Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem Kontseptsioon TK&Partnerid 2012
Sissejuhatus See kontseptsioon on ettepanek luua meditsiinilisest juhitud laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem, mille multidistsiplinaarne lähenemine laste väärkohtlemisele aitab kindlustada lastele väärikat kohtlemist, kvaliteetset arstiabi ja väärkohtlemise avastamist. Laste väärkohtlemine on äärmiselt aktuaalne kogu maailmas, sealhulgas olles tõsine probleem ka Eestis. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ISPCAN 1 ja WHO 2 pööravad tähelepanu sellele, et selgitada laste väärkohtlemisega seotud probleeme ja töötavad selles suunas, et väärkohtlemise ohvrid saaksid kõikides riikides multidistsiplinaarset abi. ÜRO Lapse õiguste konventsioon rõhutab samuti, et üheks laste põhiõigustest on üleskasvamine väärkohtlemiseta ning väärkohtlemise ilmnemisel abi saamine. Väärkohtlemise ulatuse osas on kõige paremini uuritud maa tõenäoliselt USA. Viimane väärkohtlemise esinemissageduse 3 uuring leidis, USAs on 1256 600 väärkohtlemise juhtu aastas. Seejuures võib täiskasvanute uuringutele toetudes oletada, et nimetatud number on pigem alahinnatud, kuna täiskasvanute uuringud näitavad, et laste väärkohtlemisest on mõjutatud 30-50% populatsioonist. Eestis puudub täpne ülevaade laste väärkohtlemise sagedusest. Võttes arvesse USA andmeid ning eeldades, et väärkohtlemise sagedus on ligikaudu sama, võiks meil olla vähemalt 5500 väärkohtlemise juhtu aastas. Isegi kui see number pole nii suur, on see siiski tõsiseks probleemiks Eesti lastele. Olemasolevate uuringute andmetel on Eestis väärkohtlemine tõsine probleem. Uurimus Teismeliste väärkohtlemine Eestis: Riskitegurid ja tagajärjed (1,2) viidi läbi 2000 aastal. Uurimusest selgus, et laste väärkohtlemine on Eestis, täpsemalt Eesti peredes, üsnagi sage nähtus. 93% vastajatest oli teatanud vähemalt ühe väärkohtleva situatsiooni kogemusest oma elus. Enamus olid kogenud kaht või enamat väärkohtemise liiki. Kõige rohkem oldi kogetud kaht erinevat väärkohtlemisliiki (veerand vastanutest). Umbes iga viies vastaja oli kogenud ühte või siis kolme erinevat väärkohtlemisliiki ning 15% oli kogenud nelja liiki. 10% poisslastest ja 5% tütarlastest ei olnud langenud ühelgi korral väärkohtlemise ohvriks. Seejuures ei olnud väärkoheldud 8% venelastest ja 5% eestlastest. 1 International Society for Prevention of Child Abuse and Neglect 2 World Health Organisation 3 The Fourth National Incidence Study of Child Abuse and Neglect (NIS-4) 2
Teine uuring viidi läbi 2001. aasta kevadel ja suvel Ida-Virumaa kuues lastekodus 4 (3) ning leiti, et emotsionaalne vägivald on lastekodudes üsna laialt levinud nähtus ning seda kasutavad nii täiskasvanud (kasvatajad) laste suhtes kui ka lapsed omavahel. Laste hoolekandeasutustes ning erikoolides 2005. aastal läbi viidud uuring Erikoolides ja laste hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja füüsilise vägivallaga näitas, et füüsilise vägivalla kogemus oli 42% turvakodu, 31% erikooli ja 21% lastekodu lastest (4). Ka seksuaalne väärkohtlemine uuringute alusel on pigem tavapärane. 2004. aastal läbi viidud uurimus Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas leidis, et 15% poistest ja 44% tüdrukutest ütlesid, et nad on kogenud vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise situatsiooni (5). Laste hoolekandeasutustes ja erikoolides läbi viidud uuring näitas, et iga viies küsimustikule vastanud lastekodunoor, 36% turvakodu ning 38% erikooli kasvandikest oli kogenud vähemalt üht seksuaalse väärkohtlemise situatsiooni (4). Raske füüsilise väärkohtlemise alla liigituv raputatud lapse sündroom on sama sage Eestis kui ka mujal maailmas 41: 100000 alla aastase lapse kohta (6). Paljud spetsialistid - perearstid, eriarstid, õpetajad, sotsiaaltöötajad, puutuvad oma töös kokku lastega, keda on väärkoheldud. Sageli ei tunne spetsialistid väliste märkide järgi väärkohtlemist ära ning ei kahtlustagi midagi. Teinekord võib spetsialist küll kahtlustada, kuid ei tea, mida sellises olukorras teha. Selle tulemusena ei jõua väärkoheldud lapsed sageli abiandvate asutusteni. Soo, Ilvese ja Strömpli 2009. aastal läbi viidud uuring laste väärkohtlemise juhtumitest teavitamisest toob ühe järeldusena välja, et laste väärkohtlemise äratundmist raskendavad hägusad piirid lubatud ja lubamatu käitumise vahel. Piiripealsed teod, mille puhul on raske öelda, kas tegemist on väärkohtlemisega või mitte, põhjustavad ebakindlust ning võivad viia sekkumisest loobumiseni. Uuring näitas, et väärkoheldud lapsest jäetakse sageli informeerimata. 63% kõigist ankeedile vastanutest oli jätnud mingil põhjusel väärkoheldud lapsest teatamata. Väärkoheldud lapsest mitteteatamise põhjuseks oli peamiselt vastaja ebakindlus ja teadmatus. Tulemused näitasid samuti, et spetsiaalsed väärkoheldud laste abistamist käsitlevad juhendid üldiselt puuduvad ning eksisteerib vajadus nende järele.(7) 4 Ametlik nimetus on asenduskodu 3
