TÖÖTAJATE LIIKUMISVABADUS EUROOPA LIIDUS JA EESTI Alice Lugna Tallinna Tehnikaülikool Euroopa Liitu (EL) integreerumise protsessis on vaieldamatult üheks oluliseks teemaks töötajate liikumisvabaduse probleemistik. EL-i liikmesriikide vaheliselt tekitab vaba liikumise õiguste laienemine enamatele riikidele järjest rohkem vastuolusid ning liikumisvabaduse temaatika on üles kerkinud kõikidel suurematel liikmesriikide ja kandidaatriikide kohtumistel. Eesti jaoks on teema aktuaalne kahel põhjusel ühelt poolt on EL-ga ühinemise tagamiseks oluline, et Eesti oleks valmis end tõestama võrdväärse partnerina ühtses vabaks liikumiseks avatud piirkonnas, teiselt poolt tahetakse aga nii Eestile kui ka teistele kandidaatriikidele peale suruda üleminekuperioodi just isikute vaba liikumise peatükis. Alljärgnevalt püütakse avada töötajate vaba liikumise põhimõtte käsitlust EL-s ning valdkonnas Eestile olulisi probleeme. Töötajate vaba liikumine Euroopa Liidus Euroopa Liidus on neli põhilist vabadust kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumine. Isikute vaba liikumine hõlmab endas kahte kontseptsiooni, millel on Rooma lepingus ehk asutamislepingus 1 eri tähendused. Ühelt poolt on asutamislepingus (artikkel 14) osutatud kontseptsioonile seoses siseturu rajamisega ning täheldatud, et liikmesriikide vahelisi sisepiire ületavaid isikuid ei kontrollita. Teiselt poolt on asutamislepinguga (artikkel 18) antud igale liidu kodanikule individuaalne õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumi piires vastavalt teatavatele tingimustele. Maastrichti lepingu ratifitseerimisega said kõikide liikmesriikide kodanikest automaatselt EL kodanikud isikute vaba liikumise aspektist vaadelduna moodustavad nemad kategooria, kes esmaselt omavad liikumisõigust EL-s. Isikute vaba liikumine sisaldab endas õigusi siseneda, liikuda ning teatud tingimuste täitmise korral jääda liikmesriiki, mille kodanik ei olda. Euroopa Komisjoni acquis communautaire jaotuse kohaselt jagatakse isikute vaba liikumise peatükk suures ulatuses neljaks: isikute vaba liikumisega kaasnevad üldised õigused ja normid ehk kodanikuõigused, töötajate vaba liikumine ning töötajate vaba liikumist toetavad abinõud: kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine ja sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine. Isikute vaba liikumise põhimõtted kehtivad alates Rooma lepingust töötajatele, tööettevõtjatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja teenuse osutajatele. Lisaks on Maastrichti lepinguga sätestatud kategooriad, kellele samuti laienevad õigused isikute vabale liikumisele: üliõpilased, pensionilejäänud isikud ja teised majanduslikult mitteaktiivsete kategooriate esindajad, kui nad ei tekita vastuvõtvale riigile kulutusi. Kindlasti tuleb silmas pidada, et nimetatud ühtsed õigused ei laiene aga kõigile liikmesriikide elanikele, vaid ainult isikutele, kes omavad liikmesriigi kodakondsust ja nende perekonnaliikmetele, sealhulgas abikaasa, lapsed, mõlema abikaasa vanemad ning vanavanemad. 1 Siin ja edaspidi viidatud asutamislepingu tekstid raamatust EUROOPA LIIT. Amsterdami leping, 1998. Artiklitele viitamisel kasutatud Amsterdami lepingu konsolideeritud redaktsiooni artiklite numbreid. 106
Kuigi isikute vaba liikumise temaatika hõlmab endas mitmeid eri aspekte, keskendutakse järgnevalt enamjaolt siiski kitsalt piiritletud töötajate vabale liikumise põhimõttele, jättes detailsema vaatluse alt välja ka töötajate vaba liikumise toetusmehhanismide sotsiaalkindlustuse valdkonna ja kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise regulatsioonid, kuna nendele alateemadele pühendumine nõuab eraldi põhjalikku käsitlust. Rääkides kutsekvalifikatsioonide vastastikusest tunnustamisest, tuleb meil arvestada, et teatavatel erialadel töötamiseks või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks nõuavad mõned EL liikmesriigid diplomit, kutset, tunnistust või muud eriettevalmistust. Nimetatud põhjustel on EL-s kehtestatud diplomite ja hariduse tunnustamise süsteem (EL-i Nõukogu direktiividega 89/48/EMÜ (EÜT L 019 24.01.1989, lk 16 2 ) ja 92/51/EMÜ (EÜT L 209 24.07.1992, lk 25)), et liikmesriigi kodanik saaks oma haridust ja diplomit teises liikmesriigis täielikult kasutada. Kui EL-i kodaniku kvalifikatsioon on oma koduriigis erialal töötamiseks piisav, piisab sellest ka samal eriala töötamiseks teises liikmesriigis, seega üldjuhul kehtib võrdne kohtlemine. Reguleerimaks spetsiifilistel aladel töötamist on EL-s vastu võetud eri kutsealasid jurist, arhitekt, üldõde, ämmaemand, hambaarst, proviisor, loomaarst puudutavad õigusaktid. Samas on haridus otseselt seotud rahvuskultuuriga, mistõttu arvestatakse EL-s suhtelise kvalifikatsiooni tunnustamise printsiibiga kvalifikatsioon on otseselt seotud rahvusliku haridussüsteemiga. Kvalifikatsioonide tunnustamise osas tuuakse välja kaks märksõna: kompetentsus (sotsiaalne probleem, kas inimene on võimeline täitma teatud ülesandeid) ja kvalifikatsioon (formaal- juriidiline lähenemine, hinnangu tulemusel väärtustatud, diplom tunnistab, et inimene on võimeline tegema teatud tööd). Kahjuks on aga ka mitmed EL-i ametnikud tunnistanud, et puudulik diplomite vastastikuse tunnustamise süsteem takistab töötajate konkureerimist vabadele töökohtadele teistes liikmesriikides. Asutamislepingus talletatud vaba liikumise õigus ei oleks tegelikkuses saavutatav, kui liikuda otsustanud isikute sotsiaalkindlustusalased õigused ei oleks kaitstud. Sel eesmärgil sätestati meetmed (eelkõige EL Nõukogu määrus 1408/71/EMÜ (EÜT L 149 05.07.1971, lk 2)), mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse võimaldamiseks sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimisega. EL-i õigusaktidega ei ole püütud riikide sotsiaalkindlustussüsteeme ühtlustada, vaid pigem kooskõlastada. Sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteem tugineb neljale põhiprintsiibile: 1. Võrdne kohtlemine: võõrtöötajatele laienevad kõik samad sotsiaalkindlustusõigused ja kohustused, mis asukohariigi kodakondsusest töötajatele. 2. Korraga on kohaldatav vaid ühe riigi seadusandlus: üldreeglina rakendatakse võõrtöötaja suhtes töökohariigi sotsiaalkindlustuse õigusakte ehk lex loci laboris printsiipi, samas välistatakse olukord, kus isik oleks kas kindlustatud kahes riigis samaaegselt või siis mitte üheski riigis. 3. Omandatud sotsiaalkindlustusõiguste säilimine ehk hüvitiste eksport: mistahes liikmesriigi seaduste alusel omandatud hüvitisi makstakse ka siis, kui isik siirdub elama mõnda teise liikmesriiki. 4. Kindlustusperioodide kokkuliitmine: juhul kui õigus mõnele hüvitisele või hüvitise suurus sõltub teatud kindlustusperioodi täitumisest, võetakse arvesse ka teistes 2 Siin ja edaspidi viidatud EL-i õigusaktide ning Euroopa Kohtu lahendite tekstid CELEX andmebaasist http://europa.eu.int/celex/ 107
liikmesriikides täidetud/omandatud kindlustusperioode; seejuures hüvitise maksmisel lähtutakse pro rata printsiibist, mille kohaselt iga asjassepuutuv liikmesriik maksab õigustatud isikule selles riigis täidetud kindlustusperioodile vastava osa hüvitisest. Liikudes edasi kitsamalt töötajate vaba liikumise käsitluse juurde, peab esmalt tõdema, et töötajate liikumisvabadus iseenesest peab ühelt poolt tagama tasakaalustatud tööturu loomise ning EL-i kodanike kõrge sotsiaalse kaitstuse, teisalt annab see töötajatele võimaluse parandada oma elu- ja töötingimusi. Teistesse liikmesriikidesse tööle siirduvaid inimesi kaitsevad küll mitmed EL-i õigusaktid, kuid arvestada tuleb asjaoluga, et isikutele, kes töötavad oma liikmesriigis, laienevad ainult oma riigi seadused. Liikmesriigi siseselt rakendatakse EL-i õigust ainult nende oma riigi kodanike puhul siseriikliku seadusandluse