VÄIKEETTEVÕTLUS EESTIS: ROLL JA PROBLEEMID Aleksandra Teder, Juhan Teder Tallinna Tehnikaülikool Sissejuhatus Eestis viimase 15 aasta jooksul toimunud majandusreformide jooksul on pidevalt rõhutatud väikeettevõtluse olulist rolli majandusarengu tagamisel. Reformide algusaastail kalduti mõnikord hinnangutes liialdustesse ja nähti väikeettevõtluses Eesti majanduse peaaegu et ainukest päästerõngast. Viimastel aastatel on majanduskasvu veduriks peetud eelkõige ekspordi laiendamist, mis peamiselt tugineb suurematele ettevõtetele. Väikeettevõtlus nii suurettevõtete allhankijana kui ka elanikele vajalike teenuste tagajana ja regionaalse arengu tasakaalustajana on aga endiselt oluline. Käesolevas artiklis vaatleme, kuidas on Eestis muutunud ettevõtete arv ja milline on eri suurusega ettevõtete osatähtsus tööhõives. Käsitleme ka Eesti ettevõtjate eripära teiste endiste sotsialismimaade ettevõtjate taustal. Üldeesmärgiks on seejuures tuua välja väikeettevõtluse osakaal Eesti majanduses, võrrelda olukorda teiste riikidega ja hinnata, kas ettevõtlusalane aktiivsus Eestis vajab toetamist majanduspoliitiliste vahenditega või võib loota vaid majanduse iseregulatsioonile. Ettevõtete arv ja juriidiline vorm Eestis Enne Äriseadustiku vastuvõtmist kurdeti suure hulga riiulifirmade üle, milleks olid valdavalt 300 kroonise aktsiakapitaliga aktsiaseltsid. Samas avaldati lootust, et koos ettevõtete kohustusliku ümberregistreerimisega ja osaühingute ja aktsiaseltside minimaalse osa(aktsia)kapitali suurendamisega hakkab Äriregister edaspidi peegeldama tegelikku pilti reaalselt toimivate ettevõtete kohta. Kahjuks ei ole see lootus realiseerunud. Oleme taas algpunktis tagasi - Äriregistrisse kantud ettevõtjaid on üle 63 000 (vt tabel 1) ja majanduslikult aktiivsed on nende hulgast eri hinnangutel vaid ca 55-60%. Keskäriregistris registreeritud ettevõtjad Tabel 1 Kuupäev Registreeritud ettevõtjate arv 1. jaanuar 1996 577 1. jaanuar 1997 13 605 1. jaanuar 1998 34 008 1. jaanuar 1999 51 190 1. jaanuar 2000 61 312 1. jaanuar 2001 63 331 Allikas: 1, lk 6; 2, lk 92. Vaatleme ka Äriregistrisse kantud ettevõtjate jagunemist õigusliku vormi järgi. 3. juulil 2000. aastal oli Äriregistri seis järgmine (2, lk 92): KOKKU 63 331 sealhulgas osaühinguid 38 135 füüsilisest isikust ettevõtjaid 15 577 499
aktsiaseltse 7 907 tulundusühistuid 922 täisühinguid 288 välismaa äriühingute filiaale 308 usaldusühinguid 194 Statistikakogumikes toodud andmed annavad olukorrast paraku moonutatud pildi. Populaarseimaks ettevõtluse õiguslikuks vormiks ei ole osaühing, nagu ülaltoodud arvude põhjal võiks järeldada. Põhjus on selles, et suurem osa füüsilisest isikust ettevõtjatest (FIE) toodud numbrites ei kajastu, kuna enamus neist on ennast arvele võtnud vaid kohalikus maksuametis ega ole end Äriregistrisse kandnud. 