Siinkohal väärib kindlasti märkimist, et 2011. aastal andis Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond välja juhendi Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse, mis selgelt ja ülevaatlikult selgitab põhimõtteid abivajavast lapsest teavitamisel ning millest nii lastega töötavatel spetsialistidel kui kodanikul oleks kasulik teadlik olla.(8) Ka politseil on olemas kriminaalmenetluses laste erikohtlemist käsitlev erijuhend. Eesmärk 20. oktoobril 2011 kiitis Vabariigi Valitsus heaks Laste ja Perede arengukava aastateks 2012-2020. Üheks planeeritavaks tegevuseks on arengukava tegevussuuna 3.2.2 Väärkoheldud lapse märkamine ja abistamine raames laste väärkohtlemise diagnostikasüsteemi loomine.(9) Käesoleva kontseptsiooni eesmärk on vaadelda laste väärkohtlemise diagnostika parandamiseks läbi olemasolev olukord ja selle puudused ning analüüsida USA mudeli näitel, kuidas võiks Eestis laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem rakenduda. USA mudel on valitud kahel põhjusel. USA Florida osariigi mudel toimib hästi ning on tunnustust leidnud kogu USAs ning teiseks on meile info Florida osariigi vastava süsteemi toimimise kohta kättesaadav väga koostööaltis Florida vastavate meeskondade meditsiinilise direktori isikus ning samuti on Tartu Ülikooli lastekliiniku neuroloog Inga Talvist saanud kohapeal mudeli toimimisega tutvuda. Samuti on USA mudeli juures oluline see, et tegemist on meditsiiniliselt juhitud meeskondadega. Kontseptsiooni rakendumisel peaks rakenduma rahvuslik meditsiiniliselt juhitud multidistsiplinaarne laste väärkohtlemise diagnostikavõrgustik väärkoheldud laste (füüsiline, seksuaalne väärkohtlemine, hooletusse jätmine) 5 tervise kontrolliks, väärkohtlemise diagnostikaks ning soovituste andmiseks. Laiemaks eesmärgiks on parandada Eesti laste turvalisust ja heaolu pakkudes meditsiiniliselt juhitud multidistsiplinaarset abi hooletusse jäetud lastele. Laste väärkohtlemise diagnostikameeskondade programm lähtub eeldusest, et laste väärkohtlemine ja hooletusse jätmine on mitmetahuline probleem, mis vajab ka 5 Laste väärkohtlemise ja selle eri liikide sisu on pisut pikemalt lahti kirjutatud Lisas 1 4
multidistsiplinaarset lähenemist. Meeskonna multidistsiplinaarsed hinnangud on olulised, et hinnata väärkohtlemist, hooletusse jätmist, soovitades efektiivset sekkumist, ravi ja rehabilitatsiooni, kindlustades nii positiivse tulemi nii lastele kui ka peredele. Laste väärkohtlemise diagnostikameeskondade eesmärkideks on: Väärkohtlemise preventsioon Väärkohtlemise identifikatsioon Väärkohtlemise interventsioon Väärkohtlemise vähendamine Kontseptsiooni eesmärgiks on luua terviklik süsteem väärkoheldud lapse diagnostikaks ja tervise kaitse korralduseks. Laste väärkohtlemise diagnostikameeskondade eesmärk on parandada laste väärkohtlemise diagnostikat vastavalt Eesti kontekstile ning anda selged ning üheselt mõistetavad juhised. Laiem eesmärk on luua ühtne üle-eestiline laste väärkohtlemise diagnostikameeskondade süsteem, et oleks tagatud standarditele vastav ja kvaliteetne meditsiiniline abi väärkoheldud lastele Eestis. Sihtgrupp Sihtgrupiks on kõik lapsed, kelle puhul on tegemist väärkohtlemisega või on kahtlus väärkohtlemisele, kas siis füüsilisele, psühholoogilisele, seksuaalsele või kombineeritud väärkohtlemisele. Teisalt on kirjeldatava süsteemi sihtgrupiks kõik lastega kokkupuutuvad spetsialistid (nt õpetajad, huviringi juhendajad, treenerid, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, kasvatajad, politseinikud) ja indiviidid (nt naaber, sõber ja tema vanemad vms), kellel tekib konkreetse lapse suhtes väärkohtlemise kahtlus. Kolmandast aspektist on sihtgrupiks ka kitsam spetsialistide hulk, kellest süsteemiarenduse käigus kujunevad diagnostikameeskondade liikmed. 5
Olemasoleva süsteemi lühikirjeldus ja kitsaskohad Lapse väärkohtlemine on igasugune käitumine lapsega, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Sageli jääb väärkohtlemine tähelepanuta, sest erinevate valdkondade spetsialistide vahel puudub koostöö. Samuti on ebapiisav teadlikkus laste väärkohtlemisest ja kuritarvitamisest kodus, koolis ja asutustes ning sisuliselt on Eestis puudulik väärkohtlemise diagnostika. Teatud määral on olemas küll väärkoheldud laste nõustamissüsteem, kuid ka see vajaks olulisel määral täiustamist ja arendamist. Tänasel laste väärkohtlemise käsitlemisel on kaks põhilist sammast. Ühelt poolt tegeleb laste väärkohtlemisega kohalik omavalitsus lastekaitsetöötaja isikus 6 ning teiselt poolt menetlevad väärkohtlemise juhtumeid õiguskaitseorganid prokuratuuri juhtimisel. Lastekaitse seaduse 59 kohaselt on igal inimesel kohustus teavitada abivajavast lapsest sotsiaaltalitust, politseid või mõnd teist abiandvat organit. Kitsaskoht nr 1 7 on nii lastega kokku puutuvate spetsialistide kui teiste oskus ära tunda väärkohtlemise märke. Kitsaskoht nr 2 on see, et isegi kui tekib kahtlus lapse väärkohtlemise osas, ei teavitata sellest. Kitsaskoht nr 3 on spetsialistide poolt tajutud selgete käitumisjuhiste nappus. Väärkohtlemisest mitteteatamise taga on kohati hirmud. Nii võibki neljanda kitsaskohana välja tuua hirmu andmekaitse seaduse rikkumise ees, hirmu kaaluka otsuse tegemise ees (alusetu väärkohtlemissüüdistus võib perekonnale laastavalt mõjuda) ning hirmu (kliendi)suhte rikkumise ees. Kui spetsialist on siiski otsustanud, et ta teavitab abivajavast lapsest, seisab ta valiku ees, kellele teatada. Kindlasti on võimalik helistada lasteabitelefonile 116111, kes omakorda teavitab kohast ametkonda. Teadlikkus lasteabitelefoni olemasolust ja selle kasutamise harjumus ei ole täna kindlasti selline nagu võiks olla. Kui aga lasteabitelefonile ei helistata, on valik politsei või KOV lastekaitsetöötaja. Millistel juhtudel kuhu teavitada on täna paljuski teataja sisetunde ja teadlikkuse küsimus. Eelpoolviidatud Õiguskantsleri Kantselei poolt välja antud juhend abivajavast lapsest teavitamise teemal annab selgitusi, kuidas käituda ning on kindlasti spetsialistidele valikute tegemise ja teadlikkuse osas abiks. Olemasolev praktika annab aluse laias laastus oletada, et akuutsetest ja raskematest füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest teavitatakse politseid ning kergematest füüsilise (ja seksuaalse?) 6 Lastekaitsetöötaja puudumisel täidab vastavaid ülesandeid sotsiaaltöötaja 7 Reastus on protsessi kulgemise mõttes, mitte tähtsuse järjekorras. 6
