendanud mineviku ja ajaloolise pärandiga toimetulemist, mis tähendab, et Leedu on regionaalses suhtluses vabam ajaloolistest stereotüüpidest. 39 Eelnevast hoolimata on siiski täiesti selge, et Venemaa ei võta Leedut võrdväärse riigina, mistõttu on Leedu osalus vahendaja rollis Venemaa suunal kaheldava väärtusega. Ukraina puhul on olukord hoopis vastupidine, nimelt on viimane sellest koguni ise huvitatud. Tabavaks näiteks on siinkohal Poola ja Leedu riigipeade kutsumine Ukraina presidendivalimiste vaidluste lahendamisele 2004. aasta lõpus. Partnerlust Poolaga on aga hinnatud oluliseks Leedu stabiilsuse eeltingimuseks 40. Ühine koostöö naabrite abistamisel pakub selleks suurepäraseid tingimusi, sest ka Poola enda välis- ja julgeolekupoliitikas on tähtis koht kahepoolsetel suhetel oma naabritega. Selle tõestuseks sõlmiti 1991-1994 aastatel kuue naabriga heanaaberlikkuse lepped (good neighbourliness treaties), sealhulgas 38 Lietuvos gyventojai pagal tautybes 2005. metai, Leedu Statistikaameti kodulehekülg: http://www.stat.gov.lt/lt/pages/view/?id=1706 (24. apr. 2007) 39 Lopata, R. Lithuania and the Promotion of Regional Security. The Great Debate. Lithuanian Atlantic Treaty Association. Vilnius, 2002. 40 Lithuania s Security and Foreign Policy Strategy. CSIS Eastern Europe Project, Institute of International Relations and Political Science, Vilnius : http://www.csis.org/media/csis/pubs/2002_lithuaniasecurity.pdf (13. mai 2007) 20
Ukraina ja Leeduga 41. Et Leedu ja Poola geopoliitilised huvid on sarnased, on kahe riigil mõistlik jõupingutused ühendada, saavutamaks regionaalseid ja globaalseid välispoliitilisi eesmärke samal ajal omavahelist strateegilist partnerlust tugevdades. 42 Seega täiendavad Leedu ja Poola välispoliitilised prioriteedid teineteist ning selle edukaks tõestuseks võib pidada mõlema riigipea ühiseid pingutusi Ukraina suunal. Teoreetiliselt on Leedu küll võimeline vahendaja rolli kandma, olles kuulunud Nõukogude Liitu ning omades häid suhteid endiste liiduvabariikidega, ent reaalselt sõltub edukus vahelülina sellest, kuivõrd teised riigid Leedut kui väikeriiki sellena aktsepteerima nõus on. Lisaks ei ole tagandatud Leedu presidendi Ronaldas Paksase liigne initsiatiiv Ida suunal sellele oluliselt kaasa aidanud. Kui Leedus ei leidu poliitikuid, kes oleksid võimelised antud rolli kandma, on selline ambitsioon keeruliselt teostatav 43. Sellegipoolest on Leedul üsnagi ambitsioonikad välispoliitilised eesmärgid, iseasi on see, kui saavutatavad need on. Leedul on kogemusi nii Ida kui nüüdseks ka Läänega, seega oleks sillaks olemine Leedule meelt mööda, sest selleks, et ühe riigiga maailmapoliitikas arvestataks, peab ta ise aktiivne olema ning silma paistma. ENP pakuks Leedule selles osas piisavalt vastavaid väljakutseid. Leedul on selge välispoliitiline tegutsemisplaan, mis näitab, et riik on suutnud ELis kohanduda ja leida endale poliitiliselt olulise ja kasuliku niši. Et ELi näol on lisaks tegemist maailma suurima arenguabi doonoriga 44 ning Leedu jaoks on väärikaks ELi liikmesriigiks olemine prestiiži küsimus, võib siinkohal täheldada vastavust analüüsimudeli neljandale eeldusele. 41 Latawski, P. Poland For Your Security and Ours. Uncertain Europe. Building a new European security order? Toimetanud: Smith, M. A., Timmins, G. Routledge, 2001. Lk 225. 