asemel, kes on kasutanud EL-i liikumisvabadust, ehk siis juhul, kui nad on pöördunud tagasi teisest riigist töötamiselt oma riiki töötama (Barnard, 1996, lk 120). Töötajate vaba liikumise põhimõtte taustaks on arusaam, et tööjõu suurem mobiilsus tagab ühisturu efektiivsema toimimise. Töötajate vaba liikumise aluseks on asutamislepingu art 39, mille kohaselt ei tohi piiranguid liikumisvabadusel kehtestada ei liikmesriigid ega eraisikud, s.t et artiklil on vahetu mõju ka suhetele üksikisik-üksikisik. Seega mitte ainult riik, vaid ka eraisikust tööandjad peavad tagama töötajate liikumise ega tohi kehtestada piiranguid. Vastav artikkel on suunatud just töövõtjatele (ehk siis kehtib vaid juhtudel, kui on tegemist kellegi alluvuses töötamisega, töösuhtega). Töötajate vabast liikumisest rääkides tuleb seega piiritleda mõiste töötaja. Vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele (Case Lawrie Blum vs Land Baden-Württemberg (lahend 149/79, [1986] ECR 1725)) on töötaja isik, kes osutab teenuseid teise inimese juhendamise all ning saab selle eest tasu. Tööettevõtja ei ole töötaja. Samas käsitletakse töötajate vaba liikumise põhimõtte all ka töötajate perekonnaliikmeid, kellel on töötajatega võrdsed õigused. Asutamislepingu art 39 lg 2 keelab igasuguse kodakondsusel põhineva töötajate diskrimineerimise nii töölevõtmisel, töö tasustamisel ja muude töötingimuste puhul. Samas ei tähenda diskrimineerimise keeld aga seda, et võrdne töö oleks võrdselt tasustatud kõikides liikmesriikides riikide palgasüsteemid on ikkagi erinevad mitmesuguste majandustingimuste erinevuse tõttu. Vastavalt lepingu art 39 lg 3 on vaba liikumise õigus seotud reaalselt tehtud tööpakkumisega. Nimetatud sätte kohaselt on konkreetse tööpakkumise olemasolu vaba liikumise ja elukohaõiguse eeltingimus. Euroopa Kohus on aga seisukohal, et EL-i kodanikel on õigus liikuda teise liikmesriiki ka töö otsimise eesmärgil (Handoll, 1995, lk 252). Eelpooltoodut kokku võttes on liikmesriigi kodanikust töövõtjal õigus: liikuda vabalt teistes liikmesriikides, kandideerida pakkumisel olevatele töökohtadele ning võtta vastu tööpakkumisi, viibida liikmesriigis, et seal töötada kooskõlas selle riigi kodanike töösuhteid reguleerivate õigus- ja haldusnormidega, peale töösuhte lõppemist jääda edasi elama sinna liikmesriiki. Oluline on silmas pidada, et vaba liikumisega kaasnev võrdse kohtlemise printsiip ei kehti avalikus teenistuses töötavate isikute kohta. Euroopa Kohtus on sätestanud, et avalik teenistuja on isik, kes vastutab riigi üldiste vajaduste ja huvide eest, avalik teenistus hõlmab endas avalike huvide kaitsmist riigi jaoks ja ülesandeid, mis on seotud riigiõigusega ja funktsioonidega. 108
Töötajate vaba liikumise peamiseks toetusmehhanismiks on Euroopa töövahendussüsteem EURES 3. EURES (reguleeritud Euroopa Komisjoni otsusega 93/569/EMÜ (EÜT L 274 06.11.1993, lk 32)) süsteem hõlmab endas liikmesriikide vahelist ning liikmesriikide ja Komisjoni vahelist koostööd tööhõive teenuste vallas, infovahetust vabade töökohtade ja tööotsijate, tööturu olukorra, elamis- ja töötingimuste kohta EL-s. Seega kokkuvõttes hõlmab töövahendussüsteem töökohtade ja töötaotlejate vahendamist riigi töövahendussüsteemi kaudu ning regionaalse ja eri kutsealade teenindamise aspekte. Töötajate liikumisvabadust põhiliselt soodustav määrus 1612/68/EMÜ (EÜT L 257 19.10.1968, lk 2) näeb ette liikmesriikide kodanike ja nende perekonnaliikmete sissesõiduõiguse mistahes liikmesriiki töö otsimise ja töötamise eesmärgil, samas aga sätestab direktiiv 68/360/EMÜ (EÜT L 257 19.10.1968, lk 13) siiski kohustuse omada teises liikmesriigis elamiseks elamisluba. Elamisluba väljastatakse piiramatuks ajaks tööle saabunud teiste liikmesriikide kodanikele viieks aastaks ning seda peab töötamise jätkamise korral ka automaatselt pikendama. Kuigi teistest liikmesriikidest pärit