1999. a. kohta deklareeris ettevõtlustulu 43 606 füüsilisest isikust ettevõtjat, kellest veidi üle 30 tuhande oli arvel vaid Maksuametis (3). Samas ei ole kõik FIE samaaegselt tegevad - mõni on aasta algul juba tegevuse lõpetanud, teine aasta lõpukuudel tegevust alustanud - koondarvus kajastuvad aga mõlemad. Statistikakogumikest alguse saav ebatäpne informatsioon toob kaasa valed hinnangud erinevate ettevõtlusvormide osakaalule ja võib vastavalt põhjustada vigu ka majanduspoliitilistes otsustustes. Väikeettevõttete roll tööhõives Väike-ja keskettevõtete (VKE-de) osakaalu muutumist võib vaadelda mitmes lõikes. Vaatame kõigepealt, kuidas jagunevad ettevõtted töötajate arvust lähtudes (tabel 2). Erinevus tabelis 1 toodud ettevõtete arvust tuleneb sellest, et seal kajastusid kõik äriregistrisse kantud ettevõtted, tabelis 2 aga on toodud vaid need ettevõtted, kes vähemalt ühe töötaja eest on tasunud sotsiaalmaksu. Seega peegeldab tabel 2 reaalsemalt tegutsevate ettevõtete arvu, kuigi käivet võib olla ka ettevõtetel, kus töötajaid ei ole (juhul kui omanikud ei ole endaga töölepingut sõlminud, võtavad tulu välja dividendidena või omavad muid sissetulekuid ja konkreetsest ettevõttest teatud perioodil üldse raha välja ei võta). Eestis ettevõtete jagunemine töötajate arvu järgi aastatel 1997-1999 (vastavalt sotsiaalmaksu tasumisele) Tabel 2 Töötajate arv ettevõttes Ettevõtteid seisuga 01.01.97 01.01.98 01.01.99 0...9 24175 26240 22211 10...19 3689 3822 3773 20...49 2514 2557 2510 50...99 858 884 858 100...500 567 506 471 500.ja enam 71 72 64 Kokku ettevõtteid 31874 34081 29887 Allikas: andmed pärinevad Eesti Ettevõtteregistrist, nende algallikaks on omakorda Sotsiaalameti info selle kohta, mitme töötaja pealt on ettevõtted maksnud sotsiaalmaksu. Alates 1999. a algusest, kui sotsiaalmaksu kogub Maksuamet, ei ole võrreldavad andmed kättesaadavad. Tabelist näeme, et 1999. a alguses oli vaid 535 ettevõttes (1,8% tabelis olevate ettevõtete üldarvust) üle 100 töötaja. Ülejäänud (98,2%) võime kõik lugeda väike- ja keskettevõteteks, 500
kuigi selle piiri tõmbamine on alati mõnevõrra tinglik. Paljudes riikides loetakse VKE-de hulka ka märksa suuremaid ettevõtteid (Euroopa Liidu käsitlustes on piiriks sageli 250 töötajat, mõnel pool vahel koguni kuni 500 töötajat). Sama tabeli andmetel võime leida, et 74% ettevõtetest kuulub nn mikroettevõtete hulka neis on alla 10 töötaja. Seejuures ka antud andmeid moonutab paljude füüsilisest isikust ettevõtjate arvestusest väljajäämine, vastasel korral suureneks nii VKE-de kui ka mikroettevõtete osakaal veelgi. Kättesaadavad andmed ei võimalda hinnata sooloettevõtete osakaalu - nendeks loetakse ettevõtted, kus lisaks ettevõtjale endale ei ole ühtegi töötajaid. Seega jäävad nad kajastatuks mikroettevõtete hulgas, kuigi tegelikkuses on suur vahe, kas oled lihtsalt iseseisev ettevõtja või vastutad ka oma töötajate eest. Üldiselt iseloomustab paljusid riike trend sooloettevõtjate osakaalu suurenemisele. Nt 1998. a moodustasid sooloettevõtted üle 70% Rootsi ettevõtetest. Juriidiliseks vormiks meie mõistes võib siin olla nii FIE kui ka osaühing. KA EL ja OECD koondstatistika järgi on sooloettevõte levinuimaks ettevõtlusvormiks (4, lk.136). Võrdluseks võib veel tuua, et Soomes moodustavad mikroettevõtted 94% ettevõtete üldarvust, 10-49 töötajaga ettevõtete osaks jääb 5 % ning vaid 1% ettevõtetest annab tööd enam kui 50 inimesele (Soome Naisettevõtlusagentuurist saadud andmetel, 1999). Tõsi, see 1% hõlmab 56% kõigi