väärkohtlemise juhtumitest, emotsionaalse väärkohtlemise juhtumitest, ebaselgetest juhtumitest ning hooletussejätmisest teavitatakse lastekaitsetöötajat ja kohati ka ohvriabi töötajat 8. Eeltoodust tulenevalt võib viienda kitsaskohana identifitseerida ebaselge arusaama, kuhu milliste juhtumitega pöörduda. Eeldatavalt peaks aga siiski nii olema, et ükskõik kuhu info laekub, teavitatakse sellest ka teist menetlejat. Tegelikkuses see siiski nii ei ole. Kui info laekub sotsiaal- või lastekaitse töötajale on ka temal kohati raske langetada otsust, kas juhtum on selline, mille puhul politseid teavitada või mitte. Politsei aga ei edasta kohati infot öeldes, et see võib kahjustada uurimist. Politsei ei edasta menetlusinfot lähtudes Kriminaalmenetluse seadustikust ilma prokuratuuri loata. Kui info lapse väärkohtlemise kahtlusest on politseisse jõudnud saab uurimise juhiks prokurör, kes otsustab, kellele infot jagada. Sõltuvalt prokuröri hinnangust võib lastekaitsetöötaja jääda informeerimata. Kitsaskoht nr 6 ongi info puudulik liikumine ja ebapiisav võrgustikutöö kahe ametkonna vahel. Kriminaalmenetluse seadustiku 70 kohaselt sätestab alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused ning ütleb, et menetleja võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi. Kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub, siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui: - tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale; - tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega; - tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäiretega. Vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse ja kasutatakse tõendina kohtumenetluses. Nimetatud paragrahvis märgitud asjakohane väljaõpe on aga seadusandja poolt jäetud sisustamata ning ei taga lapse ülekuulamist sisuliselt sobivate ametiisikute poolt kitsaskoht nr 7. Koostöös Sisekaitseakadeemiaga on politsei korraldanud lastega töötavatele politseiametnikele vastava koolituse, mis viidi läbi 2012 kevadel. Politsei on loonud prefektuuride juurde lastekaitsemeeskonnad. Kuid need ei tööta üle piirkonna. Nii on nt Lääne prefektuuris lastekaitse teenistus, mis tegeleb osade juhtumitega 8 Nimetatud jaotus on väga üldine ja oletuslik ning vajaks hüpoteesi kontrollimist 7
ise, enamuse juhtumitega tegeleb aga vastava politseijaoskonna uurija ning lastekaitseteenistuse roll on pigem nõustav. Oma töövaldkonda kuuluvate juhtumite puhul kogub lastekaitsetöötaja informatsiooni ning korraldab perele vajalike sotsiaalteenuste pakkumise, samuti aktiviseerib võrgustikutöö lapse ja pere toetamiseks. Kitsaskoht nr 8 on ka see, et väärkoheldud last toetavaid ja rehabiliteerivaid teenuseid on liiga vähe. Samuti ei hinnata meil sekkumise tulemuslikkust. Raskematel juhtudel eraldab kohus KOV ettepanekul lapse vanematest kas ajutiselt või pikemaks ajaks. Kitsaskoht nr 9 on praeguses olukorras see, et kui peres on varem esinenud väärkohtlemist ja laps on surnud või perest eraldatud ning perre sünnib uus laps, ei ole taolised pered piisavalt ennetava tähelepanu all, et hoida ära ka teiste laste väärkohtlemist. USA mudeli võimalik rakendamine Eesti kontekstis Kontseptsioon võtab eeskujuks Florida osariigi lastekaitse meeskondade süsteemi. Nimetatud süsteemis alluvad lastekaitse meeskonnad nn tervishoiu ametile. Kõik meeskonnad on meditsiiniliselt juhitud ning neil on meditsiiniline direktor arst. Kõikide meeskondade meditsiinilised direktorid alluvad osariigi meditsiinilisele direktorile. Meeskonnad on multidistsiplinaarsed. Meeskondades on meedikud (arstid, õed), sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja jurist. Võimalik skeem Eestis Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem baseeruks meditsiiniliselt juhitud multidistsiplinaarsetel meeskondadel, mille eesmärgiks on väärkohtlemise diagnostika, lapse tervise kontroll ning lapse ja perekonna aitamine ning ravi. Antud meeskonnad peaksid tagama õigeaegse diagnoosi, lapse tervise kontrolli ning meditsiinilise abi andmise. Lisaks kuuluks meeskonna ülesannete hulka ka hilisemate probleemide (psühholoogiliste probleemide) ilmnemise korral nõustamine. Oluline on, et keskendutakse mitte vaid lapsele vaid lapse kõrval tema perekonna aitamisele ja toetamisele sh ka peresiseste väärkohtlejate aitamisele. 8
Alustada võiks 4 meeskonnaga (Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa, Pärnu), mis on ühise alluvusega ja ühtede printsiipidega, et välistada erinevaid seisukohti. Meeskondi koordineeriv üksus võib paikneda nt: a) mõne haigla juures b) Tervise Arengu Instituudis c) võimalikus lastekaitse riiklikus rakendusüksuses d) Laste vaimse tervise keskuses 9 e) või mujal Meeskonnad koos koordineeriva üksusega võivad alluda Sotsiaalministeeriumile, Terviseametile vms. Koordineerivaks üksuseks on rahvuslik meditsiiniline direktor, kelle ülesannete hulka kuulub: 4 meeskonna töö koordineerimine meditsiiniliste direktorite supervisioon töö ministeeriumiga süsteemi ning andmete säilitamise ja arendamise suhtes koostöö ministeeriumiga poliitiliste otsuste tegemisel kvaliteedi kontroll ning kvaliteediindikaatorite loomine õpetamine Iga meeskond omakorda koosneb meditsiinilisest direktorist, kes on meeskonna juht; sotsiaaltöötajast või õest, kes on meeskonna koordinaator ning teistest meedikutest (õed, arstid), sotsiaaltöötajatest, psühholoogidest, juristidest ja kohtumeedikutest. Esimese etapina hakkavad tööle eeskätt meditsiiniline direktor ja sotsiaaltöötaja/õde, kes vastavalt juhtumi iseloomule kaasavad teisi spetsialiste. Meeskonna meditsiiniline direktor on lastearst, kes juhib meeskonda. Tema tööülesanneteks on: meeskonna juhtimine osalemine üldises kvaliteedi kontrollis kvaliteedi tagamine koolituse tagamine meeskonna liikmetele enese regulaarne täiendamine 9 Norra ja EMP rahastusest planeeritav keskus 9