töötajatele ei tohi teha mingeid piiranguid töötamise ajaks elamislubade väljastamisel, võib sellise elamisloa nõuet üldiselt käsitleda reaalse piiranguna vabale liikumisele. Tööd otsivad isikud võivad üldjuhul viibida teises liikmesriigis niikaua, kuni suudavad tõestada, et tegelevad aktiivse töö otsimisega (Handoll, 1995, lk 253), ajalised piirangud seab aga siin neile päritolu riigist makstavate hüvitiste ajaline tähtaeg vastavalt määrusele 1408/71/EMÜ saadetakse teises riigis tööd otsivale isikule järgi tema sotsiaalkindlustushüvitised (töö otsimisel eelkõige töötushüvitised) maksimumperioodiga kuus kuud. Loomulikult piiravad reaalsuses vaba liikumist ka eri liikmesriikide keelelised ja kultuurilised erinevused. Kindlasti on sihtriigist erineva kultuurilise taustaga töötajal raske kohanduda uues keskkonnas ning seetõttu väheneb ka inimeste tahe liikumiseks. Töötajate liikumisvabadusest tulenevad probleemid Eestis. Kõige tõsisemad erinevused Eesti ja EL-i sotsiaalses olukorras tulenevad suurtest lahknevustest tööjõu hinnas. Ühelt poolt annab see Eestile eeliseid majanduskonkurentsis ja võib meelitada Euroopa kapitali investeerima Eestisse, teisalt aga võib see kujuneda sotsiaalseks barjääriks Eesti vastuvõtmisele EL-i riikide hulka. Eesti Vabariigi põhiseaduse 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kusjuures juhul, kui eriseadus ei käsitle teisiti, on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis seaduslikult viibival välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul. Seega on EL-i töötajate vaba liikumise põhialused tagatud juba Eesti Vabariigi põhiseaduses. Kuid piiranguvõimalus eriseadusega on juba iseenesest vastuolus EL-i õiguskorraga. Vastavalt kehtivale välismaalaste seadusele (RT I 1999, 50, 548) on pääs Eesti tööturule piiratud sisserännu piirarvuga (0,05 % Eesti alalisest elanikkonnast aastas). Vastava piirarvu alt arvatakse välja küll EL kodanikud, kuid kahjuks mitte nende perekonnaliikmeid, mis takistab EL perekondliku ühtekuuluvuse põhimõtte rakendumist. Enne EL-ga liitumist ei oma aga liikmesriikide kodanikud õigust sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimisele ega ka 3 EURES on lühend inglise keelsest terminist European Employment Service, mis tõlkes tähendab Euroopa Tööhõive Teenistust 109
kutsekvalifikatsioonide vastastikusele tunnustamisele, mistõttu on nende Eestisse töötama asumisel siiski teatud piirangud. Töötu sotsiaalse kaitse seaduse (RT I 2000, 57, 371) ja tööturuteenuse seaduse (RT I 2000, 57, 370) vastuvõtmine oli oluline tagamaks EL kodanike juurdepääs tööturuteenustele alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Lisaks sellele moodustab olulise osa tööturuteenuste osutamisest ka tööturu infosüsteemi loomine, mis on esmaseks ja otseseks eelduseks Euroopa Töövahendussüsteemiga EURES ühinemisel, kuid millega ollakse hetkel hädas on ning varasemalt antud lubadusi siiani täita ei ole suudetud. Valdkonnas on vajalik kutsenõustamissüsteemi loomine. Tulenevalt tööturuteenuse seadusest on alustatud tööturusüsteemis küll vastava teenuse osutamist, kuid arvestades, et ka haridussüsteemis püütakse vastavat teenust üha rohkem pakkuda ning seda tehakse siiani eri suundades, ei saa me veel rääkida süsteemi loomisest. Takistava tegurina tuleb siinkohal välja tuua ka asjaolu, et kutsehariduse pakkumine ei ole vajalikul määral arenenud ning Haridusministeerium ja Sotsiaalministeerium on valdkonna kooskõlastamiseks alles esimesi samme astumas. Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt läbi viidud ekspertküsitluse andmetel hinnati praeguse tööturu ebarahuldava olukorra peamiseks põhjuseks just Eesti ümber- ja täiendõppe süsteemi ebatäiuslikkust ning arvestatavate negatiivsete asjaoludena toodi esile töötute tugevat seotust elukohaga ning tööhõiveametite ebaefektiivset tegevust (Konjunktuuriinstituut, 2000, lk 10). Eks Eestis hetkel üha kasvuteed näitav struktuurne tööpuuduski ole tingitud esmajoones tööjõu vähesest mobiilsusest ja haridussüsteemi nõrkusest. Valdkonna üldiseks ja lõplikuks koordineerimiseks on vajalik pidev koostöö eri institutsioonide vahel, tähelepanu tuleb pöörata õigusaktide väljatöötamisel ja poliitika kujundamisel just Sotsiaalministeeriumi, Haridusministeeriumi ja Siseministeeriumi koostööle. Kindlasti tuleb otsustusprotsessidesse kaasata ka seadusandluse hilisemaid rakendajaid Tööturuametit ning Kodakondsus- ja Migratsiooniametit. Korraldada tuleb ametkondade vaheline statistiliste andmete ja informatsiooni esitamine ning valdkonna korrektseks käsitluseks vajalike uuringute korraldamine. Siinkohal tuuakse välja ka mõningad järeldused, milleni autor on valdkonna senisel uurimisel jõudnud. Esmalt tuleb rõhutada, et EL-i töötajate vaba liikumise põhimõtte rakendumine võib tuua Eestile kui madala sisemajanduse kogutoodanguga riigile kaasa olulisi ehk ka kriitilisi tagajärgi, esmase ohuna tuleks näha noore, kvalifitseeritud tööjõu lahkumist, eelkõige just nendel elualadel, kus ka Eestit ähvardab tööjõupuudus. Arvestades meie madalat elatustaset ning ka juba praegu EL-i liikmesriikidele probleemi valmistavat odava tööjõu olemasolu ühelt poolt ning Eesti riigi struktuurset tööpuudust teiselt poolt ei tohiks me üleminekuperioodi kehtestamise võimalikkusesse suhtuda ainult negatiivselt. Mööda ei saa aga minna asjaolust, et Eesti uuringutejärgne tööpuudus on juba praegu kõrgem EL-i keskmisest ning väljaränne võib potentsiaalselt leevendada pingeid tööturul. Kahjuks on aga EL-s suurima tööjõupuudusega sektorites, kuhu Eesti haritud tööjõud on tööle oodatud infotehnoloogia ja meditsiin, märgata tööjõupuudust ka Eestis, jälgides kasvõi töökuulutustes enim otsitud erialasid. 110
Samaaegselt aga ei ole enamik Eesti inimestest valmis liikuma. Kuigi mitmed viimase aasta jooksul korraldatud küsitlused ja uuringud näitavad, et inimestel on olemas soov välismaale töötama asumiseks, on ümberasumisele olulisteks takistusteks siiani keeleoskamatus ja meie jaoks harjumuspärasest erinev sotsiaalne keskkond. Üks olulisi migratsiooni piirajaid on tööja eluasemeturgude arengu erinev kiirus. Eesti elanikud on küll hetkel juba valmis töiseks pendelmigratsiooniks töötades elukohast kaugemal, kuid valmisolek ja võimalus elukohavahetuseks töökoha vahetamise eesmärgil on siiski vähene. Vaid vähesed inimesed on alustanud tegelikke ettevalmistusi olemaks valmis liikumiseks, kas siis keeleõppena või konkreetsete riikide nõudmistega tutvumisena. Teiselt poolt ei tohiks aga Eesti karta tööjõu sissevoolu, sest praeguste liikmesriikide kodanikest on valmis töökoha vahetuse eesmärgil liikuma teistesse liikmesriikidesse erinevatel hinnangutel vaid paar protsenti tööealisest elanikkonnast 4. Eesti ei ole aga oma madala palgataseme, kehva infrastruktuuri ja elamistingimuste ning karmi kliimaga EL-i kodanikele atraktiivseks sihtriigiks. Vastavalt Vabariigi Valituse tegevuskavadele Euroopa Liitu integreerumiseks (http://www.eib.ee/el/index.html) ei ole Eesti seadusandlus vastavuses Euroopa Liidu õiguskorraga ja Eesti ametnikkond ei ole valmis liituma. Kõrge kvalifikatsiooniga ametnikke napib eelkõige tööturutasutustes, kes saavad tulevikus töötajate liikumisvabadust administreerivaks institutsiooniks, kuid samas ei ole süsteemi ametnikud saanud isegi mitte EL-i liikumisvabadust käsitlevat koolitust. Probleemiks on finantsvahendite vähesus, mis on saamas takistuseks mitmete reformide elluviimisel, ühe näitena võib tuua ka aastaid takerdunud tööturu infosüsteemi loomise. Vaadeldes Eesti Vabariigi tööhõive tegevuskavas 2000 IV kv 2001 (http://www.sm.ee/thkava2000.html) toodud tööturupoliitikale tehtavate kulutuste osakaalu SKP-st, mis Eestil on kõigest 0,16%, võrreldes EL-i riikide keskmise 3,4%-ga, tuleb kindlasti Vabariigi Valitsusel enam tähelepanu pöörata eelkõige aktiivsetele töötuurmeetmetele ning suurendada vastavaid kulutusi. Kokkuvõtvalt seisab Vabariigi Valitsusel ees raske ülesanne viia nii seadusandlus, haldus suutlikkus kui ka majanduslik olukord Euroopa Liidu poolt aktsepteeritavale tasemele. Esmase ülesandena tuleb tugevdada tööturupoliitikat ning tõhustada tööpuuduse vastu võitlemise meetmeid. Kasutatud kirjandus 1. Barbard, Catherine. EC Employment Law. United Kingdom, Chichester: john Wiley & Sons ltd, 1996. 