42 Janeliūnas, T., Baubinaitė, K. In Search for the Optimal Regional Alliance: Strategic Partnership between Lithuania and Poland. Lithuanian Annual Strategic Review. General Jonas Žemaitis Lithuanian Military Academy, Institute of International Relations and Political Science of the the University of Vilnius. Vilnius, 2006. Lk 83. 43 Leedu Kaitseministeeriumi ametnik Karolis Aleksa: Autori intervjuu. Helisalvestis: Vilnius, 19. märts 2007. 44 Europos Sąjungos vystomojo bendradarbiavimo politika, Leedu Välisministeeriumi kodulehekülg: http://www.urm.lt/index.php?175518768 (20. mai 2007) 21
4.4 Moraalsed kaalutlused 4.4.1 Solidaarsus Ukraina kannatab siiani Nõukogude Liidu kokkuvarisemise tagajärgede käes, mida riik ise pole suutnud likvideerida. Leedu näol on tegemist küll väikese, ent see-eest väga paindliku ja mobiilse riigiga, mis muudab ta kohanemisvõimelisemaks uute struktuuridega. Leedus on kergem reforme ellu viia, mille tulemusena on seal toimunud siirdeprotsessid olnud kiiremad ja valutumad, kui need Ukraina puhul olema saavad. See tähendab, et Leedul eksisteerib antud küsimuses juba oluline kogemustepagas, mida Ukrainaga jagada. Ühise minevikukogemuse tõttu võib Leedu-Ukraina suhetes rõhutada moraalset komponenti, mida võib laiemalt vaadelda ka teiste postkommunistlike riikide käitumises (analüüsimudeli viies eeldus). Nimelt väljendub see kogemuste jagamises valdkondades, milles need riigid on enim arenenud. Seda on kirjeldatud postkommunistliku fenomenina, mis ilmnes peale Külma sõja lõppu. KIE riikide suhted on alates 1991. aastast olnud pidevas arengus vabatahtliku ja mitmepoolse regionaalse koostöö raames 45. Solidaarsust ja ühtsust on tugevdanud ühine minevik kommunistliku režiimi all, probleemid, mis sellest tulenevalt KIE riikide siirdeühiskondades ilmnesid ning sarnasused välispoliitilistes strateegiates. 46 Teisalt on võimalik solidaarsusest lõigata poliitilist profiiti, sest andes arenguabi vähem arenenud riikidele, mõjutab see riigi imidžit igati positiivselt 47. See omakorda võimaldab võimu enda rahva silmis legitimeerida. Kindlasti on prestiižil suur roll, eriti Leedu-suguse riigi jaoks, kellel on ambitsioonikad välispoliitilised plaanid ning kes soovib enda osatähtsust tõsta. 45 Pavliuk, O. 1998-2000 NATO-EAPC Fellowship, Final Report: Enlargement and Ukraine s Relations with Other Central and Eastern European Countries. East West Institute, Kyiv Centre. June 2000. Lk 17. 46 Bleiere, D. Baltic Security in the Central Eastern Context. Baltic Security Looking Towards the 21st Century. Latvian Institute of Foreign Affairs & Försvarshögskolan, 1997. Lk 189-190. 47 Lancaster, C. Redesigning Foreign Aid. Foreign Affairs, Vol 79, issue 5 (Sept-Oct). Lk 77. 22
4.5 Riikliku julgeoleku suurendamine Enne NATO liikmeks saamist asetses Leedu pealtnäha kahe konfliktse julgeolekustrateegia vahel ühelt poolt läänelik ja liberaalne koostööle suunatud ning teisalt traditsiooniline, Venemaa suurvõimul põhinev strateegia 48. Ent Venemaa komponent on Leedu julgeolekuküsimustes endiselt tähtsal kohal ka peale NATOga liitumist väikeriigile omaselt on Leedule oluline eelkõige tasakaal. Ukraina positiivne siirdeprotsess, nagu eelpool mainitud, võib luua pretsedendi ning tuua kaasa mitmeid arenguid SRÜ riikides, mis Leedu silmis võiksid vähendada Venemaa mõjuvõimu. Leedu peab oluliseks enda rolli suurendamist regioonis läbi rahvusvaheliste organisatsioonide poliitika kujundamise ja elluviimise seeläbi riiklikku julgeolekut tugevdades 49. Ukraina poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne integratsioon ELi ja NATO suunal ning Leedu aktiivne naabruspoliitika selle saavutamiseks on kajastust leidnud ka Leedu riikliku julgeoleku strateegias 50. Järgnevalt analüüsitakse Leedu ja Ukraina näitel töö mudelis viimase eeldusena esitletud riikliku julgeoleku ja arengukoostöö omavahelisi puutepunkte. 