ettevõtete töökohtadest. Eesti kohta on sama number üllatavalt sarnane - 53% (tabeli 3 viimase tulba arvude põhjal). Järgnevalt vaatlemegi erineva suurusega ettevõtete osatähtsust tööhõives Eestis (tabel 3). Tabel 3 Eri suurusega ettevõtete osatähtsus tööhõives, protsentides aasta lõpu seisuga Töötajate 1992 1994 1995 1996 1997 1998 1999 arv <10 5,2 8,3 14,6 15,4 15,2 15,7 16,1 10-19 4,2 7,1 11,0 11,6 11,6 11,9 12,4 20-49 9,6 13,9 17,0 17,7 17,6 17,8 18,3 50-99 9,8 11,3 13,9 13,6 13,6 14,0 14,3 100-499 33,5 31,9 27,2 25,2 25,2 22,7 22,0 >500 37,7 27,7 16,3 16,5 17,0 17,8 16,9 Allikas: Eesti Ettevõtteregister, andmete algallikaks on omakorda Sotsiaalameti info selle kohta, mitme töötaja pealt on ettevõtted maksnud sotsiaalmaksu (nagu tabelil 2). Pikema perioodi ülevaade näitab, et tööhõive struktuuris on ettevõtete suuruse lõikes toimunud olulised muutused. Kui 1992. a lõpul töötas 71,2% töötajatest enam kui 100 töötajaga ettevõtetes, siis 1999. aastaks on vastav osakaal langenud 38,9 protsendini. Vaadeldava perioodi jooksul on pidevalt tõusnud väiksemate suurusgruppide ettevõtete osakaal üldises tööhõives. Oma osa on selles ka majanduse struktuurimuutustel keskmine teenindus- või kaubandusettevõte jääb keskmisele tööstusettevõttele suuruselt kindlasti alla. Tabelist 3 näeme siiski ka seda, et üle 500 töötajaga ettevõtete osakaal on peale 1995. aastat stabiliseerunud. Seda võib tõlgendada nii, et need suurettevõtted, kes raskemad ajad üle elasid, on uutes tingimustes kohanenud ja oma positsioone kindlustanud. Väikeste ja suurte vastandamiseks polegi põhjust - majandus vajab neid mõlemaid. Selles osas, kas ettevõtete keskmise töötajate arvu langus jätkub võib olla eriarvamusi, sest välja võib tuua nii ühes kui teises suunas tõukavaid tegureid. 501
Ettevõtete keskmine töötajate arv on toodud tabelis 4. Kuigi antud andmetel on Eesti keskmine ettevõte enam kui poole suurem kui näiteks Euroopa Liidu keskmine ettevõte (ca 6 töötajat), näeme keskmise suuruse vaieldamatut langustendentsi. Korrektseid rahvusvahelisi võrdlusi aga takistab taas paljude füüsilisest isikust ettevõtjate arvestusest väljajäämine. Eesti ettevõtete suurus keskmisest töötajate arvust lähtuvalt Tabel 4 Aasta Keskmine töötajate arv 1994 21,6 1995 17,8 1996 16,8 1997 16,1 1998 15,4 1999 13,7 Allikas: 1, 1999. a näitaja - autorite arvutus Ettevõtteregistri andmetel. Eesti uusettevõtjate võrdlus Kesk- ja Ida-Euroopa kolleegidega Eesti Ettevõtteregister osaleb Euroopa Liidu Statistikaameti (EUROSTAT'i) poolt juhitavas PHARE programmi raames toimuvas rahvusvahelises projektis "Ettevõtete paneeluuring", mille eesmärgiks on uurida ettevõtete arengut Kesk- ja Ida-Euroopa maades. Projektis osaleb 11 riiki: Albaania, Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. Uuringud on mitmeetapilised, andmebaasi täiendatakse igal aastal viimase aasta jooksul loodud uute ettevõtetega. Vaatleme siinkohal, mis iseloomustas 1997. a registreeritud ettevõtteid ja ettevõtjaid (tabel 5). Tabel 5 Eesti ettevõtete iseärasused 11 endise sotsialismimaa keskmiste näitajate taustal (1997. a registreeritud ettevõtete olukord 1998. a septembris toimunud