Teiste meedikute ülesanded on (eeldab kogemust lastega töötamisel): meditsiiniliste konsultatsioonide läbiviimine diagnostiliste läbivaatuste tegemine koostöö sotsiaaltöötajatega kirjalike aruannete koostamine (selleks on vajalikud ühtsed vormid) valvetöös osalemine igal aastal ennast täiendada Meeskonna koordinaator on sotsiaaltöötaja või õde, kes aitab meeskonda juhtida ning kelle ülesanneteks on: mittemeditsiinilise personali supervisioon andmete töötluse tagamine osalemine valvetöös osalemine täiendustel Sotsiaaltöötaja ülesanded on: laste ja pereliikmete intervjueerimine o Kohtumeditsiiniline intervjuu?? kirjalike hinnangute andmine teenuste ja suunamiste koordineerimine andmete sisestamine koostöö meedikuga koolituste organiseerimine osalemine valvetöös osalemine koolitustes Psühholoogi ülesanded meeskonnas on: laste ja täiskasvanute psühholoogiline hindamine laste kliiniline intervjueerimine laste psühhoteraapia? läbida täienduskoolitust igal aastal Meeskonna juristi ülesanded on: 10
anda juriidilist abi koolitada meeskonda esindada meeskonda või selle liiget (tööalaselt) Teised professionaalid osalevad meeskonna töös. Meeskonnad konsulteerivad kõiki lapsi, kes kuuluvad sihtgruppi. Meeskonnad on kättesaadavad ööpäevaringselt, 365 päeva aastas. Töö ajal ning tööpäevadel 8.00-16.00 on meeskond saadaval rutiinselt, läbivaatuseks ja konsultatsiooniks, töövälistel aegadel on valvepersonal (1 sotsiaaltöötaja ja 1 meedik), kes tagavad erakorralise konsultatsiooni kindlatel juhtudel (nt kui on oht, et tõendid hävivad kiiresti). Tööaja välistel aegadel on valvepersonal koduses valves ehk teisiti öeldes on võimalik neile helistada ning nad tulevad välja. Valveteenistus tagatakse graafiku alusel. Määratakse kindlaks ka teeninduse täpsed geograafilised piirid. Meeskond vajab vastavaid ruume ja vahendeid ning labori kasutamise võimalust. Sihtgruppi kuuluvad kõik lapsed (0-18 aastat), kes vastavad järgmistele kriteeriumitele: pea vigastused, pea ja kaelapiirkonna verevalumid, põletused, murrud alla 5 aastasel lapsel esinevad hematoomid seksuaalselt väärkoheldud lapsed suguhaigus eelpuberteedis lapsel alatoitumus, vähene kaaluiive meditsiiniline hooletusse jätmine perekonnad kus üks või mitu last on surnud või on olnud haiglasse saabumisel vigastatud ja hiljem surnud ning on kahtlustatud väärkohtlemist ning peres on veel lapsi; vililased tõsiste emotsionaalsete probleemidega lapsed, kui kahtlustatakse väärkohtlemist Lastekaitse meeskondadel on järgmised tööd juhtivad põhiväärtused: Vastutus. Eesmärk on anda kvaliteetset teenust, saada positiivseid tulemusi ning ka kliendi rahuolu saavutamine. Lastekaitse meeskonnad võtavad täieliku vastutuse käitumise ning töö tegemise kvaliteedi eest. 11
Koostöö. Tugevdada koostööd teiste ametkondadega, et parandada pakutavaid teenuseid. Ühiskonna eripära. Igal ühiskonnal on oma nägu, lastekaitse meeskonnad on paindlikud disaini ja ühiskonna vajaduste suhtes, samal ajal vastates kõrgetele kvaliteedi nõudmistele. Innovatsioon. Lastekaitse meeskonnad uurivad uusi ja efektiivsemaid meetodeid et igapäeva tööd parandada. Ausus. Lastekaitse meeskonnad hindavad ausust ning austust igapäevases töös, ega lase oma isiklikel tunnetel mõjutada meie professionaalset arvamust. Meeskonnatöö. Lastekaitse meeskondade kõige väärtuslikumaks osaks on pühendunud, hästi välja õpetatud personal. Juhtumi käsitlemine skeemis ja osapoolte rollid Laste juhtumid, mis vastavad ülaltoodud kriteeriumitele, suunatakse meeskondadesse. Informatsioon väärkohtlemiskahtlusega lapsest laekub meeskondadesse läbi nelja kanali: a) lasteabitelefonilt 116111, kuhu võivad abivajavast lapsest teavitada kõik märkajad sh tavakodanikud. Lasteabitelefon edastab kahtluse politseile, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale ja VKD 10 meeskonnale. Ühelt poolt peaks olema võimalus teavitada väärkoheldud lapsest anonüümselt (täna 116111 sellist võimalust pakub), aga teisest küljest võib teavitaja osutuda hiljem kohtuasjas väga vajalikuks tunnistajaks, mistõttu peaks 116111 nõustaja siiski üritama koguda helistaja kohta võimalikult palju infot; b) kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt, kes on üldjuhul lapse juhtumi peamine koordinaator; c) õiguskaitseorganitelt, kes soovivad kiiret hinnangut väärkohtlemiskahtluse põhjendatuse osas; 10 Väärkohtlemise diagnostika 12
d) meditsiiniasutustelt ja personalilt, kellel on tekkinud kahtlus konsulteeritava/ravitava lapse väärkohtlemise osas (näiteks erakorralise meditsiini osakond jt) Meeskonna roll Meeskond konsulteerib enamuse juhtumitest tööajal, v.a. kui laps on hospitaliseeritud; kui lapsel on vigastused, mis võiksid kiiresti paraneda; seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ja kui seda soovib politsei või prokuratuur. Kui laps on hospitaliseeritud haiglasse, läheb meeskond (sotsiaaltöötaja ja meedik) lapse juurde. Kui laps on haiglas väljaspool piirkonna keskust, on vajalik transpordivõimaluse olemasolu meeskonnaliikmetele. Muudel juhtudel toimub lapse läbivaatus ja intervjueerimine selleks spetsiaalselt kohandatud lapsesõbralikus keskkonnas. Võimalusel välditakse lapse sekundaarset traumeerimist, mille ta võib saada kiirabi, politsei jt ametiasutuste keskkonnas. Lapse toob lastekaitse meeskonna juurde kohalik lastekaitse spetsialist, sotsiaaltöötaja või politseitöötaja, kas koos vanematega või ilma. Läbi lasteabi telefoni laekunud info põhjal otsustab meedik, kas antud last on vaja tuua