4.5.1 Sõjaline julgeolek - Ukraina ja NATO Leedu rahvusliku julgeoleku garandiks on kahtlemata NATOsse kuulumine, ent ka seda on võimalik suurendada arendades koostööd NATOga piirnevate riikide suunal. Oluline on laiendada stabiilsuse tsooni võimalikult kaugele itta 51. Hetkel on Leedu NATO välispiiriks, kui aga teha koostööd naaberriikidega, võiks tulevikus see piir nihkuda, mille läbi ei oleks Leedu enam NATO perifeeria see omakorda suurendaks Leedu riiklikku julgeolekut. 48 Kværnø, O. A Clash of Security Strategies The Security Dilemma of the Baltic Three. The Baltic Room. Extending the Nothern Wing of the European House. Swedish National Defence College, 2000. Lk 135. 49 Lietuvos Respublikos vystomojo bendradarbiavimo 2006 2010 metų politikos nuostatai 50 Lietuvos Respublikos Seimo Nutarimas Dėl Nacionalinio Saugumo Strategijos Patvirtinimo : http://www3.lrs.lt/cgi-bin/getfmt?c1=w&c2=248819 (13. mai 2007) 51 Sakkov, S. NATO Membership as an Instrument of Reform. Defence Reform in the Baltic states: 12 Years of Experience. Compilation of presentations made at the first regional meeting of the Foundation Council of the Geneva Centre for the Democration Control of Armed Forces (DCAF), hosted by the Ministry of Defence of Republic of Latvia, held on 17-18 June 2003 in Riga, Latvia. Lk 37. 23
Olles ise postkommunistliku KIE edulood, võiksid Balti riigid edukalt aidata kaasa ELi ja NATOsse mittekuuluvate riikide arengule 52. Leedu on antud küsimuses võimeline jagama kogemusi NATOga liitumise osas, koolitama sõjaväelasi ning väljendama välispoliitilisel areenil toetust Ukraina püüdlustele. Balti Kaitsekolledž, kus Leedu omab võrdväärset osalust Eesti ja Lätiga, on juba väljendanud huvi koolitada suuremat arvu Ukraina ohvitsere, kes omandaksid parema ülevaate NATO struktuuridest ja tegevusest lääne standardite kohaselt 53. Ukraina kaitsepoliitika on viimasel ajal läbinud ulatuslikke reforme, mille eesmärk pikemas perspektiivis on Ukraina NATO liikmelisus 54. Siinkohal tuleb aga rõhutada, et NATOga liitumine saab olla üksnes Ukraina pika-ajalisem eesmärk, sest oluline on nii poliitilise eliidi kui ühiskondliku üksmeele saavutamine antud küsimuses. Paraku valitsevad osaliselt praegugi teadmatusest või vanadest arusaamadest kinnistunud seisukohad, et NATO on Varssavi Lepingu Organisatsiooni vastu loodud vaenulik blokk. Seetõttu ongi ühiskonnas vaja teha ulatuslikku teavitustööd NATO eesmärkidest ja olemusest. Samas on rõhutatud, et selleks peab initsiatiiv tulema ukrainlastelt endilt, sest NATO-poolse kampaania tulemus võib olla hoopis vastupidine. Tabavalt on selle mõtte kokku võtnud Eesti Kaitseministeeriumi ametnik Ukrainas, Merle Maigre sõnadega: uks on avatud, kuid tee on nende läbida. Mitmed Ukraina suunal töötavad Leedu ametnikud on kinnitanud, et kõige olulisem ongi Ukraina enda soov, mis paraku kipub valitsuse ja presidendi lahkhelidesse takerduma. Seega ei ole Ukraina reformide õnnestumine sugugi kindel, ent see ei mõjuta Leedu välis- ja julgeolekualaseid huvisid neid siiski võimaluste piires tagant tõugata. 