uuringu andmetel) Näitaja Eesti, protsentides kõigist valimi ettevõtetest 11 riigi näitajate keskmine Füüsilise isiku poolt asutatud ettevõtete osakaal 23,8 76,2 Palgatöötajateta ettevõtete osakaal 33,6 65,9 Juhi kodus paiknevad ettevõtted 48,3 54,8 Linnapiirkonnas paiknevad ettevõtted 84,7 77,2 Pealinna piirkonnas paiknevad ettevõtted 48,8 14,1 Ühe tegevusala ettevõtted 82,5 86,0 Juhil/asutajal on keskhariduse järgne 43,9 25,6 haridustase Allikas: 5. Tabeli esimese arvuderea kohta tuleb taas ütelda, et tulenevalt enamuse füüsilisest isikust ettevõtjate äriregistris mittekajastumisest ei sattunud nad ka antud valimisse ja seetõttu ei saa Eesti näitajaid teiste riikidega otseselt võrrelda. Tabelisse on esimene rida jäetud pigem 502
seetõttu, et näidata FIE suurt osakaalu - 76,2 % - vaatlusalustes riikides tervikuna. Ilmselt tulenevad eelnimetatud põhjusest ka suured erinevused palgatöötajateta ettevõtete osakaalus. Mõnevõrra üllatav oli, et koguni 48,3% vaatlusalustest Eesti ettevõtetest paiknes juhi kodus (nn koduettevõte e home based enterprise). Eelmistel aastatel (1995-1996) oli vastav näitaja olnud 1/3 lähedal. Eesti probleemiks on ettevõtluse kontsentreeritus - vaatlusalustest riikidest vaid Albaania ja Läti puhul oli ettevõtlus veel enam kontsentreeritud pealinna piirkonda. Pingereas järgmised (Leedu ja Ungari) jäid juba Eestist oluliselt maha - vastav näitaja oli neil alla 30%. Eesti Ettevõtteregistri 1998 a lõpul läbiviidud uuringu andmetel kurtsid viimase aasta jooksul asutatud ettevõtted kõige enam liiga terava konkurentsi, klientide maksujõuetuse, ressursside nappuse ja piiratud krediidivõimaluste üle. Siiski olid majanduslikult aktiivsed 68% eelmisel aastal registreeritud ettevõtetest. Ülejäänud jaotusid järgnevalt: 13% oli tegevus lõpetatud, 10% ei olnud veel tegevust alustanud, 6% olid tegevuse peatanud ja 3% ei olnud alustanud ega alustagi. Juriidiliste isikute puhul oli suhteliselt rohkem neid, kes polnud veel tegevust alustanud (12%) ja füüsilistest isikutest 21% olid jõudnud tegevuse juba lõpetada (Allikas: Ettevõtteregister). Ettevõtjate järelkasv ei ole garanteeritud Vaatamata sellele, et paljudes Euroopa riikides kasutatakse aktiivseid meetmeid ettevõtluse ergutamiseks, jääb uute ettevõtete moodustamise aktiivsus seal USAle ja Kanadale oluliselt alla. Mitmetes riikides (nt Soome või Austria) näitavad küsitlused, et ettevõtjaks saamise soov on suhteliselt madal - seda ka siis, kui ettevõtjate prestiiz' ühiskonnas on kõrge. (Ida- Euroopas lisandub oht, et ettevõtjaid peetakse endiselt mõnigi kord "ärikateks"). Inimesed lihtsalt soovivad vältida riski, nad ei taha kaotada kindlat sissetulekut ja seada ohtu oma sääste. Lisandub ka oht enda liiga suureks sidumiseks ettevõttega (e vaba aja puudumine). Sageli on ju ettevõtjal raske eristada tööaega vabast ajast - veidi liialdatult võib öelda, et kättesaadav tuleb olla 24 tundi päevas. Paljude arvates nõuab ettevõtjaks olemine palgatöötajaks olemisega võrreldes liiga palju - võrreldes selle rahalise tasuga, mida ta pakub. Kõrgharidusega isikud eelistavad sageli tööd suurettevõtetes või avalikus sektoris. Üldine positiivne suhtumine