lastekaitse meeskonda konsultatsioonile või mitte st kas on tegemist tervise probleemiga. Kohalik omavalitsus vastutab lapse jõudmise eest lastekaitse meeskonna juurde kui võrgustikus pole kokku lepitud ja otstarbekas korraldada teisiti. Esmase intervjuu teeb meeskonna sotsiaaltöötaja/õde, millele järgneb meditsiiniline läbivaatus. Kogu meditsiiniline informatsioon dokumenteeritakse, tehakse ka fotod vigastustest. Vajadusel tehakse analüüsid (nt. rasedustest, suguhaigused) ning võetakse kohtumeditsiiniline tõendusmaterjal (nt. seksuaalse väärkohtlemise korral - DNA). Soovitatavalt on läbivaatuse juures (v.a. seksuaalse väärkohtlemise korral) ka lastekaitsespetsialist või politseitöötaja. Vajadusel ordineeritakse ravi. Lisaks antakse lapse tervise aspektist soovitusi. Sõltuvalt vajadusest kutsutakse laps ka järelkontrolli. Lapse intervjueerimine peaks toimuma võimalikult vähe kordi. Last intervjueerib üks spetsialist, teised spetsialistid saavad toimuvat jälgida video vahendusel või peegelklaasidega ruumist. Intervjueerija konsulteerib intervjuu jooksul teiste spetsialistidega lisaküsimuste 13
vajalikkuse osas. Kui väärkohtlemise kahtlus ei lasu vanemal, võib põhjendatud juhtudel vanem viibida intervjueerimise juures. Meeskonna ülesanded on üldjoontes: meditsiiniline läbivaatus kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine? tervise kontroll o profülaktiline ravi o meditsiiniliste dokumentide hindamine psühholoogilised hindamised perekonna hindamine erinevate spetsialistidega arutelud teenuste koordineerimine? rehabilitatsiooni teenus? laste intervjueerimine konsultatsioonid õpetamine ning teavitustöö Meeskonna käest on 24 tunni jooksul võimalik saada arvamust meditsiinilisest leiust, otsust kas on tegemist väärkohtlemisega (kindel, võimalik, pole väärkohtlemine). Tegemist on meditsiinilise eksperthinnangu andmisega. Sageli on vaja meeskonna sotsiaaltöötajal uurida ka sotsiaalset tagapõhja, et anda lõplik hinnang ning see võib vajada rohkem aega (kuni 1 nädal). Kui laps vajab hilisemat abi, siis annab meeskond selles suhtes soovitusi, kuid soovituste järgimise vastutus ning muu abi ja toetuse korraldamine jääks kohaliku omavalitsuse lastekaitse töötajale. Koostöö õiguskaitseorganitega Ühelt poolt võib politsei olla lapse meeskonda suunajaks. Seda eelkõige olukordades, kus politseile laekunud informatsioon on liiga ebakindel, et juhtumit algatada (nt olukord, kus koolis õpetaja märkab lapsel imelikku käitumist ning helistab politseisse). Samuti lõpetab politsei endapoolse juhtumi menetlemise kui mõlemad osapooled on allpool 14
kriminaalvastutusea alampiiri. Samas on ka selles olukorras vajalik välja selgitada, kas väärkohtlemine on aset leidnud ning mis on juhtunud. Seda eelkõige kaasatud laste aitamiseks. Teiselt poolt on õiguskaitseorganitel oluline roll, kui väärkohtlemise kahtlus leiab kinnitust. On kaks põhimõttelist võimalust, kuidas korraldada VKD meeskondade koostöö õiguskaitseorganitega: 1) Kui laps on sattunud meeskonna juurde konsultatsioonile, teeb meeskond ära oma töö ning (samal ajal ka KOV lastekaitsetöötajaga, kui ta pole seni kaasatud) kui väärkohtlemise kahtlus leiab kinnitust, kontakteerub meeskond politseiga ning annab üle info, misjärel alustab politsei menetlustoiminguid. + Meeskond on operatiivne ning ei pea ootama teise ametkonna esindaja saabumist. + Politsei ei kuluta ressursse juhtumitele, kus ilmneb, et väärkohtlemist ei ole aset leidnud. + Toob kaasa vähem vajadust sünkroniseerida erinevate ametkondade toiminguid (tõendite kogumine jms). - Toob kaasa olukorra, kus last intervjueeritakse rohkem kordi kui üks (erinevateks intervjueerijateks on VKD meeskond, politsei, kohtuekspertiisi tegija kui lastekaitsetöötaja). - Võib kaasa tuua ajakulu enne seda, kui juhtum jõuab politseisse. Osad tõendid ja tegevused võivad aga olla ajakriitilised. 2) Politsei (ja ka lastekaitsetöötaja) kaasatakse kohe, niipea kui laekub info meeskonna konsultatsiooni vajavast lapsest. Sellisel juhul viiakse läbi ühiselt koordineeritud lapse intervjueerimine ning tõendite kogumine. Kogutud info vastab menetlustoimingute nõuetele ning seda saab kasutada tõendina. + On lapsesõbralik, kuna vähendab vajadust last mitmekordselt intervjueerida. + Soodustab võrgustikutööd ja juhtumi efektiivset ja koordineeritud lahendamist. Info liigub kiiresti ja korrektselt. 15
- Eeldab seni sissetöötatud rutiinide muutmist ja koolitusi osapooltele ühistoimingute õppimiseks ja harjutamiseks - Võib kaasa tuua ajakulu kuni kõik ametkonnad kogunevad ning teevad ettevalmistusi intervjueerimiseks ja tõendite kogumiseks. - Kõik osapooled kulutavad ressurssi ka nende juhtumite menetlemiseks, kus tegelikku väärkohtlemist pole. Kohtuekspertiis Ka siin on analoogselt eeltooduga kaks põhimõttelist valikut, millest esimese puhul on meeskonna poolt läbi viidav konsultatsioon informatiivseks materjaliks edasise võimaliku kohtukaasuse käigus ning meeskonna liikmeid võib vajadusel kutsuda kohtusse nii tunnistaja, asjatundja kui eksperdina. Ametlik kohtuekspert saab kogutud materjale kasutada oma eksperthinnangu langetamiseks. Kohtumeedikud kaasatakse siis, kui menetlus on algatatud. Paljudel juhtumitel aga menetlust ei avata kuna kas pole tegu väärkohtlemise juhtumiga või kuulub juhtub eelkõige sotsiaalsektori pädevusse. Teine võimalus on kujundada VKD meeskonnad riikliku ekspertiisiasutuse all töötavateks üksusteks ning meeskondades töötavad spetsialistid pädevad kohtuekspertidena. Teenuste pakkumine Ilmselgelt kujuneb VKD süsteemi rakendumisel neist meeskondadest arvestatav kompetentsikeskus laste väärkohtlemise alal. Ideaalis peaks keskustesse kogunema kõikvõimalik teaduslikele uuringutele põhinev informatsioon nii väärkohtlemise diagnoosimise, aga miks mitte ka kogu väärkohtlemist puudutava kohta alates väärkohtlemise tekke- ja edasikandumismehhanismide, esinemissageduste kui sekkumis- ja rehabilitatsioonimeetodite kohta. Meeskondade töö nö baaspaketis on soovituste andmine lapse ja tema pere edasiseks raviks ja rehabilitatsiooniks. Baaspakett Pluss võiks sisaldada ka sekkumiste ning teenuste pakkumist ning ka nende teenuste ja sekkumiste arendustööd. Võimalik Pluss teenuste ampluaa võiks olla järgnev: - väärkoheldud lapse teraapia erinevate teraapiasuundade raames 16