52 Sakkov, S. Lk 37. 53 Leedu brigaadikindrali Algis Vaičeliūnase avakõne 14. dets. 2005 Balti Kaitsekolledžis peetud konverentsil Integrating Ukraine into Euro-Atlantic Structures: Regional Strategic Challenges Ahead. 54 Eesti Kaitseministeeriumi ametniku Merle Maigre kõne 14. dets. 2005 Balti Kaitsekolledžis peetud konverentsil: Integrating Ukraine into Euro-Atlantic Structures: Regional Strategic Challenges Ahead. 24
4.5.2 Energiajulgeolek Veel paari aasta eest ei peetud energeetika ning välis- ja julgeolekupoliitika vahelist seost sugugi nii aktuaalseks kui see on praegu, mil stabiilse energiahinna tagamisest on saanud tõsine rahvusvaheliste suhete väljakutse. Suurte gaasi- ja naftavarudega riigid kasutavad energeetikaküsimusi ära oma mõjuvõimu suurendamiseks ebakonventsionaalse rünnaku vahendina. Leedus kuulub energiajulgeolek strateegiliselt tähtsate riiklike julgeolekuhuvide hulka, mille kohta on Seimi poolt kinnitatud ka Riiklik energeetikastrateegia 55. Selles vallas on rõhutatud vajadust süvendada energiaalast koostööd Poola, Balti riikide ja Rootsiga, vähendamaks sõltuvust Venemaast. 2006. aastal nimetati energiajulgeolek esmakordselt ka NATO strateegiliseks julgeolekuhuviks. 56 Leedu presidendi viimasel kohtumisel Ukraina kolleegiga arutati energiajulgeolekuga seonduvaid küsimusi ning võeti vastu ühine deklaratsioon Poola, Gruusia ja Aserbaidžaani riigipeadega. 57 Dokument sätestab vajaduse jätkata regionaalset koostööd kõrgeimal tasemel ja arendada ühist energiastrateegiat, milles rõhutataks energiaga varustamist Kaspia mere piirkonnast KIE-sse. Samuti arutati kohtumisel riiklike energiasektorite arengustrateegiat ning Kesk-Aasia Lõuna-Kaukaasia Kesk-Euroopa transpordikoridori. Energiajulgeolek on oluline Leedu riikliku julgeoleku aspekt ja Ukraina on selles kontekstis oma geograafilise asukoha tõttu tähtis partner, mida tõestas ka viimane riigipeade kohtumine. Leedu-Poola-Ukraina-Gruusia-Azerbaidžaani partnerlus Kaspia merest Musta mereni võib kindlustada Leedule suurema sõltumatuse Venemaast. Siinkohal joonistub tabavalt välja ka arenguabi andmise muster, sest Leedu, nii nagu ka teised Balti riigid, peab 55 Lietuvos Respublikos Seimas Nutarimas dėl Nacionalinės Energetikos Strategijos Patvirtinimo : http://www3.lrs.lt/pls/inter3/dokpaieska.showdoc_l?p_id=188456 (19. mai 2007) 56 Stankevičius, Č. Nacionalinio saugumo aspektai Lietuvos energetikos strategijoje : http://www.ukmin.lt/lt/energetika/nes/doc/energet_saugum.doc (13. mai 2007) 57 Krokuvoje Lietuvos, Lenkijos, Ukrainos, Gruzijos ir Azerbaidžano prezidentai priėmė bendrą deklaraciją energetikos klausimais, Leedu presidendi kodulehekülg: http://www.president.lt/lt/news.full/7848 (13. mai 2007) 25
prioriteetseteks abi sihtriikideks Ukraina kõrval just Lõuna-Kaukaasia piirkonda (Gruusia, Aserbaidžaan, Armeenia). Lisaks on Leedu ja Ukraina huvides demokraatlike protsesside soodustamine naaberriigis Valgevenes, mis tihendab kahe riigi omavahelist strateegilist partnerlust veelgi. 58 4.5.3 Pehme julgeolek Sõjalise julgeoleku kõrval on üha globaliseeruvamas maailmas oluline pöörata tähelepanu ka pehme julgeolekuga seonduvatele aspektidele. Regionaalseteks pehme julgeoleku ohtudeks võib pidada näiteks illegaalset immigratsiooni ja inimkaubandust, globaalsemateks AIDSi ning narkokaubanduse levikut. 