ettevõtlusse jääb vaid sõnadeks. Aastate jooksul on harjutud sellega, et ettevõtlusalane aktiivsus on Eestis küllaltki kõrge, kuigi probleemiks on olnud selle suured regionaalsed kõikumised. Samas ei saa olla kindel, et nii jääbki. Kuigi ettevõtete arv on jätkuvalt kasvanud on alustamine muutunud üha raskemaks. Staaz'ikamad ettevõtjad meenutavad imestusega, et kui nad omal ajal tegevust alustasid, tehti seda sageli minimaalse stardikapitaliga ja väheste teadmistega. Tehti palju vigu, õpiti nende kaudu ja jäädi siiski ellu. See oli võimalik, kuna turg oli tühi, nõudlus rahuldamata ja konkurents nõrk. Enamusel tegevusaladel on olukord oluliselt muutunud. Näiteks autorite poolt läbi viidud TTÜ ärikorralduse kutsemagistrantide küsitlus näitas, et need, kes ei kavatse ettevõtjaks saada, toovad sagedamini välja järgmised põhjused: "puudub võimalus vajaliku stardikapitali omandamiseks", "eelistan pingevabamat elu", "eelistan suuremat kindlustunnet palgatöötajana" ja "ma ei sobi oma isiksuseomadustelt ettevõtjaks". Edukaks olemise saladus on väga lihtne: tuleb lihtsalt langetada õigeid otsuseid. Ettevõtja vajab selleks mitmetel põhjustel tänapäeval rohkem tuge kui varem. Näiteks on aeg uue ettevõtte rajamisest ekspordi alustamiseni oluliselt lühenenud. Seega peab juba ettevõtte 503
stardistrateegia sageli hõlmama ka rahvusvahelisustumise strateegiat, mis eeldab täiendavaid teadmisi ja informatsiooni. Koolituse vajadust tunnetatakse, kuid sageli ei leita õpinguteks aega. Samas heidetakse pakutavale koolitusele ette praktikakaugust, liigset akadeemilisust. Soovitakse saada täienduskoolitust, mis võimalikult täpselt vastaks ettevõtja ärilistele vajadustele. Eeltoodud muutused seavad uued nõuded ka Eesti ettevõtluse tugisüsteemi ette. Tugisüsteem on ühelt poolt küll aastatega edasiarenenud, kuid samas on tegevust häirinud pidevad organisatsioonilised ümberkorraldused ja ressursside nappus. Kindlasti on ettevõtjaid, kes jõuavad oma ettevõtte rajamiseni igasuguses olukorras ja erinevate raskuste kiuste. Samas peab enamus Lääne Euroopa riike otstarbekaks uus- ja väikeettevõtjaid ühel või teisel viisil toetada, leides, et vastavad kulutused tasuvad end ära vähenenud tööpuuduse ja sotsiaalsete pingete ning kasvanud maksulaekumiste arvelt. Senisest suuremat tähelepanu vajaks ettevõtluse tugisüsteem Eestiski, ettevõtjad ei ole sageli tema komponentidest informeeritudki, rääkimata siis arvestatava mõju tunnetamisest. Kokkuvõte Ligikaudu 30 tuhandest majanduslikult aktiivsest Eesti ettevõttest 98% moodustavad väikeja keskettevõtted. 1992. kuni 1999. aastani tõusis vähem kui 100 töötajaga ettevõtete osatähtsus tööhõives 28,8%-lt kuni 61.1%-ni. Pidevalt on langenud ettevõtte keskmine töötajate arv. Eesti ettevõtete struktuur töötajate arvu järgi on muutunud suhteliselt sarnaseks lähemate Lääneriikide - Soome ja Rootsi näitajatega. Ettevõtjate lisandumine on olnud aktiivne, kuigi probleemiks on olnud suured regionaalsed erinevused ning majandusliku aktiivsuse liigne kontsentreerumine pealinna piirkonda. Samas on konkurents pingestunud, uue ettevõttega alustamine nõuab varasemast rohkem nii teadmisi, kogemusi kui ka