- väärkoheldud lapse pere suhete analüüs ning teraapia - pereliikmete teraapia erinevate teraapiasuundade raames - väärkohtleja nõustamine ning teraapia - grupiteraapia ning eneseabigruppide loomine - spetsialistide nõustamine nii väärkohtlejast kui väärkoheldud lapse kollektiivis käsitlemisest - väärkohtlemise preventsioonimeetodite elluviimine Andmeregister Üks probleemidest, mis laste väärkohtlemise tuvastamisel esineb, on see, et vajalik informatsioon ei jookse kokku ühte kohta. Nii võib lapse traumapunkti sattumine ja tema vigastus olla seletatav ning kahtlusi väärkohtlemise osas ei teki, kuid kui üksitivõetuna selgitatavaid õnnetusi tuleb ette väga tihti, siis on alust juhtumit siiski lähemalt uurida. Nii võiks meeskonnale läbi terviseinfo süsteemi olla nähtav kogu lapse tervisega seonduv ning ehk võiks meeskonna esindaja traumapunkti sattunud juhtumid nö läbi skriinida, kas seal on mõni juhtum, mis vajab teravdatud tähelepanu. Ka sotsiaalteenuste andmeregistris võiks olla võimalus ära märkida pered, kus on esinenud väärkohtlemise kahtlus. Kui pere liigub teise omavalitsusse, ei alusta järgmine sotsiaaltöötaja nullist vaid oskab olla ettevalmistunud. See kõik eeldab peresid aitava ja toetava hoiaku senisest paremat levikut, et taoline märge andmebaasis ei oleks juba ette sildistav ja negatiivset hoiakut tekitav vaid pigem märge, et sellele perele tuleb enam toetust ja tähelepanu osutada. Võimalik rahastamisskeem ja prognoos rakendamise maksumuse kohta Süsteemi finantseerimisel kasutatakse võimalikult palju olemasolevaid ressursse. Võimalikud on erinevad rahastamisskeemid: a) Meeskondade tegevuses on oluline roll meeskonna koordinaatoril, kes korraldab meeskondade praktilise töö. Ühe variandina näeme, et meeskondade koordinaatorid 17
(sotsiaaltöötaja või õde) ja keskne koordineerimine võiks saada rahastuse sotsiaalministeeriumi vastava tegevuse finantseerimise kaudu. Meditsiinilise personali eksperthinnanguid peaks olema võimalik rahastada olemasolevate haigekassa teenuste või ka vastavalt eelpoolkirjeldatud valikutele ka kohtuekspertiiside vahenditest hinnakirjade alusel. Selle variandi puhul vajaks lisafinantseerimist esialgu neljas piirkonnas poole ametikohaga töötav meeskonna koordinaator ning keskne koordineerimine ühe ametikoha ulatuses. Prognoositav maksumus esimesel aastal ca 1000000 EUR (palga- ja majanduskulu). Ka valvetöö korraldus eeldab teatud hulga spetsialistide tasustamist telefonivalves olemise eest. Arstide Liit on võtnud seisukoha, et arsti koduvalve tunnitasuks tuleb kehtestada vähemalt 50% arsti miinimumtunnitasust ja valve ajal tegelikult haiglas töötatud ning tööteel oldud aja eest maksta töötasu 100% ja lisatasu ületunnitöö eest. Kuna diagnostikameeskonna töö on siiski mõnevõrra spetsiifiline ja võimalike väljakutsete arv väljaspool tööaega on teadmata, on valvetöö hinna kujundamine hetkel keeruline ning eeldab ka läbirääkimisi potentsiaalsete meeskonnaliikmetega. b) Kaaluda võiks meeskondade rahastamist samadel põhimõtetel nagu täna toimub geriaatriliste meeskondade rahastamine. Selle variandi puhul vajaks lisafinantseerimist keskne koordineerimine ca 500000 EUR. Ka selle variandi puhul lisanduks valvetöö maksumus. Sõltuvalt sellest, kus hakkab asuma lapse läbivaatuse ruum, vajab investeeringuid vastava sobiva ruumi sisseseadmine ja tehniliste vahenditega varustamine. Ilmselt on vähemalt esialgu otstarbekas läbivaatuse ruum kujundada olemasolevate haiglate juurde, kus on olemas diagnoosimiseks vajalikud meditsiiniseadmed. Vajalikud seadmed on järgmised: Korralik kaamera statiivi ja kaugjuhtimisega, mitu tk Arvuti Funktsionaalne läbivaatuslaud Tavapärased pediaatrilised abivahendid: o Silmapeegel o Kõrvapeegel o Stetoskoop o Kasvukõverad o Abivahendid analüüside võtmiseks külmkapp analüüside hoidmiseks 18
o Sentimeetripael o Kõik võimalikud abivahendid (keha diagrammid jne) Süsteemi arenduskulud on seni tulnud läbi Hasartmängumaksu Nõukogu projektide. Pikemas perspektiivis peaks ka süsteemi arenduskulud olema väärkohtlemise diagnostikasüsteemi regulaarfinantseerimise osa. Nii on vajalik ette näha regulaarseid vahendeid, et süsteemi arendada, koolitada meeskonnaliikmeid, panustada meeskonnaliikmete motivatsiooni hoidmisse ning teha koostööd teadusasutustega. Otsustuskohad ning võimalikud probleemkohad Alljärgnevad teemad vajavad edaspidi läbiarutamist laiemas spetsialistide ringis: - Kuidas täpselt on korraldatud valvetöös osalemine ning kui palju ja millist personali see eeldab? Nii arste kui õdesid napib ning on potentsiaalne oht, et meeskondadesse ei leita piisavalt meditsiinipersonali. - Kus paikneb meeskondi koordineeriv üksus ning kellele see allub ning kes teostab järelevalvet? - Milline on vanemate roll ja kaasatus kogu protsessi juures? Ideaalis võiks ja peaks vanemad olema võimalikult palju kaasatud ja isegi kui väärkohtlejaks on varem ise, peaks võimaluse korral lähtuma mitte tema süüdi mõistmisest vaid abivajadusest. - Vajalik on otsustada, kes toimetab lapse läbivaatusele, kui juhtum leiab aset väljaspool tööaega? Juhul, kui on KOV-s on olemas valvesotsiaaltöötaja, võib seda teha tema. Juhul, kui valvesotsiaaltöötajat pole, oleks otstarbekas ilmselt ära kasutada olemasolevaid 24h valmisolekuga instantse. Seega oleks valik ilmselt kas politsei või meeskonna valvesolev töötaja ise. - Milline on VKD meeskondade seos loodavate piirkondlike nõustamiskeskustega? - Selleks, et olla kursis kõige uuemate seisukohtadega, peaks diagnostikameeskondade süsteem olema seotud ülikooli või muu teadusasutusega. Kas ja kuidas see Eestis võiks välja näha? 19