587 lk. 2. Bauer, T., Zimmermann, K. F. Assesment of Possible Migration Pressure and Its Labour Market Impact Following EU Enlargement to Central and Eastern Europe. A Study for the Department for Education and Employment. London, 1999. 106 lk. 3. Eesti Konjunktuuriinstituut. Konjunktuur, 2000 nr 4 (135). Tallinn, detsember, 2000 4. Euroopa Liidu õigusaktide ja Euroopa Ühenduse Teataja ametlik andmebaas CELEXhttp://europa.eu.int/celex/ 5. EUROOPA LIIT. Amsterdami leping. Konsolideeritud lepingud. Tallinn: Eesti Õigustõlke Keskus, 1998. 374 lk. 4 Toetudes University College Londoni poolt läbi viidud uuringule (Bauer, Zimmermann, 1999, lk 3-6) 111
6. Handoll, John. Free Movement of Persons in the EU. United Kingdom, Chichester: John Wiley & Sons ltd, 1995. 726 lk. 7. Vabariigi Valitsuse tegevuskavad Euroopa Liitu integreerumiseks 1999, 2000, 2001 - http://www.eib.ee/el/index.html Summary FREE MOVEMENT OF WORKERS IN THE EUROPEAN UNION AND ESTONIA Alice Lugna Tallinn Technical University The acquis communautaire of free movement of workers covers four broad areas: mutual recognition of professional qualifications, citizens rights, free movement of workers and coordination of social security schemes. Opportunities for work are open to all EU citizens in all fifteen national employment markets of the EU, thanks to its fundamental rights of free movement of workers. This means that EU citizens can apply for any job vacancy advertised in any EU country, including public sector jobs. However, certain public service posts may be restricted to nationals of a particular country where the job question involves safeguarding public order or the interest of a State. There also has to be taken into consideration that freedom of movement concerns not only the migrant workers but also their family members. In the field of free movement of workers Estonian legislation is not still harmonised with EU legal acts. In order to be ready to participate in EURES network, Estonia should have the well-developed labour market information system, but although many efforts have been made, the system is still under the preparation. In the field of free movement of workers Estonia has to take into account that the institutional basis necessary for enforcement of legislation should be fully harmonised with EU requirements by the date of accession. On Estonian situation in the field of free movement of workers author have reached to the following conclusions: - To take to account Estonian low living standard, not high-standard living conditions and climate Estonia cannot be a receiving country, it is rather sending country; - Even though there is a will among Estonians to work in a foreign country, they are not ready to move as their language skills are very low and they have not made many preparations; - As Estonia does not have the effective labour market policy and as the figures of unemployment have risen within last years, there is a necessity to pay attention to the labour market measures and qualification system in order to be compatible in the EU labour market; - Estonian educational system needs to be reformed; the Government has to pay more attention to the vocational counselling system. - Limited financial resources can be a constraint in a problem solving process in Estonia. 112