stardikapitali. Endiselt kõrgeks jäävad aga ettevõtjaks olemisega seotud riskid ja pinged. Siit tuleneb vajadus ettevõtluse tugisüsteemi täiustamise järele, kui soovime, et ettevõtjate järelkasv ei väheneks. Senised tugisüsteemi komponendid (ettevõtluskeskused, sihtfondid jms) on oma panuse andnud, kuid erinevatel põhjustel (ressursside piiratus, kogemuste nappus, pidevad ümberkorraldused jne) on nende summaarne mõju jäänud siiski tagasihoidlikuks. Ettevõtluse toetamise poliitika vajab senisest enam järjekindlust ning stabiilsust. Kasutatud kirjandus 1. Ettevõtlus arvudes. 1994-1999. Ettevõtteregister, Tallinn, 1999. 2. Eesti Statistika Kuukiri. 2000, nr 12. 3. S. Oll. Maksukergendus FIEdele. Äripäev, 2000, 10. oktoober. 4. Hult, E-B., Ramström, D. The Swedish solo-entrepreneur extension and characteristics. Proceedings of the 11th Nordic Conference on Small business Research, June 18-20, Aarhus, p. 136-142. 5. Eurostat. New enterprises in CEC in 1997. 1999 edition. Summary SMALL BUSINESS IN ESTONIA: ROLE AND PROBLEMS 504
Aleksandra Teder, Juhan Teder Tallinn Technical University The aim of the article is to show the proportion of small business in the Estonian economy, compare it with the situation of other countries and estimate whether entrepreneurship in Estonia should be supported by measures of economic policy or will economic selfregulation be sufficient. The role of small business has been constantly increasing in the course of economic reforms in Estonia. In 1999, among the about 30 000 economically active enterprises in the Business Register the number of enterprises with more than 100 employees was 535. The remaining 98.2% can thus be classified as small and medium-sized enterprises. In addition, there are a large number of self-employed persons, who are not registered in the Business Register. If we take these into account, the proportion of small businesses would be even larger. Of the enterprises in the Business Register 74% are the so-called microenterprises, having fewer than 10 employees. From 1992 to 1999 the proportion of enterprises with over 100 employees in the total employment fell from 71.2% to 38.9%. One of the reasons for such a fall is structural changes in economy: the proportion of services has been increasing and that of industry has been decreasing. On the other hand, since 1995 the proportion of large enterprises in total employment has stabilised the enterprises that survived the most difficult years have found under the changed conditions themselves new products and markets and by today they have a sound position. Business activity has been high in Estonia, but its great regional differences have been a problem. Besides, we cannot be sure that a new generation of entrepreneurs will find their place. As compared with the situation prevailing 7 8 years ago starting a new enterprise is much more complicated: the competition has become much tougher, and thus more starting capital is needed, one has to be ready to rapidly develop foreign relations and start exporting. This poses additional requirements to education as well as the whole business support system. 505