Senisest tegevusest ja tuleviku planeerimine Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteemi arendamist sel kujul alustati 2010. aastal. Koostööpartneriteks on olnud Sotsiaalministeerium, MTÜ TK & Partnerid, Tartu Ülikooli lastekliinik Inga Talviku eestvedamisel, Justiitsministeerium jt. Seni on läbi Hasartmängumaksu Nõukogu projektrahastuse läbi viidud mitmeid ettevalmistavaid tegevusi. Tegevused on toimunud kolmel suunal: esimene tegevussuund on lastega töötavate spetsialistide teadlikkuse tõstmine, et nad oskaks märgata väärkoheldud last, teine tegevussuund keskendub kitsamatele spetsialistide ringile, kes võiksid olla potentsiaalsed diagnostikameeskondade liikmed ning kolmas tegevussuund keskendub süsteemi enda arendamisele ning vastava kontseptsiooni väljatöötamisele. 2010. aasta novembrist kuni 2012. aasta augustini, on läbi viidud 8 ühepäevast koolitust laiemale spetsialistide ringile väärkohtlemise alase teadlikkuse tõstmiseks, 2 kahepäevast spetsialiseerumiskoolitust ning üks juhtumi menetlemise teemaline seminar potentsiaalsetele meeskonnaliikmetele. Lisaks on toimunud neli seminari arutlemaks olemasoleva ning võimaliku loodava süsteemi teemadel. 2012. aasta augustis viibivad 3? potentsiaalset meeskonna juhti õppevisiidil Floridas Prof Alexanderi poolt juhitavate sealsete lastekaitsemeeskondade juures. Üldine tagasiside koolitustele ning loodava süsteemi vajalikkusele on olnud väga positiivne. Samas soovitakse oluliselt täpsemalt mõista võimaliku süsteemi toimimist. Kontseptsiooni arendamise käigus on jäänud sõelale meeskondade potentsiaalse keskse koordineerija rolli andmine loodava Laste Vaimse Tervise Keskuse juurde. Nimetatud keskuse loomist koostöös Tallinna Lastehaiglaga ning ühe selle keskuse töövaldkonnana VKD meeskondade loomist ja koordineerimist planeeritakse rahastada Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsvahenditest, mis avanevad asjakohaste programmide lõikes 2012 aasta teises pooles? Võimalikud alternatiivid Ülalkirjeldatud mudeli rakendamisele on ka alternatiive: 20
a) Nullalternatiiv on see, kui olukord jääb selliseks nagu see hetkel on ning olulisi ümberkorraldusi ei tehta. Selle variandi miinuseks on see, et paljud laste väärkohtlemise juhtumid jäävad märkamata, teavitamata ja kohaselt menetlemata, rääkimata lapsele abi osutamisest. Plussiks võib ehk pidada seda, et süsteemi muutmiseks kuluva ressursi saab panna teiste vajalike arendustegevuste peale. b) Üks võimalus on jääda olemasoleva süsteemi juurde, aga samas tõhustada oluliselt spetsialistide teadlikkuse tõstmist laste väärkohtlemisest ning sellele reageerimisest. Sellisel puhul tuleks läbi viia interdistsiplinaarseid koolitusi ning välja töötada selged juhendmaterjalid teavitamiseks ja reageerimiseks. Variandi miinuseks on see, et osa vajalikke tegevusi, nt interdistsiplinaarse koostöö juurutamine, süsteemi tõhustamiseks jääb tegemata. Plussiks see, et olemasolevat süsteemi ja ka seadusi ei pea olulisel määral muutma, piisab täiendavatest tegevustest. c) Teostada ülalkirjeldatud mudeli rakendamiseks ning testimiseks pilootuuring ühes piirkonnas. Plussiks on mudeli testimisvõimalus enne üle-eestilist rakendamist ning kulude kokkuhoid. Miinuseks teiste piirkondade lastele vajaliku abi võimaluse edasilükkamine. d) Võtta süsteemiarenduse eeskujuks mõni muu maailmas edukaks osutunud süsteem nt Barnahus (Advocacy Center for Children) süsteem, mis pärineb Islandilt ning on sealt edasi levinud mitmetesse riikidesse. Barnahus süsteemi peamine erinevus USA mudelist on see, et kui USA mudeli puhul on diagnostikasüsteem meditsiiniliselt juhitud, siis Barnahus mudeli puhul on juhtroll sotsiaalsektoril. Barnahus mudeli puhul töötavad eelkõige politseiuurimise algfaasides ning sotsiaalse hinnangu andmiseks koos sotsiaaltöötajad, politsei, prokurör, kohtumeditsiiniline ekspert, lastearst ning lastepsühhiaater. Tulenevalt sellest, et juhtiv roll on sotsiaaltöötajatel, on meeskonnas tööle võetud kas üks või mitu sotsiaaltöötajat. Püsitöötajate hulgas on mõnikord ka politseinik. Ühistel koosolekutel, pakilistel juhtudel telefoni teel, konsulteerivad eri valdkondade spetsialistid üksteist, planeerivad ja jagavad tegevusi. Kui on algatatud politseiuurimine, viiakse intervjuud lapsega läbi Barnahus ruumides. Spetsialistid, kes peavad lapse ütlusi kuulama, saavad seda teha videolingi teel. Eraldi on olemas spetsiaalsed ruumid meditsiinilise läbivaatuse tegemiseks ja nõustamiseks. Eesmärk on, et politsei ekspert ja lastearst töötavad politsei või prokuratuuri 21