59 Leedule teevad muret eelkõige Ukraina võimalikud negatiivsed sotsiaaldemograafilised tendentsid (näiteks väljaränne). Leedu majandusstrateegias aastani 2015 on potentsiaalse ohuna välja toodud majandusimmigrantide sissevool. 60 Arengukoostöö Ukrainaga aitab kaasa pehme julgeoleku saavutamisele sotsiaal- ja majandusküsimustes. Siiski tuleb siinkohal rõhutada, et pehmete julgeolekuohtudega võitlemise eelduseks on edukas multilateraalne koostöö, mida globaalsel tasandil juhivad rahvusvahelised organisatsioonid näiteks ÜRO ja selle haruorganisatsioonid. 61 Leedu arenguabi Ukrainale loob igakülgsete julgeolekuohtude vähendamiseks soodsa pinnase, seda enam, et nende osatähtsus on majandusliku integratsiooni ja üleilmastumise kontekstis järjest hoogustuv. 58 Daniliauskas, J., Lopata, R., Sirutavičius, V., Šatūnienė, Ž., Vilpišauskas, R. European Union and Ukraine: Lithuanian Perspective. Insitute of Ukraine Studies, Institute of International Relations and Political Science University. Eugrimas, Vilnius 2003. 59 Kannike, S. Pehme julgeolek. Välisministeeriumi aastaraamat 2005: http://webstatic.vm.ee/static/failid/160/sulev_kannike.pdf (19. mai 2007) 60 Long-Term Economic Development Strategy of Lithuania until 2015, Lithuanian Ministry of Economy, Lithuanian Academy of Sciences. Vilnius, 2002: http://www.ukmin.lt/en/strat_prog/longtermstrategy/ (19. mai 2007) 61 Kannike, S. 26
Kokkuvõte Leedu välispoliitika on taasiseseisvumisest saadik püüelnud kolme olulise eesmärgi poole EL, NATO ja heanaaberlikud suhted. Pärast 2004. aastat, mil saavutati liikmestaatus mõlemas organisatsioonis, toimus välispoliitiliste prioriteetide seas teatud nihe nüüdsest keskendus Leedu oma reformikogemuse jagamisele olles ametlikult arenguabi doonorriik. Antud bakalaureusetöö eesmärk oli põgusalt analüüsida mainitud uue välispoliitilise prioriteedi arengukoostöö motiive Ukraina näitel. Esiteks andis töö ülevaate erialakirjanduses käsitletavatest doonorriigi poolsetest võimalikest huvidest arenguabi anda ning koostööd arendada. Siinjuures on rõhutatud nii inimlikke, solidaarsusest, traditsioonidest ning ühisest ajaloost kantud motiive kui pragmaatilisi riigihuvisid, mis on seotud julgeoleku, poliitika ja majandusega. Järgnevalt keskendus töö juba konkreetselt Leedu näitele ning autori arvates Leedu-Ukraina suhetes domineerivatele välis- ja julgeolekupoliitilistele kaalutlustele. Et selgitada Ukraina olulisust Leedu jaoks, käsitles käesolev töö kõigepealt kahe suurriigi USA ja Venemaa mõju Leedu välis- ja julgeolekupoliitilisele olukorrale tänapäeval. Leedu välispoliitika juhindub suuresti sümpaatiast USA vastu, kelle näol nähakse esmast ja kõige olulisemat julgeolekugarantiid. Ukraina-suunalised pingutused on aga kooskõlas USA ambitsioonidega levitada arenguriikides demokraatlikke põhimõtteid ja läänelikke väärtusi ning soodustada poliitilisi ja majanduslikke reforme. Venemaa roll Leedu-Ukraina suhetes on tunduvalt keerulisem ajalooline domineerimine Leedu üle motiveerib väikeriigi pingutusi aidata kaasa Ukraina siirdereformidele, sest antud riik on murrangulise tähendusega lääneriikide ja Venemaa suhete tasakaalustamises. Lisaks sellele võib Ukraina positiivne eeskuju tuua kaasa olulisi arenguid kolmandates riikides (SRÜ riigid), mis omakord võib vähendada Venemaa rolli regioonis - see on aga kahtlemata Leedu riiklikes huvides. 27