soovitavate meditsiiniliste hinnangute langetamiseks koos. Sotsiaaltalitus või psühhiaatriateenistus vastutavad lapsele kriisiabi andmise eest. 11 Sisuliselt on aga USA süsteem ning Barnahus süsteem suhteliselt sarnased ning mingeid Barnahus süsteemi elemente tuleks ilmselt kasutada ka meile kohandatud USA mudeli juures nt lapse intervjueerimise ühine läbiviimine. Kokkuvõte Laste väärkohtlemise juhtumite avastamine ning menetlemine ja samuti väärkoheldud laste toetamine on teemad, mis ühel või teisel moel vajavad senisest enam tähelepanu. Selleks, et väärkohtlemise juhtumeid menetletaks võimalikult lapsesõbralikult ning ükski juhtum ei jääks kahe silma vahele, on vaja tõsta lastega kokkupuutuvate spetsialistide teadlikkust ning oskust väärkohtlemisele viitavaid märke ära tunda. Lisaks on vaja selgeid juhiseid, kuidas väärkohtlemise juhtumitele reageerida. Kuid samas vajavad tähelepanu ka hirmud, mille olemasolu spetsialist on tunnistanud. Paljud väärkohtlemise juhud jäävad käsitlemata hirmu tõttu valesti otsustada ja alusetult süüdistada. Samuti ollakse ebakindlad otsustamaks, millal ja kuhu infot edastada. Kirjeldatud USA mudel võimaldab spetsialistil anda otsustusõigus pädevale meeskonnale, kes oma esialgse hinnangu annab juba 24 tunni jooksul. Tuginedes juba professionaalsele hinnangule saavad nii õigussüsteem kui sotsiaal- ja tervisevaldkond adekvaatselt reageerida lapsele vajalikku abi osutada. 11 http://www.coe.int/lportal/web/coeportal/search?cmd=search&format=&groupid=0&keywords=barnahus&x=0&y=0 22
Kasutatud kirjandus 1. Soo K. Teismeliste väärkohtlemise riskitegurid ja tagajärjed. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond, 2002. 2. Soo K, Soo I. Teismeliste väärkohtlemine Eestis: riskitegurid ja tagajärjed, 2002. 3. Linde S. Ida- Virumaa hoolekandeasutuste laste reflektsioone vägivallast. Magistritöö, Tallinna Pedagoogikaülikool, Sotsiaalteaduskond, Sotsiaaltöö osakond 2002. 4. Soo K. (toim) Erikoolides ja laste hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja füüsilise vägivallaga, 2005. 5. Soo K, Kutsar D. (toim) Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas. Sotsiaaluuring. Tartu 2004. 6. Talvik I, Metsvaht T, Leito K, Põder H, Kool P, Väli M, Lintrop M, Kolk A, Talvik T. Inflicted traumatic brain injury or shaken baby syndrome in Estonia. Acta Paediatrica 2006, 95: 799-804. 7. Soo K, Ilves K, Strömpl J. Laste väärkohtlemise juhtumitest teavitamine ja võrgustikutöö. Tartu 2009. 8. Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Juhend. Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond 2011. http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/juhend_- _abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_3.pdf 9. Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond. Laste ja perede arengukava 2012 2020. Sotsiaalministeerium 2011. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/dokumendid/sotsiaalvaldkond/kogumik/laste_ja_per ede_arengukava_2012_-_2020.pdf 23
Lisa 1 Laste väärkohtlemine on igasuguse mittejuhusliku kahju tekitamine lapse füüsilisele ja emotsionaalsele seisundile või arengule. Laste väärkohtlemist võib jagada: - füüsiline väärkohtlemine - seksuaalne väärkohtlemine - emotsionaalne/psühholoogiline väärkohtlemine - hooletussejätmine Füüsiline väärkohtlemine on lapse füüsilisele tervisele kahjustuste põhjustamine. Siia alla käivad erinevad tegevused nagu nt lapse surma põhjustamine, raputatud lapse sündroom, vigastuste tekitamine, pipra aspiratsioon, põletamine, valu põhjustamine, luumurdude tekitamine, meditsiinilised rituaalid, keemilise kahjustuse põhjustamine jt. Seksuaalne väärkohtlemine on võimu düsbalansi abil lapse haaramine seksuaalsetesse tegevustesse, millest ta ei saa aru, milleks ta pole arenguliselt valmis, milleks laps ei saa anda teadlikku nõusolekut ning mis rikuvad ühiskonna sotsiaalseid ja seaduslikke tabusid. Seksuaalse väärkohtlemise vormid on: - mittepuudutav väärkohtlemine (ekshibitsionism, piilumine, pornograafia ning pornograafiaks kasutamine) - puudutav väärkohtlemine (manuaalne genitaalide puudutamine, oraal/genitaalneanaalne kontakt, oraal-genitaalne kontakt, genitaal-genitaalne kontakt) Emotsionaalse/psühholoogilise väärkohtlemise puhul võib täheldada kahjustavat vastastikuse toime mustrit hooldaja ja lapse vahel, kus isik sisendab lapsele, et ta on väärtusetu, halb, teda ei armastata ning ei taheta, et ta on ohus ja tema ainuke väärtus on teiste soovide täitmine. Psühholoogilise väärkohtlemise vormideks on: - põlgamine (lapse halvustamine, alavääristamine, häbistamine või naeruvääristamine ning samuti avalik alandamine) - terroriseerimine (lapsele mitteturvalise keskkonna loomine, eluohtlike tegevuste nõudmine, ebarealistlikud ootused ning ähvardamine) 24
- ärakasutamine või rikkumine (sobimatu käitumise julgustamine, antisotsiaalse või arenguliselt kohatu käitumise modelleerimine, lubamine või julgustamine, kognitiivse arengu takistamine) - emotsioonidest ilmajätmine (lapse ilmajätmine emotsionaalsetest reaktsioonidest, lapse ignoreerimine ning tema ilmajätmine kiindumusest, hoolimisest ja armastusest) - isoleerimine (vangistamine, mittevajalike liikumisvabaduse või suhtlemisele piirangute panemine) - tõrjumine (vältimine ja eemaletõukamine) - ebajärjekindel vanemlik hoolitus (ebausaldusväärne vanemlik käitumine, vastukäivad ja vastakad käsud ja keelud Hooletussejätmine on vanema või hooldaja kohustuste mittetäitmine lapse füüsilise, vaimse, emotsionaalse ja sotsiaalse arengu eest hoolitsemisel, mis võib kahjustada tema eakohast arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Hooletussejätmist võib omakorda jagada: - füüsiliseks (hülgamine, väljaviskamine, mitteküllaldane järelevalve, vähene toit, turvalisuse mittetagamine) - meditsiiniliseks (vähene kaaluiive, meditsiiniabist keeldumine) - emotsionaalseks (emotsionaalsete vajaduste mitterahuldamine nagu nt tunnustusest ilmajätmine, emotsionaalse läheduse vältimine, ignoreerimine, tähelepanust ilmajätmine; aga ka koduvägivald lapse juuresolekul, lapsele psühholoogilise abi mittevõimaldamine ning ülehooldamine) - hariduslikuks (põhjuseta lapse kooli mitteviimine, popitamise lubamine, õpiraskustega lapsele vajaliku ja sobiva õpetuse mitteandmine, kooliprobleemide ignoreerimine jms) 25